Oscar Wilde kirjtas kunagi ühe raamatu mehest, kes kahetses sügavalt, et tema erakordselt hea väljanägemisega portreteeritav muutub iga tunniga vanemaks ning portree, mis temast maaliti jäi sama kauniks, kui sellele hetkel, mil kunstnik viimase pintslitõmbe lõuendile tõmbas...
Öeldes need saatuslikud sõnad, sidus noormees kuradiga lepingu ja juhtus nii, et maal hakkas vananema ning tema jäi nooreks nagu siis, kui temast portree maaliti.
Aga portree hakkas muutuma. Iga kibestumine, pattulangemine, iga pahategu, õõvastav orgia ning lõppeks ka verine kuritegu jätsid portreele jälje, mis sealt enam kunagi ei kadunud.
Täna sõitsin töölt koju ja vaatlesin sügavalt oma peegeldust trammiaknalt. Ja ma nägin...nägin neid jälgi, mida on ajavool minule vajutanud.
Tõepoolest, nägin mõnda aega tagasi oma kunagist tuttavat, koolivenda, kes ütles, et sa oled vanemaks jäänud. Kulm oli juuksepiiril. Ülla-ülla, keegi meist ei lähe ju nooremaks.
Ütlesin,et kaks haridust, kaks last, emamatmist ning kümmet aastat on loogiline, et ma muutun vanemaks.
See on kahjuks eluseadus.Lapsed kasvavad, emad vananevad.
Iga seik teeb veidi vanemaks, iga hetk võtab ja annab.
Aastat kümme tagasi polnud probleemi pärast pummelungi naasta särasilmselt tööle, kuid nüüd peab inimene magama - muidu on näha kõik kiired ja kortsud, kõik varjud ja väsimus.
Eluväsimus, pattu langemise väsimus, surmtüdimus sellest, mis ümber toimub.
PS: ja armastust ei tasu otsida - seda pole kusagil olemas.
Õudne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar