reede, 25. veebruar 2011

Meedikud ei adu valusid. Neid teiste omi, kuid nad on olemas.

Ühe asjana õpetatakse õeks õppides meile, et valu on TEISE inimese oma. Seda saab leevendada, kuid sellest ei tohiks osa võtta.Et me pidada meedikutena abistama teisi, kuid mitte endast seda läbi laskma.
Tjahh. Olin sünnitustoas praktikal kunagi ja siis avastasin ma ennast sünnitajaga kaasa pressimas. Kummaline eks? Elustamiste ajal olen märganud, et teen seda hingamise-puhumise-pumpamise rütmi kuidagi mitteteadvustatult kaasa.
No jah, mõned värvivad suu ammuli ripsmeid, mõned sügavad pidevalt keha hargnemist tagumisel poolel.... inimesi on igasuguseid.
Meedikutena oleme me täheldanud üht - me oleme õudselt kehvad valukannatajad. Kui meie endiga midagi lahti ja ripakil, laokil ja losakil.
Nimelt sai blogija migreeni. Sellise, mille korral kiirabi kohale tuli kutsuda. Pojad olid olnud need kodused põetajad (naljakas, et neil need meedikute geenid üsna tõhusalt pinnale kerkivad), aitasid emmet kuidas vähegi võis, kuid ei.
Punase ja valgega autos tulid punases ja kollases meedikud hädalise meediku juurde.
Ja tegid süsti ja need süstid, blogija kordab NEED süstid (kokku kolm- vasakusse kaks ja paremasse üks) olid valusad, kuid ütlemata tõhusad, sed tund hiljem ma magasin. Ja peavalu oli hommikuks läinud.
Ning milline õnn oli iivelduseta kolm tassi kohvi juua ja mõned võileivad 24 tundi toiduta organismi hekseldada.. Ja pärast kõik need iluprotseduurid.
Ehh, kuid me oleme siiski tundetud teiste valude suhtes. Füüsiliste valude suhtes ja mitte ses mõttes, et me ei mõistaks, vaid me lihtsalt kaitseme ennast, sest teise valu on TEISE oma, kuid kohal oleme sellegi poolest.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...