reede, 25. veebruar 2011

Meedikud ei adu valusid. Neid teiste omi, kuid nad on olemas.

Ühe asjana õpetatakse õeks õppides meile, et valu on TEISE inimese oma. Seda saab leevendada, kuid sellest ei tohiks osa võtta.Et me pidada meedikutena abistama teisi, kuid mitte endast seda läbi laskma.
Tjahh. Olin sünnitustoas praktikal kunagi ja siis avastasin ma ennast sünnitajaga kaasa pressimas. Kummaline eks? Elustamiste ajal olen märganud, et teen seda hingamise-puhumise-pumpamise rütmi kuidagi mitteteadvustatult kaasa.
No jah, mõned värvivad suu ammuli ripsmeid, mõned sügavad pidevalt keha hargnemist tagumisel poolel.... inimesi on igasuguseid.
Meedikutena oleme me täheldanud üht - me oleme õudselt kehvad valukannatajad. Kui meie endiga midagi lahti ja ripakil, laokil ja losakil.
Nimelt sai blogija migreeni. Sellise, mille korral kiirabi kohale tuli kutsuda. Pojad olid olnud need kodused põetajad (naljakas, et neil need meedikute geenid üsna tõhusalt pinnale kerkivad), aitasid emmet kuidas vähegi võis, kuid ei.
Punase ja valgega autos tulid punases ja kollases meedikud hädalise meediku juurde.
Ja tegid süsti ja need süstid, blogija kordab NEED süstid (kokku kolm- vasakusse kaks ja paremasse üks) olid valusad, kuid ütlemata tõhusad, sed tund hiljem ma magasin. Ja peavalu oli hommikuks läinud.
Ning milline õnn oli iivelduseta kolm tassi kohvi juua ja mõned võileivad 24 tundi toiduta organismi hekseldada.. Ja pärast kõik need iluprotseduurid.
Ehh, kuid me oleme siiski tundetud teiste valude suhtes. Füüsiliste valude suhtes ja mitte ses mõttes, et me ei mõistaks, vaid me lihtsalt kaitseme ennast, sest teise valu on TEISE oma, kuid kohal oleme sellegi poolest.

laupäev, 19. veebruar 2011

Kuradi külm on

See ei üllata.
Aga ebameeldiv on.
Kütmine - see on lahe. Nagu mentaalfüüsiline hommikune ja õhtune purgatoorium. Pühid kollet, sätid paberit ja süütist, laod lõhnavad kased tulle ning vaatad seda hetkeks mõtlikult. Nagu ürginimesed. Ma arvan...
Kuid kõik see muu - külmalõhenevad huuled, karedaks kippuvad põsed, ihu näpistav külm. Soojad riided kiht-kihilt, topelt sukad ja sokid..
Oijahh. Samas paistab tuppa petlikult soe päike ja näitab.. eeee suurpuhastuse vajadust?
Ilmselt.
Kuid talve on minu jaoks veel jäänud kaks nädalat, sest mistahes ilmad märtsis ka pole, minule tähendab see kevade algust igati.

laupäev, 12. veebruar 2011

Miks võtta võõrast vara?

Imelikud on mõned inimesed. Arvavad, et kui võtavad võõrast asja omale, siis see tähendab, et ongi tema oma.
Isa mul, hea inimene, langes varguse ohvriks. Koju tuldi ja viidi minema arvuti ja meeneid, jooke ja numismaatikat. 
Sellised, mis näppu ja kotti mahuvad. Aknast mindi.
Mõlgutan siin mõtteid, et mis paneb inimest teise vara võtma?
Mäletan, kui meilt mõned aastad tagasi  muruniiduk ära võeti. Sajatasin vargale varvaste niitmise ja juukseid pidi mootorisse jäämise ning sülitasin allatuult - kes on nii häbematu, et MINULt õuest, hoovist, oma aiast midagi võtab.
Vastikud on need, kes viivad minema selle, mis neile ei kuulu.
Ebameeldivad vargad. Oleks meil seadus, et see, eks sirutab oma käe kellegi teise taskusse, sellel..teadagi, et võiks ju olla nii, aga kas on see ikka piisav karistus?

teisipäev, 8. veebruar 2011

Leib tuleb ka lihtsamalt lauale...

..ma arvan, et õena töötamine pole kõige lihtsam võimalus.
Täna nt - tosin kella, kümme vererõhku, kuus erinevat probleemi, mis tuli lahendada, tabletid ja kirjatöö, sidumised ja süstid, tilgutid ja ekg-d.
Jooksvalt õpeta residenti korrektselt täitma ravimite lehti, vasta venelannadest kolleegide küsimustele, korralda lukustatavaid kappe, kontrolli sidumismaterjale ja suhtle erinevate inimestega.
Tegelikult on üks pluss hetkel küll - ülemus on haige, kaks arsti ära konverentsil ning haiglas on karantiin.
Kuigi sugulased avaldavad väga pressingut, et külastama tulla, kuid Kerberosena nõude eest seistes oli asju lihtne kontrolli all hoida.
Kuid koju tulin ma väsinuna, toidukott venitas kätt, totakas lumeollus krae vahel, tuul üürgamas. Viskaks õige jalad lentsi ja vaataks lihtsalt telekat, sest ikkagi kodus ju...
Kuid kodus, kodus...kodus on kamin ja kruubipuder, õpivalmis lapsed ja kirjutamist vajav blogi.

kolmapäev, 2. veebruar 2011

Looduslikud nipid

Mõnikord võtab naisterahvas ette ja otsustab teha endale koduse spaa. Sellise omamoodi spaa.
Iseenesest mõistetavatena näivad juuksed värvida, pediküür, maniküür, koorin ja kreemitan, raseerin ja epileerin, vahatan ja silun on asja üks külg.
Hoopis uudsem lähenemine on (tegelikult ammutuntud tõde, et iga uus on unustatud vana, eksoel?) see, kui naisterahvas avab ostustavalt külmiku ja kuivainete kapi ning ajab näpuga järge iidsete ilunippide tarkusi.
Munamask juustele, mee, oliiviõli ja muna mask näole. Riitsinus küüntele ja ripsmetele, kohvipaks ihule. Hommikul tursed näolt ja kaelalt porgandimahla kuubikutega.
Määrid pealt ja hõõrud nahka, jood vett ja imetled jumet. Vaatad kriitiliselt halliks kiskuvaid oimukohti ning märkad vananevat nahka, võitled Looduse Tahtele vastu söödavate vahenditega.
Nagu paganama ökopood, ainult kodus.
Lisaks muidugi seespidine vitamiin ja veidikene liigutamist ka.
Kas on võimalik aega enda kasuks pöörata?
Veel ei tea, aga üritada ju tasuks. Proovida oleks vaja uudset idujooki ja siis veel ka jääteed.
Igatahes keefir+petersell+murulauk+kurk oli tõhus vahend, kuid tüütav ka.
35 pole enam mägede taga.
Aeg lendab, liigesed valutavad, uni tundub üha enam värskendav ja kosutav.
Kui seni sai veel noorusele omase sarmiga ennast kiirelt vormi, siis nüüd peab rohkem tegutsema ja miks siis mitte ennast looduse altariga veidikeseks ühendada.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...