Minu blogide loend

laupäev, 31. detsember 2011

2011 - ja läinud see ongi

31.detsember raputab sind igal aastal varashiberneerivast seisundist ja kütab meeled kuumaks, kui seinale tuleb uus kalender. Ongi nii, et aasta läbi? Oli ja sõrmenipsust läinud? Vaatad paaniliselt peeglisse ja märkad, et kurd suunurgas pole enam seotud teps mitte väsimuse ja kõhnumisega, vaid sellega, et rakk ei taastooda ennast enam nii kiiresti ning üritad "vanadusevastasust" peitekreemidega matta ja katta. Ometigi mäletad sa endise elava elevusega, et kakskümmend aastat tagasi oli ju samuti aastavahetus ja mäletad, et isegi 30 aastat tagasi tuli uus aasta ja mäletad end kahtlustavalt vaatavat näärivana, kelle pöial oli täpselt samasugune, kui su isal. Keda sellel hetkel ju seltskonnaski polnud. Ja mäletad ennast vaatamas napilt neljakuust poega, kes rakketide valgel ja sinu kätel oma esimest aastavahetust nägi...
Ohjaa, nii ta on.
Kuid kui nüüd mõtlen ennast ette kolmekümne aasta pärast tagasi vaadatavat 2011. aastale, siis mida ma mäletaksin? Tööd, tööd ja palju tööd. Palju haigeid. Esimest minu korraldatud õdede päeva konverentsi, osakonna parimaks õeks nimetamist, pikka suvepuhkust. Otsust minna tagasi õppima oma teisele erialale. Teadmist, et surma luidrad sõrmed mind oma kaarikule ei korja. Taaskohtumist kunagise peaaegu armukesega, kuid kes otsustas Eesti lörtsi vahetada Austraalia liiva vastu.
Köögikorda, palju randa, palju päikest, lõbusaid aiaistumisi, suvepäevi ja bändipoisse, kellega öises Nelijärves ujusime. Kuigi pidev ajavajak ajab hulluks, oli ütlemata stabiilne aasta.
Loodan ennast mäletavat edaspidigi eluvaibas selle aasta lõngasid.

reede, 9. detsember 2011

Inimeste käitumisest

Võrdlemisi suure skandaalitsejana ning suhtelise sõnaväänajana oskan ma vahel endast välja minnes öelda asju, mida tegelikult nii väga ka öelda ei sooviks. Mõnikord on need obsöönsused, vahel sulaselged vuajerismid. Ehk lühidalt - vahel ma ropendan, kui asjad käest lähevad. Oma loomupoolse temperamendi tõttu plahvatan põlema kui suru all olev hapnik ning seda näilsest tühi-tähist.
Kuid eile juhtis minu ülemus tähelepanu sellele, et kriitilistes ja probleemsetes olukordades käitun ma arvestavalt, kainelt ja mõistlikult, võttes vabalt ja sujuvalt üle juhtimise ja situatsiooni eest vastutuse. Olin üllatunud ning see oli mulle päris suureks tunnustuseks.

Meil oli siin mõni aeg tagasi üks võrdlemisi piinlik situatsioon. Tööalaselt saabus patsient, kes polnud mitte mingil moel meie profiili haige - ta oli kindlustamata, ta oli teadvuseta, ta oli palavikus. Organiseeriti kopsupilt, saatekiri ja veel mõned seigad ning patsient saadeti teise osakonda.
Saabumise päeva õhtul aga väljusid asjad kontrolli alt. Patsiendi sugulased tulid õe juurde, sõimasid personali läbi ja tõid patsiendi sellet osakonnast väevõimuga meile tagasi. Valvearst karjus ja andis ebamõistlikke korraldusi, sugulased karjusid ja lubasid meiega igasuguseid asju teha. Teised, kes sellel hetkel meie läheduses viibisid, vaatasid kõike kriitiliselt pealt. Kole oli.
Kuid üllatusega selgus, et muidu kõige ägedam meist osutus kaalukalt rahulikuks. Selgitustöö sai hiljem tõhus olema ning nüüdseks on ülbitsevatest ja vaenulikult meelestatud sugulastest saanud segaduses ja nõuküsivad inimesed, keda õpetada,suunata ja juhendada. Võta sa nüüd kinni kuidas see inimese käitumine peaks olema. Kas nii või naa.
Tean oma mitmeid tuttavaid, kes muidu on alati väga rahulikud ja kained, kuid erakorralises olukorras on kui kõrvitsakasvukünkal tuustivad kanad. Miks see nii on, kes seda oskab. Või nagu üks tuttav psühholoog hiljuti mainis, et tal on stress. Ilmselt veel mingid ebakõlad, mis inimeselt inimesele käitumises kummalisena näivad.

esmaspäev, 28. november 2011

Suure Kunsti Sünd



Ilmselt on varemgi minu sõrme alt moodustunud kaeblemine teemal, kus erinevate jumalasulgede puudutamisel on mul enim kahju, et maalimine kuidagi kaugele minust jäi. 
Emale ja vennale jagus, kuid mulle jäi ainult klaviatuur. Vaatasin siin ühte filmi kunstnikust ja temalt küsiti, et millal saab maal valmis? Tema vastas küsimusega - millal sa tead, et oled lõpetanud armatsemise?Kuna siis sünnib See Suur Kunst? Millal peatub loojal pintsel? Millal katkeb graafikul järgmine lõige puugravüüril? Millal leiab Kunstnik, et värvid on õiged ja absoluutsed? Et jooned, lõigud, varjundid ja gammad on paigas ning midagi pole enam täiendada, puhastada, parandada? Kui kunstnik ütleb, et see töö on valmis, siis mdia ta silmas peab? Seda mis tekkis silma kaudu mõtteisse, sai ka lõuendile pandud?Kord jälgisin ma ühe kunstniku tööd, kui ta mind maalis. Kaunis oli see loomingu nägemine. Kuidas ta süvenes ja perspektiivid ja propositsioonid paika pani. Kuidas valguse sättis ja kuidas minul kehaasendit muutis. Kuidas sobivad akrüülid valis. Kuhu see maal sai?Või üks teine kunstnik, kes portreed tegi. Profiili mõõtis, juuksed sättis ja ühe hetke minu elust jäädvustas. See maal on alles. Ema töödega ladustatud.Ja ma olen alati mõelnud, et ilmselt on Kunst Kunstnikule püha. Asi, mida ei tohi, ei taha, ei saa, ei või, ei olda võimeline kuidagi vähendada/vähendama. Kunstnik on oma hinge Kunsti Põrgule lubanud ja sipleb tõenäoliselt eluaeg Loomingu Leegi põletavas kuumuses. See ongi Suure Kunsti Sünd.Värv, kuju, vari, mõõde, meeleolu, tunne, mõte, hetk, värelus...


esmaspäev, 21. november 2011

Tean, ei tea. Ikka veel

Maailm ei näi koosnevat pelgalt molekulidest ja aatomitest ja rakkudest ja igasugustest erinevatest sfääridest, kudedest, süsteemidest. Tundub et maailm koosneb teadmistest, millega tulevad miksid. Miljonid, trilojonid miksid. Huvi teadmiste, teaduse ja info vastu. Nt pojad, kelle esitatud küsimused ja nendele vastamine hõlmab 1/5 ärkvelolekust. Maailm näib koosnevat veel tegemistest ja igapäevastest õppetundidest, mida elu annab, mida elu ei anna, mida peaks andma ja mida võiks anda.


Ma tean enam-vähem toimemehhanismidest eluks vajamineva protsessi kulgemisel. Ma tean ühte ja teist söögist ja joogist, hingamisest ja sigimisest, sigitamisest ja natukene aiapidamisest, kirjutamisest. ma tean mida, kuidas ja kust on võimalik leida ja otsida või tean, kelle poole pöörduda, kui midagi veel vaja teada on.


Aga ma ei tea kindlalt religioonide eripärast, ei tea maailma algusest, ei tea midagi suhetest ja ei tea sellest, miks miski kellelegi ikkagi meeldib/ei meeldi.


Ma tean miks on vaja õppida ja ma olen selgeks saanud mõiste - tema on ajudega.


Kuid sokrateselikult võin ma ikkagi öelda, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Ikka veel. Jätkuvalt. See on nagu püsiseisund. Alaägedalt kulgev. Kaasuv ja kaasnev. Ei tee elamist hõlpsamaks teadmiste mitteteadmine ega teadmiste teadmine. Selline filosoofiline segadusseisund.

pühapäev, 13. november 2011

Mida teab üks harilik naine muusikast, kuigi ta ehk muusikut tunneb...

Oli üks selline üksik vaba päev kesk pikka ja lõputuna näivat novembrit ses mõttes, et kiire, kiire, nii kiire ju kogu aeg. Igatahes sain teha enesele ühe sellise pika hommiku, kuhu kuulus kohv ja toasussid, segamini ase voodis ja veidi telksu oma mitmes võimaluses. Sattusin juhuslikult filmile, mis kajastas 27 klubi ühte esimestest liikmetest - Brian Jones'i. Rolling Stonesi asutaja, kes oma noore elu jooksul loos ja rajas, sigitas ja kargas, jõi ja armastas, lsd-tas ja uppus ära. Kuna mind paeluvad enim kunstnikulugudest rääkivad raamatud ja filmid ja etendused, siis see oli just mahlakas ja maistev suutäis kaeda ja katsuda ning mõista loomeinimese elusügavust, kuristikul kõikumist.
Jones ostis/rentis(?) enesele maja, kus oli kunagi elutsenud Lewis Caroll ning aias ringi kõndides arutles Jones selle üle, kus küll kargas ringi jänes ja kus oli see koht, kus avastas Alice, et ta on 3 meetrit pikk. Ning kuidas ta tutvus erinevate naistega ja nende tutvumiste taustaks kõlas üks kummaliste sõnadega lugu. Mälu järgi kirjeldas see Alice kasvamisi ja kahanemisi imeseente abil (ilmselt imedemaa looja kasutas neid ise ja oli teadlik seente mõjust vaimuilmale). Iseenesest kirglik ja kurb elu, kus oli kõike, kuid ühes meenutuses (õigemini postletaalses kõneluses) küsis temalt manager - kas sa oled õnnelik olnud? Jones vastas, et jah, ta on õnnelik olnud, kuid see oli nii igav...
Lasin silme eest läbi enamiku neid 27 klubisse kuuluvaid muusikuid ning tõesti - nende elus oli kõike, kuid krooniliselt vaevas neid pidev närvilõpmeteni ja paljakspõlenud emotsinaalsus. Alkohol, sigaretid, kõikvõimalikud söödavad, joodavad, hingatavad ja süstitavad droogid olid otsekui kohustuslikuks valguks nende söögilauas. Selline enesehävituslik elamine. Selline pühendumine oma jumalasule kuradile, mis alati lõpetas elu liigvarakult.
Jah, ma ei jaga midagi muusikast ning ei mõista seda kiire ja ereda leegiga põlemist, kuigi inimlikult saan ma neist aru. Valu, mida nad eneses kannavad, kuna on valesti mõistetud. Kuid kelle poolt?

teisipäev, 8. november 2011

Tunne elada 20 tuhat aastat

Kuidas oleks elada teadmisega, et sa oled viibinud Maal vähemalt 14000 aastat? Näinud ajalugusid, puutunud kokku Suurte Inimestega, olnud ise üks neist Suurtest Inimestest. Loonud ühe perekonna teise järel ja pidanud liikuma hüljates edasi, kuna ei ole võimalik muutuda vanemaks kui oled ja näha perekonda suremas? Osaleda sõjas, omandada teadmisi, teha kultuuri ja arendada asju, mis võivad olla head või halvad? See võib olla väljakutse, see võib olla karistus. Kumb - seda ei oska öelda.

ma ei tea, kas sooviksin seda. Tõenäoliselt mitte, hirmutav oleks olla teadmises, et sa elad kauem kui teised ning mäletad asju, millest teised pelgalt ajalooannaalidest uurida võivad.

Kuigi - mitmel korral olen ma kujutanud elu tagasi sellesse aega, kus elasid esiemad, selisesse lähimasse 300 aastasse. Selline keeruline sotsiaal-poliitilis-majanduslik ja antinaise aeg. Masinate, elektri, telefoni, interneti eelsesse aega rinnahoidjate, RVV-de ja meigivahenditeta? Kui aluspesu võis vanematele naistele litsimundrina paista ning süüfilis levis tigedana rahva hulgas...

Kui inimesed ei teadnud veel kromosoomide olemasolu, ei osanud mõeldagi, et alamklassid tööliste ja popsidena võivad aadlitele vastu asuda. Kogemus loeks, aga kas 20 tuhat aastat on seda väärt kogumiseks? Kauaks jääda looduse poolt unustatuna Maale ja liikuda geograafiliselt ajast aega ja mäleitada koopainimesi, antiiki, keskaega?

Njaa, uus mõttekäik mulle. Vaatab, kas areneb ka.

laupäev, 5. november 2011

Elamus

"Üks väike rõõm las olla igas päevas, üks pilk või naer, üks õis või värvilaik. Üks sõna hea, kui killukene päikest taevas, üks..(mingi sõna), mis muudab kauniks kõik" Nii lauslin ma naiivse ja sinisilmsena kunagi lastekooris või mingis tütarlaste ansmablis. Või jumal seda, kus ma nii laulsin, aga need sõnad ma meelde jätsin ja veel aastakümneid hiljem need minu peas koos viisiga (mis ei sega mind laulmast asju omal viisil) kumisevad. Et igas päevas võiks olla mingi vähe helgem hetk muidu masendavas elus (mees, kes on kaotanud naise, töö, raha, sõbrad, korteri, auto etc, kannab kolm numbrit väiksemaid kingi. Kui üks tuttav temalt küsib, et miks ta midagi sellist teeb, vastab mees, et kui ta lootusetutelt tööotsingutelt õhtul oma odavasse üürituppa tuleb ning kingad jalast võtab, siis on tal vähemalt üks õnnelik minut päevas ja see aitab elada), tuleb see hetk kuidagi enda jaoks ilusaks teha ja ära märkida. Leida üles tunne, mis valdab, värv mis silma paistab, sõna mis kõrva kajab või heli, mis kusagil võnkeid moodustades midagi ütleb. Ja oma neurohumoraalsel moel meile toimima asudes elamuse loob.Nt. hiljuti puutusin kokku ühe tuttavaga, kellega ma olen ühele orbiidile sattunud ikka väga suurte juhuste tõttu. Meie elud ei lõimu, põimu ega riimu mingil moel, kuid ikkagi õnnestus tal tekitada endast väga naeruväärne mulje. Ei, naeruväärne pole ikka päris õige sõna...mõttetu? Sõnaga inimene leidis kirjutuva blogi olevat liigne isiklik paljastus, et mingid suvalised tondid loevad seda ja siis uurivad mõtteid ja tegelikult miks ma seda kõike kodus kaustikussse ei kirjuta. Temaga ühes ruumis ja ühe laua taga viibides sain ma omamoodi elamuse - tõsiküll mitte sellise, nagu tegelikult lootnud oleks, aga veidi siiski. See on söömise ja salgamise fenomen - blogi ei meeldi, blogija ei meeldi, aga uudishimu kannustab ikkagi järgmisi paljastusi lugema.. Sisuliselt aga ikkagi mõttetu.Järgmine elamus - viibisin mõni aeg tagasi õpetajate meeleavaldusel toetust avaldamas ning ajakirjanik võttis sabast kinni. Lehes ilmus tekst. Lehes ilmus pilt. Ajakirjanik nagu ajakirjanik ikka. Siit sõnake ja sealt lauseke ja kokku sai üks uduvaala. No see selleks. Teovõimelisena vastutan enda sõnade ja tegude eest.
Veel üks elamus - H. See on hüva. Tore ja lõõgastav.
Tuleviku jaoks - Toomas Liivil tuleb detsembri lõpus sünniaastapäev. Seegi aasta tuleb mälestusõhtu ning saatsin osale seltskonnale kutsed. Tema poojale ka. Poeg vastas, et on tulemas. Tore.
Hetkeelamus - oleme organisatsiooniga 2012 aastaplaani koosolekul ühes kenas külalismajas. Viibin AD 05.11.2011 8.15 üksi fuajees, kamin põleb ning kaaslased alles magavad. Siinne vaikus on kuldne ja kosutav. Elamus seegi.



neljapäev, 27. oktoober 2011

Töö on töö on töö

Eile oli siis üks neid sügise kuldseid päevi. Muide selleaastane periood september-oktoober on küll kõike muud kui nurisemist väärt, sest vihmasagaraid on üpris vähe üle käinud ja enamiku ajast on olnud pigem soe kui jahe (see info on endale meenutuseks, kui ma kunagi seda blogi käsikirjast loen).Seega sai eile välja kraamitud kõik rehad ja labidad, kotid ja kärud ning see minu oma väike lapike Eestimaad sai puhtam ja ilusam. Kasutades 8-aastaste aatomikuna rähklevate poegade lapstööjõudu, sain vaikselt hiilida kõrvale riisumise raskest kohustusest (see on üks väheseid töid, mida ma tõesti ei kannata). See-eest aga kaevasin maad, korrastasin lõkkeplatis ja kontrollisin puudealust, põletasin oksi. Ning pärast see tavaline ahjugaelamise draama - tuhk, hakatuspuud, sületäied. Aga kuna sooja ju tahaks ning mis oleks vahvam, kui sõbraga tuld vaadata või hommikukohvi juues kuulda kamina praksumist.Mnjaa, maja ja aed nõuavad ikkagi teist kvaliteeti kui korterielu. Võimlemist tehes pistis nimmes ja tuikas kaelas. Eile sai vist pisut pingutatud. Kuid värske õhk ajas vere soojaks, tulemused olid näha ning üle pika aja ei olnud külaliseks unetus.
Leivarahast tööteemas rääkides - oehh, küll on ikka hea terve inimene olla. Vaadates patsiente, siis on siiralt kahju, mis nendega juhtunud on. Tõesõna - insult on asi, millega tulevikus dialoogi ei astuks.

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Griegi kuulata

Ükskord siin juhtus suvel nii, et ma kuulasin oma kunagist lemmikplaati ja...ausaltöelda pani ikka punastama küll. Kuidas mulle sellised asjad meeldisid? Kõige laiemas plaanis sai seda jah muusikaks nimetada, kuid issand, mis kõlad ja noodid ja viisid. Tänu arengule endas olen ma muutunud ja nüüd voogavad tihtipelae ümberringi helid, mis kannavad maitse nime välja. Mitte et ma ei tunnistaks ja tunnustaks oma ...eee...noorusaegadesse jäävaid palu, aga lihtsalt selline mingisuguselegi vaimsusele viitav meloodia on tekkinud ikkagi nüüd, sügavates 30.-ndates. Loomulikult ei eita ma teatud sentimentaalsust, mis mõne esitaja loominguga mind seob (Clint Eastwood Gorillaz oli nt minu ja poegade isa eriline lemmik; Onerepublic mängis siis taustaks, kui ma möödundaastase armukesega.. nojah, arusaadav eksole?), kuid see mida ma ikkagi oma vabadel hetkedel ja töötaustaks valin või nt poegadega tantsides esitan või üldse, on pigem muu muusika. Ning mõned aariad kohe kindlasti.
Grieg võtab mul praktiliselt alati pisara silma. Miks? Ei tea. Mingid helid ja tunded, mida nad tekitavad on kõiki helli närvilõpmeid puudutavad. Panevad heldima, naeratama ja mõtlema sellele, et näed - siin loob üks mees asju, mida veel 150 aastat hiljem hääl meelel tasub endasse lasta. Ma adun alati sisu, mida mõeldakse ja kuidas seda lugu räägitakse. Peatun sõnadel. Mõtlen kaasa. See on ilmselt see osa, mida mulle õpetas kirjandusteadus, kuid puhtpraktikuna ma lisaks analüüsile mõtlen kasutegurile. Kultuuriline tunne, emotsioon, mis oma noodipead südamesse taob. Kusjuures see analüüs on veel ka interaktiivne ja interdistsiplinaarne - autori ja tema looming ning, otsin ma juurde tema eluloo, vaatan kättesaadavat libretot ja mõtlen maale, kus helilooja elas. Info missugune.
Ja tavaliselt mekutan ma mõtetetga nende pärisinimeste puhangutes. Kuidas Monet maalis, kuidas Ravel orkestreeris, kuidas Hugo kirjutas, kuidas meie oma kunstiloojad seda tegid, mida nägid, tundsid. Kuidas nad oma ande materjaliseerisid ja nüüdki veel oma jumalasulega meie meeleelundeid puudutavad ja aistinguid üles kruvivad. Harivad ja joovastavad ja panevad lihtsalt kadedust tundma. Mis on see imepärasus meie ajaus, mis nende imepärasust sedasi ahmima panevad. Ilmselt samalaadselt toimis ka koopainimese tajumine, kui ta pärast pikka ja rasket talve esimest kevadpäikest nägi ja kütitavate saakloomade ohtrust märkas. Mingi ürgne soov ilu ja harmoonia järele on see. Igatahes on Griegi meloodiatest häid mõtteid tulemas.

pühapäev, 16. oktoober 2011

Mis teema on blondidega?

Üldsegi mitte halvustades ega kriitiliselt suhtudes ja samas ka mitte retooriline küsimus. Vaatan tuttavate meeste elus ringi ja enamasti on nende kõrval blond naine. Reeglina väga armsad ja toredad olevused. Kallim, elukaaslane, abikaasa, eluarmastus, uus pruut - blondid peakesed õlgadel. Küsin endalt, et kas "Härrasmehed eelistavad blondiine?" vastab siis tõele.
Milles on asi? Kas heles(d)us mõjub saksikult? On kuidagi naiselikum? Mõjub kuidagi leebemalt?Meekarva kaunid patsid, õlekarva õhukesed salgud, vesinikuga piinatud õrnad udemed.... Vahel on need blondid juuksed päikeses kullakarvalised, vahel tahedalt hobusesabas. Igasugused võimalused. Kuid ikkagi huvitab mind nende blondide peakeste eriline salapära. Ometigi nõuab hele juus ju tugevamat meiki, et oma näojooni veidigi rõhutada. Ilmseltt on see mingi kunagiste atlantise inimeste jäänuk, mis oma kuninglikke kombitsaid tänapäevasesse tsivilisatsiooni sirutab. Olles kõrgema , kargema ja parema rassi ilmseks tunnuseks, sest vist mingi statistikad ütlevad, et neid on oluliselt vähem. Neid helepeakesi.
Endal vaatan tutvuskonnas ringi ja märkan teatud seaduspärasust - blondpeakesed ei pea mässma nii palju oma eaga kaasnevate hõbeniitide ületurgutamisega, sest need ei paista lihtsalt nii teravalt silma. Blondiinid on reeglina vägagi hõivatud armsamate ja elukaaslaste ja abikaasadega ning nii mõnedki päävad kõrvalsuhteid. Mitmel tutvuskonna meestel on viimastel aegadel tekkinud blondid põhupeakesed (vihje juuste struktuurile ja tervisele, mitte nende arukusele) feisbuuki piltidesse. Müstiline teema, mis jääbki vist painama. Endale blondide meestega on olnud loos suisa vastupidised - ei ole seni tundnud vajadust nendega eriti lävida, sest tõmme on tumedapäise või shatääni poole. Punapeadega on aga see teema, et .. nojah, nagu tema on. Aga see blond juus...




kolmapäev, 12. oktoober 2011

Kuu, see nii selge ja geomeetriline

Eile otsustasin pisut aega maha võtta ja rüübata paar topsi kohvi väljas ja tuttavaga, keda näinud polnud nii 10 aastat. 
St näinud olime, aga nii tere ja head aega tasemel jutt pole naistevaheline jutt. Lisaks me kõndisime soojas õhtus ja leidsime nt Estonia eest süstla ja nõela ning osad hämarad kohad olid priskelt täis kuuvalgust. Pärast kodu poole kõmpides ma vaatasin sellesse selgesse ja valgesse rõngasse ning meenus Kivirähk ja kuuvihtlemine ja üle-üldse see kuumütoloogia, mis meie kaaslasega lõimub, põimub ja põkkub.
Miks ta on selline, et täiskuuööl muutuvat libahundid ja nõiad aktiivseks, miks temasse vaatamine vahel viib soolatüükat ja ihupeki, miks vale kuu ajal lõigatud juuksed ei kasva ja miks pidi kuradiga just kole tee ristumisel täiskuuöödel kohtuma?
Iga folkloor on tulvil selle taevakera pärimusi. On lummanud ja vallanud inimeste mõtete olemust.
Eile temasse vaadates ma mõistsin, et nii selge ja kindlapiiriline gemoeetriline kujund, mis justkui väljalõigatud valgest paberist ennast tumedasse taevasse sättinud, kallates mingi müstilise auraga endast nähtamatuid kiiri, et see ongi müstiline. Ilmselt juba ürgrahvaste nõidarstid mõistsid kuumõõjusid inimesele aj looodusele ning nägid, kuidas tõusuga meri kerkib ja mõõnaga taganeb. Teadmisteta inimestele näis see ebamaine. Meie ajastu õppinud teavad miks see nii on. Vahel sõõrjas, vahel sirpjas, vahel ei ole teda näha. Mõnikord on ta raske ja rammus nagu kerajuust, vahel külm ja kauge kui jäärõngas.
Mõistatuslik ja kauge ja soe ja lähedane ja ilmselt kunagised eesiemad vihtlesidki ennast selle apistel ning pärast õhetades ajasid oma mehed veidraks. Kuumõjud ju!!

reede, 7. oktoober 2011

Kui hull võib üks päev olla

Eile oli üks neid hirmsaid päevi, kui pearinglus, tasakaalutus, iiveldus ja oherdina pähe taguv peavalu mind laastas. Ja ikka sedasi, et vaevu vaakudes sain öövalve anda ära (olles tegelikult liimist lahti mis hirmus ja kolleegid, kes seni mind kokkuliimituna harjunud olid nägema, ehmusid tõsiselt) ning EMO-sse vankuda. Et ma nii tükkideks vajusin - see oli endalegi üllatuseks. Ei suutnud vastuvõtus öelda ühtegi sõna, kontaktisiku telefoninumbri saamiseks andsin oma mobiili töötaja kätte ja too vaatas ise numbri ära. Keegi pani mind ratastooli, keegi suunas kusagile lebama, keegi võttis vereanalüüsi. Ise suutsin vaid öelda, et kustutage tuli ära - seda tehti ka. Ning kodus.. samal ajal olid palavikuga poisid kodus. Mõned tunnid kadusid tilguti alla ja siis keegi vist tegi mingi uuringu või midagi... Ja tuli neuroloog ja kontrollis ning võttis siis mind osakonda sisse, sest ma olin täielik vare. Kahju oli oma valutavast peast ning arsti küsimusele, et kas keegi saab laste eest hoolt kanda, puhkesin suisa hüsteeriliselt nutma.
Loogiline, et tegelikult oleks saanud (venna sõnad - ära sa sellise asja pärast üldse muretse). Aga mina, sellel hetkel viimse närvini paljas ja tundlik, kluuksusin, et ema on surnud ja ma olen üksikvanem ja mul pole kedagi, kes saaks hetkel lastega olla.
Kui otsustati, et pean haiglaravile jääma, siis helistas poeg ja nuttis minu järele. Ohh. Ma palusin arsti, et ta mind välja kirjutaks. Arst vaatas pikalt ja kahtlustavalt. Selgitasin, et olen võimeline koju minema ning üks tubli uinak ja kõhutäis teevad olemise oluliselt paremaks.
Kuigi jah, see vasakut silmakoobast rõhuv surumine on masendav.
Nüüd pean eilse päeva järele tegema. Joped ja kardinad, lambid ja raamatud, kõik mis ostmist ja tegemist vajavad.

laupäev, 1. oktoober 2011

Õun suus magama jääda

Aastaid tagasi, kui sai diplomieelset praktikat tehtud, kus siis tuli erinevate osakondade vahel seigelda - kiirabi, IRO, EMO, hematoloogia, kirurgia, lasteosakonnad, sünnitusmaja etc, etc, juhtus nii, et enamik meist, kes tööl käisid ja praktikat tegid, veetsid põhimõtteliselt terve oma aja haiglas. 
Noorte ja elujanustena ei takistanud meil miski käimast klubides ja kõrtsudes ning uneaega jäi napiks. Siis juhtus vahel nii, et protseduuride toas jäädi lihtsalt magama. Või nt haiglaesisel rohelisel platsil, kus purkskaev, päikesepaiste, haljendav rohi ja laigutine linnulaul uinutavalt mõjusid.
Taolist üleväsimust tundsin ma ka vahetult pärast poegade sündi, kui ma jäin imetades lihtsalt magama ja vääksuv beebi ei seganud und üldsegi. Kuigi jah - tegelikult olid pojad kuldaväärt magajad - alates kolmandast elunädalast ei teadnud ma midagi unetutest öödest. Vahest kolmel või neljal korral tuli nende esimesel eluaastal üles tulla ja vaadata, miks laps ei maga.
Viimased kolm-neli aastat on mind kimbutanud paigutine unetus, kuid eile.. oeh sellest lastega õppimist, patsientidega sekeldamist, ülemuse tõrelemist, tööd ja traumasid täis nädalast väsinuna vaatasin ma telksu, sõin õuna ja jäin magama...
Ärkasin üles sellest, et tundsin läbi häguseisundi, et kurku ei saa ega saa puhtaks. Telekas mängis, tekk vedeles maas. Sedasi ma seal siis lebasin, hommikumantlis, poolik õun käes ja.... hammustatud õunatükk pooleldi sööduna huulte vahel.
Ime veel, et polnud seda kuidagi valesti neelanud, aga kuulge, õun suus magama jääda...
Ja tegelikult oli puhkus just äsja lõppenud, sügisilmas on kuldsemad, vitamiinid peaksid pilgust paistma ja olematu eraelu ei tohiks kuidagi segada pidevalt rakkes olemist.
Aga ikkagi - õun suus magama jääda....

neljapäev, 22. september 2011

Kes harjunud kaaviari sööma,see praetud räime....

...nii naljalt enam meelisroana ei võta. Kuid miks minna kööki ja hakata gurmeest etc rääkima?
Haa, seetõttu, et ma käin jälle koolis. Oma leivaametile rakendust nõutamas, oma praktilisele meelele uuemad suundasid küsimas ning... see tekitab mulle omakorda küsimusi - miks ma ei ole magistrantuuris, miks istun ja kuulan õppejõude kordamas seda, mida ma tegelikult kas juba tean või saan kohe teada.... Oehhh. Lisaks on siin nii, et metafoore kasutades - kõik värvid pole alati kirkad ja seda ka seal, kus väljub vahutavast veest 40 ..eee....ee....õpimeest. Loona Tuisk kirjeldab uues, värskelt avatud tütarlaste gümnaasiumi õpilasena oma klassikaaslasi kui selginevat ja settivat akvaariumi, kus kaladel on oma sotsiaalsed kuuluvused ja seega justkui kihistatakse kogu pisikene ühiskond.
Aga hetkel ma tunnen, et mind tassitakse kui titte grammatikamaastikule, üks proteese naksutav õppejõud ketrab loengust loengusse teemal, et kloostrite kadumisel (16. sajand reformatsioon, katoliku kiriku lõheneminee etc) kadus ka põetamine ja oli pime aeg..
WTF???
Minu humanitaaraju töötab ja mõtiskleb, ma kõhklen ja kahtlen. Mulle tundub, et ma astusin tagasi kuidagi madalamalt ja raskemalt ja lapsikult ja oehh.... mulle ei tundu see õppimine siin kuigi raske, kuigi on erinevaid asju



kolmapäev, 14. september 2011

Kõik pole alati loogiline

Ilmselt loevad paljud igasuguseid krimilugusid ja vaatavad vähemalt 1 krimisarja, kus pingelised mõrvalood lahenduse leiavad. Asitõendid, DNA, tunnistajad, sõrmejäljed, telefonikõnede eristused, rattajäljed etc,etc, etc. Vahel ütlevad kahtlusalused, et see pole nii nagu teile tundub ja vahel tuleb välja, et tõesti pole asjad nii nagu kellelegi tunduda võivad, kui lõppkokkuvõttes jooksevad enamik asju täpselt nii nagu peab, kurjategija võetakse kinni ja selgitab äraspidisel moel, nagu oleks tema mõrva motiivid kuidagi kaalutletud ja asjalikud ning moraalselt õigustatud.
Tavaliselt on uurijad nutikad ja väga täpse mäluga, oskavad leida igale sündmuskohale viibinud tõigale asise seletuse.
Well, päriselus on aga vahel asju, mida pole kuidagi võimalik asiselt seletada.
Nt minu kodukohas. Seisan bussipeatuses ja tõmban närviliselt suitsu (jaa, ma olen suitsetaja, jaa, see pole ilus, olen kursis, püüan ennast parandada) ning lühinägelike ja kaunikesti meigitud silmade kissitades näen, et kolme meetri kaugusel bussipeatusest on üks kõrge taraga piiratud ala, mille ääres kasvab puu, mille üks võimas ja jäme oks sirutub nii kahe meetri kõrguselt üle tara kõnniteele ja selle oksa küljes on.....kiik. Nailonnööridega ja puitalusega kiik. Loomulikult kilkavad pojad rõõmust ning hakkavad üksteisele kiigel hoogu tegema. On reede ja rahvast kaheksa paiku tänavatel üllatuslikult vähe. Kontrollin kiike - sõlmed on tugevad, nöör terve.
Alguses mõtlen, et see on ajutine. Kuid laupäeval on kiik omal kohal, samuti pühapäeval ja esmaspäeval ja teisipäeval ja täna, kolmapäevalgi kõigub kiik tormituulega võidu.
Mingit seletust ma ebapraktilises kohas sellisele asjale ei leia, kuigi kaldun arvama, et võimalusi on:
1)mingi firma eeldatav reklaamitrikk
2)lähikonnas elava riigikogu liikme tähalepanuäratuseks soov kohtuda valijatega
3)osavasti kavandatav tähelepanu kõrvalejuhtimiseks läbi viidav manööver
4)võimalik märguanne suitsidaalsele inimesele nööri sihtotstarbelisemaks kasutamiseks
5)salaliku pedofiili plaan meelitada lapsi kiigele ja siis .. põõsasse?
Sõnaga, see kiik häirib mind, aga maha võtta ma ka seda väga ei tahaks, sest mine sa tea, mida see kõik tähendab.
Äkki on üks neid fantaasiajutu kombineerimisi, üks võimalus kirjutada pingestatud, kuid lõputa novell?
Igatahes on kiik ikka veel puu küljes.

teisipäev, 13. september 2011

Parim hinne võimalikest

Kümme aastat tagasi, TLÜ-s, esimesel kursusel ja üpris arglikult filoloogias õpingute sammukesi astudes, tundsin ma enamike kursusekaaslaste ees teatavat aukartust - nad olid arukad, asjalikud, tuubil teadmisi, mida minul enam/veel polnud. Loengutes vastati küsimustele ruttu ja teadlikult.Pingutasin, et olla tasemel. Kuid siis.. selgus, et minul oli kogemus, mis puudus neil - eksamisess. Ning üllatuslikult spurtisin ma edukuselt üsna sinna esiviie hulka. Keskmine hinne oli kenakene. Kevadsemestri tegin juba kergemini ja teisel kursusel vabastati mind õppemaksust - heade õpitulemuste eest. Olin toona oma eksamitulemuste üle pisarateni õnnelik. Esimene viis (tähesüsteem tuli meil vist kolmandal kursusel) pani käsi plaksutama ja plikalikult enda ümber keksima.Mäletan ka selgelt 18. jaanuari 2006. aastal, kui kärekülmas talveilmas oma bakalaureuse kaitsesin ja närvipingest kangete jalgadega trammi ei suutnud ronida. MA TEGIN SEDA!!! Ma suutsin täiskohaga töötades ja kahte pisikest põnni kasvatades ülikooli nominaalajaga lõpetada!!!
Kuid see pole minu suurim saavutus ja tegu. Vähemalt mitte vaimu,-ja teaduse maailmas.
Möödunud nädalal said mul mõlemad pojad lugemise ja koduste tööde eest emakeeles viie. Ja see on parim, mis kunagi seni juhtunud. Nende esimene viis. Minule parim hinne. Seni.

reede, 2. september 2011

Ametitest

Vahel on isa rääkinud mulle mõnest oma tööpäevast merelootsina. Nt talvel, kui rüsijääskuhjadest jõesuus on raske manööverdada laeva sadamasse ning loots peab libedal trapil turnides minema ning juhtima võõramaa aluse oma sadamasse. 
Öösel, külmas või nt suurema tuule ja tormiga. Vahel olen ma kuulnud tuletõrjujat rääkimas, kuidas eluohtlikust majapõlengust ei saadud kedagi välja tuua ja jäi vaid üle must keha õuele tuua. Vahel olen ma jälginud kassiiride tööd - piiks, piiks, piiks, piiks, kaup käib käte alt läbi, vahel elab närviline klient ennast vaesekese peal välja. Vahel olen ma mõelnud ise enda töö peale, mida teinud vahedega kokku nii 18 aastat ja mõelnud nendele verejooksudele, elustamistele, rütmihäiretele ja kõigele muule, mis tuletavad rangelt võttes meelde, et ma olen andnud ametivande ja seda rikkuda ei tohi. Ja vahel olen ma mõelnud sellele tööle, mida ma ka siin aastaid tagasi tegin, kui ma värisevi põlvi klassi ees seisin ning ennast igati kontrollides üritasin klasse käpa alla saada ja tegeleda maasoolalikeimaga ametitest - olla õpetaja. 
Ühes avalikus foorumis (perekoolis nimelt) tekitatakse perioodiliselt teemasid, et õpetajad ärgu unnaku. Nendel niigi hää amet - pool päeva vaba, terve suve saab ringi puhata, minegid muresid sellega ei kaasne. Võta aga palk vastu, tubane töö ja küll seda on kerge teha.
Kuigi ma ise mäletan sootumaks muud. Esimesed kaks kuud ma tulin vaimselt tapetuna koju ja palusin kaks tundi ennast mitte puudutada. Palusin raadio,- ja telksuvaba elu ning toppisin vatitupsud kõrva, sest koolile omane lärm ja sealne 45-minutiline rutt kuus-seitse korda päevas võtsid rohkem võhmale kui 24-tunnine kardioõeks olemine. Müra ja kära, kiiresti minev tunnipäev, pidev suhtlemine vähemalt saja lapsega ühe õppepäeva jooksul - need olid ikka väga keerulised. Ja algaja õpetajana oli üsnagi see töökavade koostamine, klassijuhatajaks olemine etc rasked. Pidev enese kehtestamine, pidev asjade selgeks tegemine inimestele, kes veel mitte millestki midagi ei jaga. Oehhh. Ja nüüd ei taheta õpetajatele seda väikestki rahanatukest juurde anda, sest polevat kuskilt võtta, aga .... mingeid imelikke TV projekte doteeritakse küll.
Ma ei tea. Kuidas meie ühiskond ikkagi ei mõista, et on osad sellised ametid, kelleta mitte kuidagi ei saa toime tulla. No õpetaja on lihtsalt üks selliseid ja aeg oleks riigiisandatel,-emandatel asuda mõtlema maa soola hoidmisele ja säilitamisele. Muidu on nii, et tõepoolest kogu helgem pool eestlastest suundub väljamaale suurt ja rasket raha teenima ning oma kodurahvale jäetakse vaid võimalus maitsetut pöialt vaadata.





neljapäev, 1. september 2011

Lehte pöörates

Mnjaa...Nihutasin seinakalendri punase ruudukese esimesele septembrile...Uskumatult kiire on olnud selle kella rutt ikkagi.Eile vaatasin poegade pidulikke riideid üle. Särgid on napiks jäänud. Suvel visatud pikkus - hea isu, liikumine, palju värskes õhus olemist. Ujumine ja jooksmine, porgand, kurk ja tomat, arbuus ja marjad, palju päikest, palju jäätist. Ja pikaks veninud juuksed. Ilmselt täna veel viimast korda pandi need pluusid selga, kuid jõuluks ja nendeks pidudeks (mis on tegelikult kohe-kohe) on vaja juba uusi pluusi.Oehh. Täna alustab kooliteed L tütar. E läheb samasse kooli, kus mina kunagi käisin ning täna astub see tirts siis oma esimesed sammud käänulisele haridusrajale. Ja mõtleks, ma nagu eile oleksin käinud L haiglas vaatamas, kui ta oma esilapsega oli maha saanud. Nüüd aga siis kool. Juba...Klutid läksid aktusele. Lilled käes, kotid seljas. Muide isal oli väga õigus, kui ta möödunud aastal need võrdlemisi odavad, kuid nägusad ja vastupidavad seljakotid ostis sõnadega : "Selle raha eest on siin kotti küllalt".Eks näis mis sest aastast siis saab. Nüüd hakatakse hindeid panema ning ilmselt võib sealt tulla nii mõndagi. head ja halvemat. Kusjuures üks imelik asi juhtus suvel - olles mõttetult mitmele logopeedile raha andnud, osutusin r-tähe õpetajaks ikkagi mina. Vanem poeg ütleb seda puhtalt ja pingutuseta, noorem on selle poole teel. Üsna kenasti tuleb see häälik välja klusiilide kõrval (kriitika, triikima, traktor), eesvokaalidega samuti (kirik), kuid tagavokaalidega on veel tööd teha.Esmaspäevast algab aga täisprogramm peale. Kolm korda nädalas ujumine, kool, kodused asjad, õppimine ja muidu möll.Oehhh.ja eks endalgi läheb elu taas kiireks, nii kiireks. kahju ainult et magistrantuuris ei saa jätkata - aega ja raha lihtsalt pole. Ning teaduskraad on teine tera, seda ei ole võimalik põlve otsas ja kuidagi moodi teha, seal peab süvenema ja tegema ja lugema ja olema...TTK on aga midagi veidi lihtsamat. M arvan vähemalt nii.

esmaspäev, 29. august 2011

Silme ees mustaks

Tsahh - kapiuksed lahti, tsiuh-tsäuh ümbrikuks lapatud voodipesud, käterätid, vannilinad omale kohale, kõik rivid sirgeks, trahh - kapp kinni. Lops-lops masinast võetud asjad restile. Kurat, kellegi klots jäi jala alla ja kes ometi pani küpsetuspaberist korvikese lihtsalt niisama just läikima pühitud kamina ette?
Kill - koll nõud puhtaks, sähh- mähh noad sahtlisse, lusikad oma kohale, taldrikud virna. Nii kus on käärid? Polegi ühtegi? Pagan, köögi omad on siin ja ainult siin. Arglikult poetatakse punased, sinised ja siis need kirurgilised mulle köögilauale.
Ahh, et kass kraabib ust? No mis tal vaja? Pilk kellale - ahsoo, söögiaeg. Kausid tuppa, tulise vee alt läbi, trahh-trahh konserv lahti, lusikaga kõutsile ninaesine, piim teise nõusse, pauhh-krauhh kausid õue.
Ahh et ilm kisub vihmale? Pole hullu, murukäärid või hekikäärid vms kätte ja paekividest laotud peenraservad raginal ja ruttu tasaseks. Kas niiduki jõuab välja tuua? Murelik pilk taevasse -ei tea, vist mitte, ehk homme.
Juba hakib nuga kapsast, klõbiseb porgand ja kartul, juba töötab pliidi teine auk ning hakkliha säriseb pannil. Soll- sahh potti vesi ja pulgongiks materjal sisse. Köögivili pudiseb ühes kuhjas, liha siriseb omal toonil. Pesumasin piiksub ning vaja oleks veel tõmmata üle toapõrandad.
Üks trumlitäis lätsub kaussi, kauss rändab tuppa. Tolmuimeja sisse. Üheaegselt saab valmis potis köögivili ja puhtaks vaibad.
Ema kiirustab. Prügikott vahetada, külmikus on midagi riiulile langenud, vaja sellest lapiga üle käia.
Sooh, tund täietud tihedalt ja möödas.
Tundub nagu veidi hüsteeriline tegutsemine, eksole?
Tegelikult pole siin hüsteeriaga midagi pistmist. Vahel on emad veidi endast väljas, naised närvilised, tüdrukud tigedad. No on igasugused asjad, mis joovad su tundepiirid eest ära ja sa paned tähele, et hääl on kõva, käed liiguvad vahel lausa sihitult siia ja sinna ning üks väheldane närv paremal kulmul teeb mingeid oma trikke. Selliselt tobedalt, jättes mulje oma iseseisvast jalutamisest.
Sest... miks? Sest millal sa tead öelda, et pidu läheb käest ära ja lõppeb nt kohupiimaga kõnniteel ning kellegi üksiku sandaaliga postkasti juures? Siis ongi pärast silme eest must. Lihtsalt nii ongi.

esmaspäev, 22. august 2011

Läinud see puhkus ongi

Seitsmenädalase puhkuse viimane päev. Sedasi pikalt peesitada sain ma tõenäoliselt viimati kuskil algklassides, sest hilisemad laagrid ja esimesed töökohad võtsid oma osa. Mida ma siis tegin üldse? Selle suvega ja ajaga? Mida ma jõudsin?Igatahes linnakodu on nagu külalishoov, pidevalt tulevad siia inimesed, viibivad ja lähevad. Sõbrad peredega muidugi eelkõige, poegade sõbrad, vahel astub sekka mõni sugulane läbi ja no siis selline 'ei liha ega kala' mees. Sõber nagu pole ja armukeseks ei küündi, vaenlane ammugi mitte. Kuna aga ta minust noorem ning oma pere poolt kuidagi laokile ja ripakile jäänud, siis on ta pigem sellise noorema õe või venna rollis. Korda paaar üritasime mingit teemat välja pigistada, kuid kui ikkagi tõmme ja keemia ning silmades SEE puudub, siis pole ikkagi midagi teha. H pole kordagi saanud läbi astuda. Korra võtsin juba ühendust, et teada, mida see armastaja siis ka teeb, sain napi vastuse,e t temal olla närvid korrast ärra ja tema joob. Well, ei hakka mina kellegi närviparandusasutuseks, mul endalgi need tihtipeale viimase vindini teravad ja pinge all.Aga kokkuvõtteid tegeva inimesena ma siis resümeeriksin pisut - sain tehtud puud ja korda krundi põngapealse; sain parandatud kõik katkised ja vanad; katkised või vanad või siis lihtsalt vanad raamatud; sain sorteeritud pesukapid; korrastasin tööriistakapid; komplekteerisin nõud; lihvisin ja õlitasin telekakapi. See, et vennas vuntsis köögi ja vannitoa üle, see oli muidugi suur asi ja isalt kingitusena tulnud täispuidust köögimööbel....Lisaks sain ma joone peale ligi 50 aastat emaperelt korraldamata albumitega. Fotod on sorteeritud, komplekteeritud. Igale leheküljele tuleb juurde info - kes on pildil, miks, kus.Aga nagu ma juba korra siin kommenteerisin, et keegi pole enne mind eriti vaevunud seda infot kirjutama, siis ma teen nagu omamoodi kaks või isegi kolm kärbest ühel löögil - albumid teemade järgi (pulmad, matused, ema looming, perepildid, venna album, poegadele, endale etc,e tc), ning kronoloogilis-ajalooline materjal juures, et tulevased põlved ei peaks kiruma ja vanduma, et see on nii või naa ja miks ei tehtud seda või toda...No samuti ma arhiveerisin isakodus asju, sättisin kappe ümber ja korraldasin nõusid ning fotosid.Muidugi sai veel rannas käidud ja rattaga sõidetud, järves ja meres ujutud, muru niidetud, uusi kooke küpsetatud, poegadega logopeedilisi harjutusi tehtud, raamatuid loetud, arbuusi söödud. Võimeldud ja kehakoorimisega enese välimust ja tervist parandades.

Doonoriks käisin, Vabaduse laulul käisin, külas käisin. Ja mis muidugi kõige olulisem - ma sain lihtsalt puhata. Ometigi kord tunnen ma ennast jälle reipa ja särtsakana, valmis minema tööle ja sulpsama ülepea tegevustesse. Sügis tuleb tihe igatahes


kolmapäev, 10. august 2011

Kes ma siis ikkagi olen?

Mitmel korral, kui ma olen oma sotsiaalse ja bioloogilise kuuluvuse, seosed religiooniga ja poliitikaga paika pannud, mõelnud, et milline on minu maailmaline filosoofia? Olen ma peen udutaja, kellele meeldib epikuurlaslikult targutada hea söögi ja joogiga, taustaks maitsemeelne muusika ja kaminatuli?Olen ma thomasmorelikus Utoopias elav ideeinimene? Olen ma viimase veretilgani aatemees? Olen ma roosaprilselt ilma vaatav optimist ja läbinisti positiivne inimene, kes arvab, et paremad päevad on veel ees? L, see minu hüva sõber ja ilmselt parim, kes kunagi olnud, leidis eile, olles ise idealist-naiivik - lootes alati üha paremat ning olles uksumatult sinisilmne inimeste hääduse osas - realist-konkretisti jooni. Täpne oma määratluses, tuleb leida, et tõepoolest, seisan kahel jala maal, ei taha eriti mingeid oletuslikke ja umbes tehtud otsuseid ning parema elu nimel ja kaunima kodu saavutamiseks tuleb tööd teha ja ränka vaeva näha õnneks ning rahuloluks.Kord juhtus nii, et kellapealt planeeritud seminar magistriõpingutes, kus oli minu kord teha ettekanne (tuleb tunnistada, et teemat ma enam ei mäleta, kuid see oli intrigeeriv) ja ma pidin tookord olema tööl. Sai siis sedasi planeeritud, et ülemus võttis mul tööpäeva tunnivõrra lühemaks, minul oli takso tellitud ja ma pidin sisuliselt juba lahkuma oakonnast, kui üks haige, kellel oli veidi imelik ilme, läks väga halvaks. Ta sai käte vahel infarkti ning sellel ajal, kui tegelikult pidin juba jalutama keeltemaja kolmandale korrusele, pumpasin ja puhusin eluvaimu haigele sisse. Kõik läks õnneks, käigupealt vahetatud riided ning kümme minutit hiljem olin juba seminaris, hilinenult küll aga siiski. Vabandasin oma viibimist, hingeldades seletasin, et näed just tulin reanimeerimast ja kaks minutit, ma kogun ennast ning siis võime alustada.Igatahes toonane seminar õnnestus suurepäraselt, materjalid olid ette valmistatud ülima täpsuse ja põhjalikkusega ning loomupärase esinemisjulgusega nakatasin ma kursusekaaslased tõsisesse vaidlusesse. Järgmisel seminaril küsis õppejõud, kas ta oli ikka õigesti mõistnud - ma olin seminari saabunud patsiendi elustamiselt. Saanud jaatava vastuse, imestas õppejõud, miks nii reaalse ja inimliku töö kõrvalt õpitakse nii udust asja, nagu seda kirjandusteadus sisuliselt ju on?.Vastasin, et meditsiin on kui pikaajaline abikaasa, kelle rüpes saab tunda turvalisust ning kirjandusteadus on kui kirglik armuke, kelle seltsis leian põnevuse, ohu, meelelisuse etc.Tegelikult ma laveerin selle kahe eriala vahel ega tea, kuhu ma ikkagi kuulun, kuigi mind visiitkaardina saatev realistlikkus saadab nii siin kui seal. Ja seda nii 'siin kui seal' saab võtta mõlemat pidi, kumb just esimesena meeldib.Ma olen otsekui ühiskondlik hermafrodiit, kes kandes endas mõlemale soole omaseid tunnuseid (parafraseeri: kannan mõlemale erialale omaseid tunnuseid), on jäänud lõksu iseenda tegude ja mõtete maailma.

teisipäev, 2. august 2011

Miks fotodele taha ei kirjutata, kes on pildil, millal ja miks foto tehti?

Täitsa masendus tuleb peale. Vanaema fotoalbumid on täis põnevat ajalugu, aga lihtsalt ei tea, kes pudenes sellelt poolikult fotolt, kes on see õnnelik abielunaine oma väikese beebiga või mis seltskond see nendes ühetemoodi triibulistes võimlemisriietes metsaserval seisab? Kes on need noored ja naervad mehed? Kelle ümbert hoiab kinni vanaisa ühel rahvarohkel üritusel - laadapäeval, mingil hobunäitusel vms?
Oehh, see on lihstalt vitsaväärt, kuidas me ei oska hoida suguvõsalugu. Tõsiküll ma enam ise sugupuu koostamisest huvitet pole, sest ..noh juhtus asju, aga see ei tähenda, et ma oleksin kuidagi hoolimatu või mõtlematu oma mineviku, oleviku või tuleviku suhtes. Nt ema tööalbum, kuhu ma koondasin fotod, kus peal ema maalid, tema näitused, need korrad, kui ta kuraator teistele kunstnikele ühes galeriis oli või kui ta oma lilleäri pidas, omal ajal üsna kõrgel kohal riiklikus kindlustuses töötas ja erinevatel üritustel eksklusiivsete riietega ennast ja asutust esindas - kõik on ühes suures nahkalbumis, mille ma varustasin lisaks ema portreedega ja kirjutasin, kellega tegu, kes olid vanemad, kes oli abikaasa, kes lapsed. Fotodele kirjutasin juurde infot, mida teadsin ja mäletasin, varustasin aastanumbritega.
Sama tegin venna pulmafotodega.
Suur hulk on matusepilte ja pulmapilte. Keda maetakse, kes abiellub - oehh, miks inimesed ei viitsi informatsiooni talletada ja lisada. Mälestuseks Viivelt Vollile - see ei ütle mulle midagi..
Ning nüüd tuleb oluliselt appi üks seik - mulle heideti terve lapsepõlve ette, et ma toppisin nina igale poole ja kuulasin pealt täiskasvanute jutte. Haa, nüüd on selles tõsiselt suur kasutegur saanud, lisaks toimib hästi minu mammutmälu. Ma tean rohkem jutte, mälestusi, pärimusi ja legende, kui keegi teine. Lisaks on veel see, et emapoolse suguvõsa välised tunnused ja geneetiline pagas töötavad hästi ning veri tunneb piltidelt vere. Küll mitte nendelt, mis kuuluvad 20.sajandi algusesse - nendelt võõrastelt ja kuidagi kalgilt jäädvustatud nägudelt ei oska ma midagi välja lugeda. Kuigi mäletan oma lapsepõlvest kolme-nelja fotot, millle peal oli olnud keegi kõuk ja nüüd ma siis luubiga neid fotosid uurin ja teabekilde kogun. Tõenäoliselt saaks minust väga hea CSI spetsialist....

esmaspäev, 1. august 2011

Kärbes

Milline ärritav putukas see kärbes on!! Võiks ju saada puhkuse ajal piisavalt magada etc, kuid iga jumala hommik ajab mind üles kellegi tüütu põrin ja väikeste vastikute karvaste jalgade kõdi põsel või olal või jalal, mis teki alt väljas. Nüüdki ma ajasin lihtsalt mööda tuba taga seda jälki elajalooma. Ei saanud kätte, kusjuures. Ja saatuse imeliku irooniana tuli mulle meelde aastatetagune lugu.
Olin siis seitsmenda klassi õpilane, pahuksis matemaatika ja süvendatud saksa keelega. Kuid humanitaarained ja loodusteadused polnud siiski vastukarva. Ja meil oli sügisesel poolaastal eesti keele õpetajaks nüüdseks kadunud näitleja Sulev Nõmmiku tütar. Võin mäletada nime valesti, aga äkki oli Marju või Maris Nõmmik. 
Isa moodi tütar oli igal juhul. Ja tema oli selline loomupärane boheem, kes luges meile Puškinit ja lasi kirjutada erinevasisulisi kirjandeid suhteliselt vabadel teemadel. 
Ükskord oli teemaks "Minu eelmine elu" ja mina kirjeldasin oma päeva kui kärbes. Mäletan esimest ja viimast lauset: "Ärkasin üles, sirutasin välja oma kilejad tiivad ning pesin puhtaks tagumised koivad./.../Käis hele plaks ja ma tundsin, kuidas elu minust välja voolas." 
Õpetaja luges selle kirjandi ette ja sain väljateenitud viie. Tema oli ka esimene inimene, kes märkas minu omanäolist keeletunnetust ja soovitas tulevikus mõelda kirjutamise peale, väitis, et mul olla annet. Võib-olla tõesti. Ja kui kahju mul on, et seda kirjandivihikut mul alles pole, kuigi ehk ma süüdan sügavalt meenutades selle loo üüesti üles kirjutada. ja kui ma nüüd mõtlen, et vaevalt ma varateismelisena midagi Kafkast ja "Metamorfoosist" kuulnud olin, kuid ilmselt polnud ma inimestest ainus, kes mingit looma jälginud oli ja ennast temaks mõelda suutis.
Kuid igatahes see tänahommikune kärbes tõi meelde need ülejäänud kärbsed minu minevikust ja ma mäletan, kuidas emaema maal kord nädalas aknad ja uksed sulges, elamise ajalehtedega kattis, kõik kohad dihlofossi täis lasi ja meie sellel ajal olime sunnitud tunnikese õues olema. Tund hiljem jäi üle vaid surnud kärbsed maha lükata ajalehtedelt, laibad kühvlile pühkida ja ahju ajada. Mõtlen nüüd, et ilmselt toonased maasuved viisidki mind nii kaugele, et lakkamatault kõiki sääski ja parme ja kärbseid ja kiile ja mesilasi ja herilasi ja vaablasi enda ümber sumisemas, pirisemas ja sudisemas kuuldes arvasin ennast mõningal määral nende olematu hinge salasoppe tundvat ja teadvat..
Nojah, sedasi selle kärbsega on. Igatahes üks jõllitas mind oma saja silmaga riiulilt ja ma mõtlen, et kuhu ma selle lapatsi ikkagi panin....

neljapäev, 28. juuli 2011

Toimetused

Selle suve üle oleks patt nuriseda. Mõnusad vihmasabinad ja äikesetormid vahelduvad kirgaspalavate rannailmadega ning inimesed veedavad enamik ajast ennast meretuulte käes jahutades ja vette kastes. Ning suvel näevad inimesed oluliselt paremad välja - päevitunud, saledamad, enam-jaolt ka ilusamini riides.Kuid rangelt ennast kohustades ja vastutustundlikult majasse ja selle pidamisesse suhtudes eiran mõnikord järjekindlalt tõmmet kaduda linnast liivale peesitama ja olla üks mere ja tuule ning päikesega. Ohates surun alla tungiva vajaduse pikutata, sest mul kapid ja konkud ja sahtlid, mis vajavad kõikjal korraldavat ja reglementeerivat kätt. Juhuslikult MINU kätt.Ja nüüd viimastel aegadel üldse, kui ema surma järgselt olen ma Tondi pärisperenaiseks muutunud (parafraseering Kibuvitsalt ja viide "Paradiisi pärisperenaisele"), tunnetan oma selgust, õigust, maitset ja vastutust väga tõhusalt.Pidevalt pean olema tegevuses, tassin, kannan, annan, kraamin, nühin, koristan, sorteerin, puhastan, asetan.Niidan muru, valmistan küttepuuplatsi ette, pesen terrassi, lõikan aia vahelt tänavale ulatuvaid oksi, pühin pudenenud pärnaõisi, paigutan tööriistu kättesaadavamalt, mugavamalt, praktilisemalt.Sama oli tegelikult isakoduski. Seal pole samuti seda pärisperenaist ilmselt viimased 20-aastat olnud ja kuitahes tegus ja hakkamasaav üks mees pole, on asju, mida teevad ja märkavad naised rohkem, kui mehed ja no ütleme nii leebelt, et on mehi, kelle jaoks on mõned kruvid, karbid ja paberid sekundaarsed ja ning kõik muu primaarne. Mis iseenesest pole vale, sest mõne mehe tutvuskonda kuuluvad nt järeltulevad naised, kes suudavad kaoses luua korra ning sorteerida kärme asjalikkusega kapid sirgeks ja õigeks. Ning loomulikult pole kumbagi sisuliselt laiaulatuslikku majapidamist lihtne hooldada, kuna mõlemad - nii emakodu kui isakodu on vanad, reumast rappuvad ja jahedad majad, kuid neile on nüüd hakatud tegema kergemat ravi ning isakodu on kauniks toimetatud.Et isa toel ja najal ning venna füüsilise abiga, mida lihttööliseks kõrval, on emakodus restaureeritud uksed, ehitatud kamin, tehtud korda köök, vahetatud uksed ja aknad, ehitatud terrass, võetud maha vana kuur, tehtud suureks ja ühtseks poiste tuba, tehtud kenake kompostimüür, istutatud kuusehekk.Toimetamist on olnud, seda tuleb veel.

neljapäev, 21. juuli 2011

Hääled suves vms

Igal suvel on periood, kus ma olen mõttelaisk, ei viitsiks tegelikult ridagi virtuaalsele ega pärispaberile tähendada, kuid mõnikord hüppab mulle ette hetk, kus ma tunnen, et nüüd, vot nüüd peaks selle minuti kuidagi enesele, enesesse, teistele ja teistesse kandma. Nt eile hilisõhtul ja ka praegu, varahommikul. Isakodu rõdul seista ja vaadata taamal laiuvate rabade kohalt tõusvat roosakat udu ning kuulata kurgede ühtlast kluukimist. Neid võis seal olla nii viis-kuus kurge, kes üksteise võidu häälivad ja midagi veel teevad, sest ma neid ei näe, kuulen vaid.
Siis huikas lähedal asuvas salus öökull oma üsna äratuntava uhuuu ning ritsikad saagisid maja ümber. Igasuguses koloratuuris. Külaserval haugatas üksik koer, tuul sahistas haavalehtedes, mürinal sõitis mööda rauda täis kaubarong.
Nüüd säutsub, sahiseb, siristab, mühab, sumiseb, nagiseb mu ümber terve suvine varahommik.
Maja on vaikne, sest sealsed elanikud on alles unedehõlmas, kuid külakuked, üksik lehm ja sookured ikka ja jälle teevaad ja toovad kuuldavale oma helisid, neile liigiomaseid ja pean tunnistama, et üsna helisevaid loomepalu. Ja rongijaama kõlarist tuleb juhiseid, millisele perroonile minna, et sihtpunkti jõuda.
Oli üks film siin mõnda aega tagasi "August Rush" - poisisist, kelle ema on tshellist ja isa rokkbändi solist. Tema vanemad kohtusid ühel peol, kuid nad põgenesid mõlemad New Yorgi'le nii iseloomulikule katusele ja armusid ning armastasid, saateks tänavamuusiku suupillilt tulev "Moondance". Tshellist avastab peagi, et ta on rase, kuid teda ootab ees hiilgav muusiku karjäär ja isa pole selle lahendusega üldse nõus. Mingil põhjusel juhtub nii, et naine sünnitab enneaegu ja pärast sünnitust isa väidab, et laps sündis surnult. Tegelikult aga andis ta lapse adopteerimisagentuurile.
Ja sellest poisist sai kummaline laps. Musikaalselt ürgandekas, hingeliselt tasakaalukas ja üsna keskendunud ühele - muusikale. Mingite erinevate sekelduste läbi satub ta New Yorgi Central Parki ja sealt muusikaga tegelevate tänavalaste ja neid kureeriva Wizardi (võlur?) juurde, veel mitmete keeruliste sekelduste kaudu ja Evanist (nii on poisi nimi) saab ühe maineka muusikaakadeemia noorim õpilane. Ja mitte ainult õpilane, vaid üks õppejõududest märkab tema konspektide hulgas orkestriplaane ja noote ning leiab, et poiss (kes nüüd esineb August Rushina) väärib väikest tähelepanuavaldust kontserdil, orkestrit tirigeerides ning tshellistiks palutakse ... tema ema.
Kontsert kestab ning samal ajal New Yorgis viibiv endine solist, isa, märkab juhuslikult kontserdikuulutust ja oma kunagise armastatu nime. Ta tõttab kontserdipaigale, teineteises kuuljajate hulgas seistes, kuulavad nad oma poja loomingut, kus on esindatud ja ühtseks komplekteeritud kõik eluhääled, igasugune onomatopöale iseloomulik tunnetus ja jäljendus. Kontsert on muidugi vägev ja isa ning ema leiavad ennast taas ja ilmselt ka saavad oma pojaga kokku.
August oli täiesti ebatavaline ning ma siin erinevaid kraaksumisi, sibinaid ja vurinaid keski kuulan ja kuulan ja mõtlen, et neeed hetked peaks ikkagi kuidagi salvestama, sest nende kõla on kuidagi isemoodi.

kolmapäev, 20. juuli 2011

Pänd

Eile pärastlõunal andis vanem poeg mulle ühe lehe, kuhu oli peale kirjutatud (kergelt au pihta käivad ortograafiavead, kuid mis parata!): "Täna kell 20.00 otab Villandi mante 1, teniseväliakul pänd". Eilne esitlus oli nagu soojendus või nii, pärispänd oli täna.
Põhimõtteliselt ronisid minu pojad papa vana Fiati katusele, mikokonideks (poegade sõnastus) kohandatud golfikepid käes, trummidena tamburiin ja vana kohver ning pidu võis alata. Viis laulu; "Selver", "Saku originaal", "Põld", "Prügikoll", "Korvpall", "Jalgpall", "Puu". Viis on enam-vähem üks, sõnad asendusid vastavalt vajadusele ning ema ja papa fännasid esitust.
Tegelikult aga hakkas mind hoopiski kummitama seal üks küsimus - kust pärineb julgus sedasi esineda? Turvaline keskkond on, sellest saan aru, kuid kas see on minult põlvnev? Mäletan ennastki esinemas ja julgelt luuletusi lugemas, vennaga tegime ka vist kunagi mingit mussi, aga mitte sedasi teiste ees....
Oehh see õnnis ja vahva lapsepõlv...

esmaspäev, 18. juuli 2011

Puhkamisest

Poleks unedeski osanud arvata, et kõik see kokku, mis toimub, võib olla säherdune mõnuungas. Suvi on kaunis, ilm on enamjaolt hea, mul on uhke köök, ma sain esimesena sisse tasuta kohale ja sinna, kuhu ma tegelikult nii väga poleks tahtnud õppima minna, kuid tuleviku huvides oleks hää kindlustada tagala.
Arbuus - see külm ja karastav ning nagu mõnest portaalist ma kirjutist sain kaeda - tülitekitav toidus on igapäevane. Käin veekogusid mööda, päevitan, purjutan, võõrustan, loen, kirjutan, tantsin ja võimlen. Ikka hommikuti.
Puhkamine võib olla ikka mõnusasiselt toimekas.

pühapäev, 10. juuli 2011

Mõistes 'läbitantsitud taldu' ja 'pidu kestis hommikuni'

Vot mis tähendab, kui on suvi, on seltskonda, on kohta ja aega!! 
Kaks päeva kestnud EÕL suvepäevad Nelijärvel ja tulemuseks on tulitavad tallad, parmusöödud sääred, kangeks tantsitud puusad ja hulk vahvaid hetki peas keerlemas.
Seda, et ma pidulemb olen, ei peaks vist ilmselt minu tuttavaid eriti üllatama. Kuid et ma olen võimeline igasuguse ergutusvahendita viis tundi jutti tantsima kord bändi, kord diskori muusikaga, et olen võimeline teatevõistlusel paduvihmas tunde fikseerima aegu ja olema igati asjalik õhtujuhi assistent, kes ergutab terve platsitäie inimesi tantsima, kes keelab pimedas järve ujuma tulla tahtjaid igasuguste kehakatetega vett liikumast.. Keegi, kes pilkases vees ujub põiki üle järve ja tagasi, kes õpetab hommikutervitusi ja on viimane, kes viie ringis varahommikul oma tuppa jõuab..
Ahh, mis ma lobisen, tegelikult olen just olnud selline inimene, kes nii teeb. Kusjuures oli kummaline, et enamik küsis, et kuidas siis on, kas pea on ka väga haige?
WTF???
Kaks lonksu vermutit nüüd küll pead haigeks ei tee. Vähemalt mitte sellele, kes ennast stagnaaja õe kitli all, taskute küljes korntangid ja peas punase ristiga müts, hommikust hommikuni higistab, on rakkes ja muidu toimetamas..
Uusi tuttavaid sain ka. ja elamusi ja kogemusi. ja üldse. lahedad minutit möödusid lennutiivi

esmaspäev, 4. juuli 2011

35

Selline ilus ja ümmargune number. Naisel pidi olema põnevalt hea aeg.   Ja tuleb tunnistada, et jah, mitte halb....
Sedasi siis.Enesele on muidugi narr õnne soovida, kuid sellegipoolest - miks ka mitte. Palju õnne, mina. Et siis soovin õnne sellele naisele, kes majutab ennast minu kehas, on hallanud minu tunded ja mõtted, kes hingab minuga ja viskab nalja, vahel võtab kätte ja võtab märjukest nii, et polkat tantsida kell kolm oma suures toas pole üldsegi mitte kummaline ja veider. 
Et see naine minus on olnud perioodiliselt äkiline kui veepiisk kerisel, olnud nutune ja olnud õnnelik, olnud murelik, olnud mõtlik ja usin, laisk ja naljakas, põnev ja igav - kõike omal ajal, vahel aga ühel ajal. 
Õnnitlen ennast, õnnitlen sügavalt.



kolmapäev, 29. juuni 2011

Keeldun inimestele otsa vaatamast ja halbu mõtteid temast mõtlemast

Enam ma seda teha ei julge. Kõik. See on lihtsalt juba absoluutse hirmu tipp minu elus. Vaatan inimesele otsa ja mõtlen mingil põhjusel, et ohh, siin enam pole midagi.. ei tulevikku, ei olevikku, ei metafoorilist homset, ei lapselapsi ega järgmist aastaaega.Korduvalt, korduvalt olen ma näinud inimeste silmis tühjust, mittemidagist, õudu eesootavas, hirmu tuleviku pärast ning... ohh kuidas seda öelda - ennustan inimestele nende minekut nii umbes-täpselt kuuajalise eksimusega.Patsientidega on see mõistetav - pikk kogemus ja praktika ütlevad, et nii ja nii, sellega on tulemas see ja see. Jume, lõhn, pilk - kõik need asjad kokku üheks sulamiks, tõenäosus teooria pluss ja miinus neli nädalat siia-sinna ja mingi aja möödudes loen lehest, et lahkus see ja see kallis inimene või see ja too..Paha sõnaga olen ma ka. Alguses mõtlesin,et see on pelgalt kokkusattumus, kuid hallooo - kolmel või neljal järjestikkusel korral mõtlesin ja inimesega see juhtus ka.Nt üks õppejõud - selline tüütult vanamoeline ja vanamoeliselt tüütu memm - möödus minust koridoris, olles just nüüdsama tagasi lükanud teistkordselt minu eksamitöö. Memm läks keeltemaja ja peamaja ühendava galerii poole ja ma vaatasin teda ning mõtlesin,et memm võik lävepakul koperdada ning ohhh - pikali ta oligi.Ükskord sõitsin bussis ja imestasin, et MUPO'lased polnud ammu mind kontrollinud. Kolmkümmend sekundit hiljem õngitsesin ID-kaarti, kuna ohhh - seal nad oma roheliselt õõvastavates ülikondades olidki.Paar päeva tagasi mõtlesin ühele oma koolikaaslasele, kellega ma viimati vist viis aastat tagasi kursuse kokkutulekul sõna vahetasin. Ja eile saatis ta mulle facebookis sõbrakutse....Mõtlen inimesele, et imelik, miks ta pole enam üldse kontakti võtnud ja siis kuuled, et hoopis mingi paha asi juhtunud.Kui telefonis tuleb surmateade või mingi muu raske ja murelik sõnum, siis ma juba tean, et see helin kuulutab kurja...Räägitakse legendi suguvõsas, kus emaemaema teadnud manasõnu, et uss lehma ei nõelaks. Ja ennustada osanud ta ka.. Mine sa nüüd võta kinni. Ma vist isegi olen korra või paar seda oma blogis riivanud.Pereliiketest ma sedasi ei mõtle. Säästaks, ah?

teisipäev, 28. juuni 2011

Terve versus puudega

Mäletan seda hetke praeguseni erilise selgusega, kui mulle näidati 25.08.2011 22.23 esimest poega ja 22.25 teist poega. Kogu sellest pöörasest valust ja ebameeldivusest (tore on lapsi teha ja nende liigutusi üsas tunda, vahva on jälgida laste arengut ja kasvamist, sest lapsega kasvad ja arened ise etc, etc, etc, kuid sünnitamine......) ähmasena, tuli tookord õhtune uni üsna varakult ning hommikul sai alles mindud ja lastetoas vaadatud üle oma kaks poega - kummalgi viis ja viis, viis ja viis, üks ja kaks. Kisa tegid, kuulmine näis olevat koraas, sünnihinne 9 10-st. Noore emana ma muretsesin pidevalt, kas ikka nad hakkavad silmi fokuseerima, kas nad hakkavad õigel ajal pead hoidma, keerama, pöörama, roomama, potile ja lusikaga sööma. Areng oli sõna-sõnalt, kuu-kuult selline, mida kirjeldab mistahes lastest rääkiv käsiraamat. Kõndimine, hüppamine, jooksmine, ronimine, asjade kiskumine - kõik, kõik, kõik nagu kirjas pidi olema.
Olen olnud iga hetke eest Looduse Tahtele tänulik, et mul on sedamoodi vedanud.
Ja eile tundsin ma oma tänumeelt eriti ohtralt. Tulin oma poeringilt ja sattusin kokku naabruses asuva kooli õpilastega. 
Nad on ..eee... leebelt väljendudes need lapsed, kellel sündides ei vedanud terveks tunnistamisega. nad on erivajadusega lapsed. Neid oli nii kümmekond ja nad kõndisid hanereas kooli tagasi. Tänuväärt tööd tegevad õpetajad olid nendega ja vestlusest selgus, et oli käidud kusagil ekskursioonil. Lapsed olid õnnelikud, kuid nende välimus ja kõnnak ja pilk ja jutt ja kõne.. Mõne lapse puhul oleks ilmselt olnud targem teha looduslik valik, kuigi, kes olen mina, et selliseid asju öelda?
Mul on nendest siiralt kurb meel, nad on niii õnnetud olevused. Jaa, nad on kelelgi lapsed ja venand ja õed, nad on inimesed, kuid nad on erivajadusega ja nende kasvatamine, nendega tegelemine on pikk töö. Nendega tegelevad kõikvõimalikud spetsialistid ja nendele antakse aega ühiskonnaga kohanemiseks, nad on võimelised isegi teatud piirini tavaklassis õppima, kuid mul on süda kurb, nii kurb.
Oma tugevat, tervet ja seni veel noort keha tunnistades ja tunnustades olen õnnelik, et minu ilmalekantud ihuvili sündis võimalusega olla terve, nagu ma isegi.








laupäev, 25. juuni 2011

Kormoranid

Nii, sai siin siis ükspäev tellitud digiboksist uudisfilm "Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta". Ei osanud ise suhestuda kuidagi, kuid kriitikud on filmi suhtes karmid olnud, leiavad, et üks õudne jant ja naljalugu ja igav ja tühine.
Ise leian, et nendele süngeestlaslikele filmidele, mis on sümboolikat ja määrsõnadest pungil kiima täistuubitud, on see vahelduseks üks ütlemata sisukas ja vaimukas lugu. 
Näitlejateansambel on hea, Guido Kangur teeb vaieldamatult ühe intensiivsema ja põnevama rolli oma elus, ilmselt suuresti parim, mis eales tema käe alt tulnud (kusjuures heaks näitlejaks olen teda alati pidanud). Enamik kõrvaltegelasi särab samuti.
Lugu on iseenesest lihtne - kunagi rock'n rolliga veidi nime ja kuulsust teinud bändi solist tahaks kunagise pundi kokku ajada ning see on seiklusrikas teekond. Tekst on ehe, lahe ja muhe.
Maimik ja Tolk oskavad teha just selliseid rännakulugusid, otsimist, leidmist, võitlemist ja allaandmist ning mis on eriti omanäoline - seda eestlaslikus võtmes (nt nende eelmise film "Jan Uuspõld läheb Tartusse" kohtlasevõitu matusestseen on ju nii omane meile - tuimadele inimestele - võtta napsu ja minna ägedaks, peiel tantsu lüüa ja siis kakelda). 
Naersin mõnel kohal pisarateni ning sellised stseenid nagu filmi lõpupoole Vlassov ja misantseen arbuusiga... njaaa, Vlassovit muide ilmestab üldse see, et ta on selline näitleja, kes on nõus meelsasti proovima põnevaid asju. Soovitan seda vaadata, soojalt soovitan.

reede, 24. juuni 2011

Tõde on radadeta maa

Kuidas ka ei tahaks saada tuntuks mõne säherduse lause või mõttelõnga kaudu, tuleb tunnistada, et pääliskirja sain ma Jiddu Krishnamurthi põhiõpetusest. Kuidas küll too veidi imelik ning hardalt ema armastanud mees ka ei püüelnud, et tema õpetustest teps mitte ei areneks oma ideoloogia või suundumus, on ta ometigi osaliselt inimkonda mõjutanud. Toon mõningad nopped tema nägemusest maailmaasjades:
*Täielik "vaimse" vabaduse võimalikkus, mõtlemine, mis pole kallutatud ühegi religiooni, usu, usulahu, paradigma või tont teab mille suunas.
*Tõde on piirideta, selleni ei saa jõuda ühegi õpetaja abil, tõde tuleb eneses üles leida
*Mõtlemine on protsess ajas ja ruumis
*Aeg on idee ja toimingu vaheline vahemik
*Kasvatus on kunst õppida mitte ainult raamatutest vaid eluliikumisest üldse
Oma humanitaarhariduse jooksul olen ma jõudnud äratundmisele, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi ja see vähene, mida ma tean, ei tähenda maailmas mitte midagi.
Õpi nägema liivateras universumi ja universumis liivatera - ehk et mõista seda, kuidas me kõik siin sissetallatud radadel oma tõde ostime ning peaksime püüdma võimalikult ja valutult ühes eksisteerida...
Kaplinskilt üks salm sobiks tänast sissekannet lõpetama:
/.../ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas, üks aeg ja üks maa/.../



neljapäev, 23. juuni 2011

Segunenud peatõst

Ülla-ülla ei tee kellelegi see, et enamik maailma rahvastest on segunenud/segunemas. Puhtaid rasse ja khm-khm-khm tõuge jääb järjest napimaks, mis on ühtepidi hea ja ühtepidi mittehea. Veri tugevneb, geen kindlustub, huvitavad kombinatsioonid löövad välja ja tulevad erinevad kokteilid (jube ketserlik märkus inimeste suunal, aga no mis sa hing hädaga teed). Mingid eelnevad esivanemad põimuvad ja löövad põnevalt välja.Üks legend emapoolsest suguvõsast räägib seda juttu, et kuskil üks nendest sajast kõugust olla doni kasakate järeltulija. Isapoolsest sguvõsast on aga teada, et isaema isa olnud poolakast valgekaartlane. Igaljuhul on lood aga sedasi, et minus on mingi imelik äkilisus ja temperament sees, mis aeg-ajalt ennast vaatamata minu välistele püüdlustele püsida vaikne, viks ja viisakas naisinimene, teravalt ja tuliselt välja lööb. 
Ja ust prõmmima paneb. Ning soovitab ülemuse pikema jututa põrgusse saata, kuid seda ma ei tee. Kuid seda üllatavam on, et enamik kolleege tunneb mind kaheksa kuni kümme aastat ning nad ikka ohivad perioodiliselt, et ma olen nii äkiline inimene.WTF?? Nüüd alles kogesite seda või? Kümme aastat pole märganud ja nüüd lõi äkki välja?Oehh..Ega see tegelikult pole halb. Ema hinnangul olin ma kõige julgem laps, kellega ta kokku oli puutunud. Et ei kartnud külalisi, ei kartnud esinemisi. Ja ega nüüdki ei karda ma ennast piinlikult paljastada a la mul on häbi, kui mu pisaraid nähakse. Mis siis? Kas sellest muutub midagi? Päike ei paista enam? Maa ei keerle ega pöörle? Suvele ei järgne enam sügis?No ja vahel ongi nii, et see äkiline minu sees tõstab pead ja muutub üllatavalt kiiresti tuliseks muinasloomaks. Eile ma teesklesin uksega tulletõmmet ja sain poole päeva töö tehtud ühe tunniga, sest viha annab inimesele jõudu ja temperamenti maanda ikka õigesse suunda.Oehh...aga tööd on tänu Keilale nüüd nii palju, et ei tea kuhu joosta või mida teha. Õhtul, trammipeatuses tudisevad põlved alla nagu saja-aastasel. Pea puudutab patja pool kümme ja enne seitset ma asemelt üles ei tõuse. Masendav eksole?