Minu blogide loend

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Igatsemine

Varsti on möödas kaks aastat kui ema pole, kuid see jutt, et aeg parandab kõik haavad - see pole päris nii. Ja ka see, et asendamatuid inimesi ei ole, pole samuti päris õige.
Vahel ma tunnen, et ma elan täiel rinnal, hingan ja olen olemas ja tegutsen. Kuid.. kuid see käib ikkagi teadmises, et ema enam pole ja ma tahan ainult teki sisse enanst mähkida ning nutta. Mida ma ka teen, sest ema pole ja ma igatsen ta järele kohutavalt.
Mistahes filmis või raamatus või elus endas ma näen ja kuulen, kuidas inimesed ütlevad, et ma pean sellest või tollest om emaga rääkima ja siis nad saavad oma ema kallistada - see teeb mulle piina, sest ma tahaksin, et minu ema oleks ka siin ja ta saaks mind kallistada ja mina saaksin talle pai teha ja öelda, et ma armastan teda ja ma tahan, et ta siin oleks ja kuhugi ei läheks.
Ma mäletan elavalt seda hetke, milla ma tabasin mõttlet, et teda pole enam kauaks.
See oligi kuskil kahe aasta eest jaanuaris, ema tuli koju oma viimaselt keskhaigla uuringult ja ma hakkasin talle voodit tegema ja ema seisis minu kõrval. Ta ütles, et ma ei tohiks nii palju kätega vehkida, sest kui pikk inimene on kõrval, siis ta lihtsalt kukub pikali ja vaatas mulle otsa ja nendes silmades - tema suurtes, selgetes, hallides silmades - polnud enam elu. Oli tühjus ja hirm. Kaotus ja mõistmine. Ma sain sellest siis aru ma ja ehmusin tõsiselt. Ma olin näinud seda pilku varemgi. Paljudel kordadel, paljude inimestega, aga mitte kunagi nii lähedasega.
Ma sain aru, et ta oli praktiliselt loobunud ja ma mõistsin. Mõistsin kõike.
Nüüd aga, nüüd aga... ma tahaksin, et ta oleks siin, oleks olemas. Sest mul jäi rääkimata, küsimata.
Vahel kui poegadega on keeruline situatsioon, siis ma mõtlen, et kuidas tema oleks seda lahendanud ja ma hakkan nutma, sest ema teadis alati, kuidas koduste asjadega toime tulla.
Ma olen naernud ja nutnud, reisinud ja rännanud, armunud ja pidutsenud, teinud ja toimetanud, kuid kõikidel nendel asjadel jääb midagi puudu. Jääb puudu temast.
Kui mul on olnud need hulluksajavad migreenihood, siis ma nii igatsen tema käe puudutust - seda emakäe soojust, mida ainult enda ema saab anda ja seda pole.
Või kui mul mingi asi vaevab, siis ma ootan teda nii väga.
Paar päeva tagasi ma oleksin justkui näinud oma ema - üks naine tuli bussipeatusesse ja tal olid punased kõrge säärega saapad, hall pikk mantel, karusnahkne müts ja hõberebasest krae - täpselt nagu emalgi. Oleksin talle peaaegu tere öelnud.
Ja üks teine päev ma istusin kohvikus ja kõrvallauda tuli tumedapäine naine ning istus ja siis sisenes üks noorem naine, kes oli kõrvalalua naisega nii sarnane ja nad kallistasid ja see noor naine ütles, et ema, mul on nii hea meel sind näha...
Ka mina tahaksin öelda, et ema, mul on sind hea meel näha. Või öelda, et kuule emm, tee sai valmis, tule ja räägime.
Nii nagu me vanasti istusime hiliste tundideni köögis ja me rääkisime ja rääkisime ja rääkisime.
Ema, head ema ei asenda mitte miski.
Kuidas ema mu selga masseeris, kui ma rampväsinuna öövalvest tulin. Kui ma rasedusest vaevatud jalad ema sülle panin ja ta neid mudis. Kui ta sünnitustoas mu kätt hoidis ja ütles, kuidas ma hingama pean.
Kuidas ta mu poisse vannitas ja näitas kuidas seda teha tuleb nii, et tital oleks mõnus olla.
Kuidas ta näitas, kuidas beebidel küüsi lõikas.
Kuidas ta näitas, kuidas tuleb liha ahjus teha, kuidas nööpi ette õmmelda, kuidas ta mulle lapsena patse pähe punus... ma ei saa, ma IGATSEN teda.
See on üks suur ja lõigatud ava minu hinges, mis kuidagi ei saa ega saa oma servi kokku.
Jaa, mul on isa (keda ma väga armastan) ja vend (kellega me oleme parimad sõbrad) ja pojad (kelle üle ma olen uhke ja õnnelik) ja toredad kolleegid ning sõbrad, aga mul pole enam ema.
Ja ma nutan, sest ta ei näe seda, mida me oleme meesperega kodus korda saatnud, et ta ei saa lugeda mu jutte, ei näe venna äritegevust, ei kuule mu poegade kõneharjutusi. Ei näe oma kassi.
Ei tea kuivõrd suurepärane vanaisa on tema mees ja ei näe kuivõrd hea onu on ta poeg.
Emasid ei saa asendada mitte kellegagi ega millegagi.


Kommentaare ei ole: