Minu blogide loend

teisipäev, 22. märts 2011

Üks või kaks?

Kas on parem, kui midagi on üks või kaks?
Oleneb, oleneb väga.
Kui on üks kops või neer või jalg või käsi või silm või kõrv või munasari või munand, siis on tegemist pooliklusega.
Kui on kaks, siis on asi terviklik.
Aga on asju, kus on parem, kui ikkagi on üks. Nt üks triip või täpp.
Mõnel testil.
On olnud kaks rammusat triipu siis, kui teadsin, et augusti lõpul on oodata pere suurenemist.
Hiljuti oli aga tegemist testiga, mille puhul see üks oli väga määrav. Igatahes kabinetist väljudes keset koridori hästiriietatud keskeale lähenev naine käed lae poole sirutatud ja jesss hüüdmas - see oli võimas.
See tegi ettevaatlikuks ja kalkuleerivaks ning pani uskuma, et vaatamata ebaedule armastuses (tuksipöördunud meessuhete olümpia kuld, hõbe ja pronks), on Looduse Tahtel minuga omad plaanid. Mulle anti võimalus.
ÜKS võimalus.

kolmapäev, 16. märts 2011

Ragnarök/Götterdämmerung

See pole tegelt üldse naljakas, et ehk on meil võimalik suvel rusikasuuruseid sõstraid süüa?
Või et praegu eostatud lastel võib tekkida nt kahe-kolme aasta pärast leukeemia?
Sest miks ma sedasi ülbelt arvan? No vaadake ikka ka - maavärin Jaapanis ja seal igasugused tuumajaamade reaktorite ja nende jahutite töö lõpetamine..
Meenub 1986 ja Tsernobõl, kui kevadel õitsesid inimpeasuurused sirelid ja kastanid olid kui pallid ja erakordselt suur õunasaak ajas vanavanemad hulluks. Rääkimata vannitäiest seentest, mida vanemad metsast korjasid.
Oht on suur ja lehti lugedes oli ülla-ülla naabritel soomlastel väikene maavõdin.
Ennustus 2012 ja maailma lõpp hakkab võtma selgemaid piire?
Samas ei taha ma seda uskuda.
Kuid kunagi ei tea ette.
Maailma lõpu ja maailma alguse pealt pidada saama suurt pappi teenida. Kas see on nii?
Mistahes usuga kokkupuutuvad vennad ilmselt peavad seda jumalate hukuks.

esmaspäev, 14. märts 2011

Head emakeelepäeva...

...peaks täna ma soovima endale ja kõikidele filoloogidele ja muidu keelearmastajatele, aga.. aga seda ei tee ma mitte, sest tänane päev kannab lihtsalt ühsinimetajat "Mõõdukalt koinitud tööpäev"
Oehh.. küll ei meeldi mulle saada sugeda teiste asjade eest.
Eksole vahva - mina lõpetasin oma vahetuse reedel ja sain kaks päeva mõnsualt lõõga tõmmata, aga esmaspäeval vaatasin ma kolleegile hommikul otsa ja teadsin varasemate kogemuste põhjal, et nüüd läheb andmiseks. Tablettide ja kirjatöö, sidumiste ja muude asjade tõttu. Ja need asjad mis aset mitte ei leidnud toimusid siis, kui mina oma vaba aega pidasin. Et mis on nagu minul pistmist. Oeh-oeh-oeh. Sõnaga oli selline vaikselt survestavalt mõjutatud üldine hingeelu.
Kuid kevad piilub lompides ja luusib hoovis, nõrestab puid ja valgustab päeva.
Lind siristab varakult, kohalik koer on öösiti ärev ning autokummide alt pritsib pori.

kolmapäev, 9. märts 2011

Muudatusi pelgalt tajudes.

Mõeldes ennast laste-eelsesse aega ja sellesse, kuid need omaloodud elu muudavad, jääb märkamatuks, et tegelikult ei muutu mitte ainult elustiil, vaid sinu suhtumine üldse.
Enesekesksest ja ainult oma asjadele mõtlevast, vahel isegi laisavõitu, pidulembesest kurameerijast saab kohusetundlik ja suisa kaagutav lapsevanem.
Suhtutakse kõigesse kriitiliselt, sest need OMAD panevad sind muutma väärtushinnanguid, õpid planeerima aega ja raha, ressursse, vaikset ja õdusat äraolemist, rääkimata raamatutest, mida sa kunagi huviga lugesid ja nüüd üldiseks juraks tembeldad, muusika, mis mõjub närvesöövalt. Vaikelu teostamine teemal "Lumine aed sae ja puuhunnikuga" on möödapääsmatu. Töödenimekiri on märgatavalt pikem, õhtune pea padjale panek üha ahvatlevam.
Koolilapsed tahavad õppida, kuid sellel muudatusel elus on ka paremaid külgi. Nt ei vaja nad enam 24/7 lapsehoidjat, sest koolitee ja trenniskäik on selged. Taskuraha sedapalju, et pärast kooli kerge eine võtta pole probleemiks.
Kuukaardid, õpilaspiletid, telefonid, ID-kaardid - see tundub suisa ulmeline olevat, sest alles nad ju kägisesid häälekalt ja avastasid maailma, hambad tulemas. Nüüd aga poole aastat tagant hambaarstile minna pole probleemiks.
Sõbrad käivad külas. Nemad käivad sõpradel külas. Kerge söögi iseseisev valmistamine pole probleemiks.
Ja nii kummaline kui see ka pole - noorema poja käekiri on geneetiliselt selle teise 50% eluandja suunaline. Mõlemal aga avaldub emaisa liinist tulnud teadmistejanu ning kindel määratlus elukutsel (loen 12 aasta pärast uuesti ja vaatan, kas nii läks) - vanem poeg arheoloogiks, noorem arstiks.
Sõnaga - need muudatused, mis toimunud ja nendega kohanemine on kaunikesti pika protsessi mõõtmetega, kuid asjas sees olles ei taju neid üldse. Ainult ajaliselt kauguselt.
Ja laste kasvades tunned ennast teisiti - kuidagi asjalikumana, tegutsevana, hoolivana.