Minu blogide loend

esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Kehamärgid

Organism annab tavaliselt inimesele väga elavalt teada, mis temaga õieti toimub. Külm, kuum, terve, haige, valutab. Näljatunne, siis sööd, pea valutab, siis võtad rohtu.
Organid annavad pidevalt teada oma tegevusest.
Ilmselt enamik naisi oskab oma organismi lugeda ja päris täpselt - nii, väike vinnike näos, seljas tuikab, rind tundub justkui õhku täis olevat, tagumine pool on kah paistes, kerge ja näriv tunne maos, alakõhus ning oimusagarates - selge tegu, tulevad need igakuised.
Juuksed lokkis, kõnnak kerge, keha tundub saledam ja silm säravam - selge, kuu viljakas periood on käes.
Sama on ilmselt ka haigustega. Ärritus kurgus, korduv aevastamine, tuimus ja valu liigestes -viirus.
Kui ka pisemad asjad ajavad sind hulluks, pea valutab, kärgid lastega, kolleegid on nõmedad ja pere ei saa sust üldse aru - väsimus, mis väsimus.
Kuid üldjoontes on hea tunda, et ollakse terved. Ja kuidas see definitsioon oligi?
Terviseks loetakse seda kui inimese füüsiline, vaimne ja emotsionaalne tervis on kooskõlas väliskeskkonna mõjutustega.
Ilmselt.

reede, 28. jaanuar 2011

Vallutaja Gripp

Nii. Jaanuaris on tavaliselt igasuguste viiruste kõrghooaeg. Pikalt puhanud adeno etc pahalased võtavad hoo endi kätesse ja asuvad jõhkralt tegutsema. nad vallutavad inimkonna, küündides isegi pandeemiani.
Nii ka mina ja meie üldse. Eelmisel reedel helistas ülemus ja ütles, et ei saa tööle tulla, kuna haige. Laupäeva öösel ütles noorem poeg, et tunneb halvasti ja pikali ta 39 kraadise palavikuga oligi. Pühapäeva õhtul hakkas halb vanemal pojal ja koolist koju nad mõlemad jäid.
Esmaspäeva hilisõhtul tundsin ennastki veidi viletsalt ja teisipäeval oli hommikuks asi selge - tõbine.
Liigestes närvivad hiired, seljas, peas, jalgades ja kätes rõhuv veinimine, silmades sähvivad tuled, vesine nina, punane kurk, vappuv köha ja ihukraadide tõus pea 39-ni...
Vaev on olla inimene, kes on haighe, kuid Vallutaja Gripi võidud pole ilmeselt veel võidetud. Haigus levib massiliselt.
Paratsetamool, tuline tee, vietnami salv, soojaveepudel, ja kägarasse teki alla magama - need teevad mõnes mõttes olemise talutavaks.

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Tuleb see, mis tulema peab?

Vahel tasub mõelda oma isiklike ebaõnnestumistele mingisugustki endast mitteolenevat põhjust leides, et ehk oli see Looduse ja Tahte kuri käsi, mis blokeeris võimalikud õnnestumised.
Et lähevad järjest lörri mingid inimsuhted ja saatused, et peost lipsab miski, mida oleks võinud nimetada eluvõimaluseks?
Et on siis hüva kellelegi näpuga osutada ja leida, et hahaa, see polnud määratud nii minema.
Et ühe ukse sulgedes läheb teine lahti?
Vahel lükatakse avali rehealus ukselaiuselt ja sõida või kombainiga treppi, vahel tuleb nukralt tõdeda, et mutiuru välisuks on paotuseks liigagi väike. Oodatud avanemist ei toimu.
Sest tegelikult kuidas sa neid uksi ei lükkaks ja tõmbaks, kinni ei prahviks või praole ei veigeldaks - see, kes ja mis sa oled, sõltub ikka inimesest endast.

reede, 14. jaanuar 2011

Silmad

Hingepeegel arvate olevat? Võib-olla on see nii, kuid infokandajd on nad igal juhul. Väikesed ja viltused, suured ja selged. Meigitud ja meikimata. Tihedate ripsmetega äärestatud ja mitte. Rumalad silmad ja targad silmad. Üllatavad ja meelitavad, sensuaalsed ja kibestunud. Põlevad ja naerused.
Mõiste 'silmadega ära tegema' -see on täiesti õige väljend.
'Silmi igaveseks kinni panema' - see on täiesti õige väljend.
"Ma vaatasin talle otsa ja ma nägin seal kõike" - see on täiesti õige väljend
"Need sinu silmad - miks ma pole kunagi kellegi teise silmis näinud seda, mida sinul?"
Mis maagia see nendes on?
Mis paneb inimest teise silmist leidma seda, mida ülejäänutel pole olnud?
Süütunne, armastus, vihkamine, õnn, nukrus, kurbus, mahedus, alandlikkus, tuimus, ägedus - kõike saab pilgust näha.
Mitmel korral olen ma seostanud silmi konkreetselt ja ainuliselt MINAGA - sellega, kes käib ja hingab ja on olemas ja sulgeb need ja ohkab ja elab või - no ei ela ka, aga see silmade ja nägemisega seonduv on konkreetselt minastav.
Silmad on kõnekad igatahes. Enda pealt võin öelda. Need on olnud tühjad ja tuimad ja täis armastust ja sumedat meelelisust ja vaadanud meetodil ' kui pilk võiks surmata'.
Need on jälginud murelikult ja mõtlikult, teadmishimuliselt ja nautivalt. Kissitanud tahvlile ja päikesesse, olnud sukeldudes avali ja märganud enda ümber värvi, jooni, vorme, esemeid, inimesi.
Vaadelnud talve, suve, kevadet ja sügist, jälginud kella, olnud masendusest tumenenud ja silmaveest umbes.
Pole mingi probleem saada inimesega silmsidet, lõigata muud suunad pooleks ja sukelduda silmavärvi - sinisesse, pruuni, halli, rohelisesse, musta.
Saata signaal, morsetada pilgutustega..
Ohjaa. Silmade peidetud jõud pole mitte lihtsalt olemas, vaid see on seal nii, et maailma kasutada ja elada.
Vaatan ja silmitsen avali pilku
aeda ja õue ja lapsi ja maja
kõik võib vahel nii hetkelt vilku,
et aimata enamat elus on vaja

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Igatsemine

Varsti on möödas kaks aastat kui ema pole, kuid see jutt, et aeg parandab kõik haavad - see pole päris nii. Ja ka see, et asendamatuid inimesi ei ole, pole samuti päris õige.
Vahel ma tunnen, et ma elan täiel rinnal, hingan ja olen olemas ja tegutsen. Kuid.. kuid see käib ikkagi teadmises, et ema enam pole ja ma tahan ainult teki sisse enanst mähkida ning nutta. Mida ma ka teen, sest ema pole ja ma igatsen ta järele kohutavalt.
Mistahes filmis või raamatus või elus endas ma näen ja kuulen, kuidas inimesed ütlevad, et ma pean sellest või tollest om emaga rääkima ja siis nad saavad oma ema kallistada - see teeb mulle piina, sest ma tahaksin, et minu ema oleks ka siin ja ta saaks mind kallistada ja mina saaksin talle pai teha ja öelda, et ma armastan teda ja ma tahan, et ta siin oleks ja kuhugi ei läheks.
Ma mäletan elavalt seda hetke, milla ma tabasin mõttlet, et teda pole enam kauaks.
See oligi kuskil kahe aasta eest jaanuaris, ema tuli koju oma viimaselt keskhaigla uuringult ja ma hakkasin talle voodit tegema ja ema seisis minu kõrval. Ta ütles, et ma ei tohiks nii palju kätega vehkida, sest kui pikk inimene on kõrval, siis ta lihtsalt kukub pikali ja vaatas mulle otsa ja nendes silmades - tema suurtes, selgetes, hallides silmades - polnud enam elu. Oli tühjus ja hirm. Kaotus ja mõistmine. Ma sain sellest siis aru ma ja ehmusin tõsiselt. Ma olin näinud seda pilku varemgi. Paljudel kordadel, paljude inimestega, aga mitte kunagi nii lähedasega.
Ma sain aru, et ta oli praktiliselt loobunud ja ma mõistsin. Mõistsin kõike.
Nüüd aga, nüüd aga... ma tahaksin, et ta oleks siin, oleks olemas. Sest mul jäi rääkimata, küsimata.
Vahel kui poegadega on keeruline situatsioon, siis ma mõtlen, et kuidas tema oleks seda lahendanud ja ma hakkan nutma, sest ema teadis alati, kuidas koduste asjadega toime tulla.
Ma olen naernud ja nutnud, reisinud ja rännanud, armunud ja pidutsenud, teinud ja toimetanud, kuid kõikidel nendel asjadel jääb midagi puudu. Jääb puudu temast.
Kui mul on olnud need hulluksajavad migreenihood, siis ma nii igatsen tema käe puudutust - seda emakäe soojust, mida ainult enda ema saab anda ja seda pole.
Või kui mul mingi asi vaevab, siis ma ootan teda nii väga.
Paar päeva tagasi ma oleksin justkui näinud oma ema - üks naine tuli bussipeatusesse ja tal olid punased kõrge säärega saapad, hall pikk mantel, karusnahkne müts ja hõberebasest krae - täpselt nagu emalgi. Oleksin talle peaaegu tere öelnud.
Ja üks teine päev ma istusin kohvikus ja kõrvallauda tuli tumedapäine naine ning istus ja siis sisenes üks noorem naine, kes oli kõrvalalua naisega nii sarnane ja nad kallistasid ja see noor naine ütles, et ema, mul on nii hea meel sind näha...
Ka mina tahaksin öelda, et ema, mul on sind hea meel näha. Või öelda, et kuule emm, tee sai valmis, tule ja räägime.
Nii nagu me vanasti istusime hiliste tundideni köögis ja me rääkisime ja rääkisime ja rääkisime.
Ema, head ema ei asenda mitte miski.
Kuidas ema mu selga masseeris, kui ma rampväsinuna öövalvest tulin. Kui ma rasedusest vaevatud jalad ema sülle panin ja ta neid mudis. Kui ta sünnitustoas mu kätt hoidis ja ütles, kuidas ma hingama pean.
Kuidas ta mu poisse vannitas ja näitas kuidas seda teha tuleb nii, et tital oleks mõnus olla.
Kuidas ta näitas, kuidas beebidel küüsi lõikas.
Kuidas ta näitas, kuidas tuleb liha ahjus teha, kuidas nööpi ette õmmelda, kuidas ta mulle lapsena patse pähe punus... ma ei saa, ma IGATSEN teda.
See on üks suur ja lõigatud ava minu hinges, mis kuidagi ei saa ega saa oma servi kokku.
Jaa, mul on isa (keda ma väga armastan) ja vend (kellega me oleme parimad sõbrad) ja pojad (kelle üle ma olen uhke ja õnnelik) ja toredad kolleegid ning sõbrad, aga mul pole enam ema.
Ja ma nutan, sest ta ei näe seda, mida me oleme meesperega kodus korda saatnud, et ta ei saa lugeda mu jutte, ei näe venna äritegevust, ei kuule mu poegade kõneharjutusi. Ei näe oma kassi.
Ei tea kuivõrd suurepärane vanaisa on tema mees ja ei näe kuivõrd hea onu on ta poeg.
Emasid ei saa asendada mitte kellegagi ega millegagi.


esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Oleks mul võimalus olla 24 tundi keegi teine

Mõtlesin varahommikustel tundidel sellele, kui mees, 55-aastane mees, hädiselt minu käest kinni hoidis ja palus mul mitte lahkuda enda juurest, sest tema kardab pimedust. Panin hetkeks ennast tema asemele ja siis mõtlesingi, et kuidas oleks olla keegi teine. 24 tundi, et näha maailma teistsugusena.
Ema Teresa? Paavst? Ameerika president? Tahaksin ma olla mõjuvõimas? Rikas?
Teadlane, kes avastab ravimi kõikide hädade vastu? Keegi, kes toodab loodust mittekuidagi mõjutavat kütust nt prügist?
Ei oskaks öelda, keegi ma olla tahaks, keegi teine, et oleks võimalik eraldada oma senine elukogemus, tervis, mõistus, välimus, haridus ja sugu ning olla täiesti teine.
Mulle on antud õnne elada heas peres, olla ümbritsetud armastavatest inimestest, käia tööl, olla kahekordse haridusega ja kahekordne ema.
Kuid on kindlasti teistsuguseid elusid ning teises soost mõned tunnid elada ja nt töötada hokitreenerina oleks ilmselt värskendav vaheldus..
Kuigi olen mõelnud, et mees poleks vist hea olla. Rollid on erinevad ja olgugi, et naiste bioloogiline ülesanne on veidi keerulisem ja valusam,, on mees olla oluliselt keerulisem.
Paaril korral olen ma mõnda oma juttu ennast kirjutanud meheks, kuid see tundub väga ebatõeline.
Seega on siiski eelistatum olla see, kes sa oled ja lasta ainult mõttemaailmal ennast kanda.

laupäev, 1. jaanuar 2011

Millele kulutasid esimesed eurod?

Nii. see kauaoodatud kuupäev sai siis saluutidega koduseks ja kätte ning Eestis on jälle uus raha - euro.
Minu põlvele on see juba teine rahavahetus ja reform ning ka esimesed kokkupuuted selle kõliseva ja uuega on olemas.
Hinnad olid veidi harjumatud - hommikul poes käies oli arveks 9, 18 ja rongipilet maksis 2,62 euri. Vähe pidi andma seda metalli välja.
Ja esimesed eurod siis kulutasin pakile nätsule, pakile ninarättidele, heeringale, briele, pomelole, teraviljasepikule, kommidele.
ja siis rongi.
Muide - Eesti on lumine..haa, ei üllatanud vist sellega kedagi.
PS: head uut aastat ka. Nagu mulle kolleeg eile ütles - palju armastust, palju raha, tervist ja õnne ning lapsi nagu lumehangesid tänasel päeval.