esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Oleks mul võimalus olla 24 tundi keegi teine

Mõtlesin varahommikustel tundidel sellele, kui mees, 55-aastane mees, hädiselt minu käest kinni hoidis ja palus mul mitte lahkuda enda juurest, sest tema kardab pimedust. Panin hetkeks ennast tema asemele ja siis mõtlesingi, et kuidas oleks olla keegi teine. 24 tundi, et näha maailma teistsugusena.
Ema Teresa? Paavst? Ameerika president? Tahaksin ma olla mõjuvõimas? Rikas?
Teadlane, kes avastab ravimi kõikide hädade vastu? Keegi, kes toodab loodust mittekuidagi mõjutavat kütust nt prügist?
Ei oskaks öelda, keegi ma olla tahaks, keegi teine, et oleks võimalik eraldada oma senine elukogemus, tervis, mõistus, välimus, haridus ja sugu ning olla täiesti teine.
Mulle on antud õnne elada heas peres, olla ümbritsetud armastavatest inimestest, käia tööl, olla kahekordse haridusega ja kahekordne ema.
Kuid on kindlasti teistsuguseid elusid ning teises soost mõned tunnid elada ja nt töötada hokitreenerina oleks ilmselt värskendav vaheldus..
Kuigi olen mõelnud, et mees poleks vist hea olla. Rollid on erinevad ja olgugi, et naiste bioloogiline ülesanne on veidi keerulisem ja valusam,, on mees olla oluliselt keerulisem.
Paaril korral olen ma mõnda oma juttu ennast kirjutanud meheks, kuid see tundub väga ebatõeline.
Seega on siiski eelistatum olla see, kes sa oled ja lasta ainult mõttemaailmal ennast kanda.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...