Mõne elu lainetab vaikselt ja rahulikult, muudatusteta, tõusude ja mõõnadeta. Mõne elu mäsleb intensiivselt, alles olid laineharjal, juba oled lainepõhjas, alles viskus sinust üle soolane tõus, juba taandub veepiir kaugemale.
Blogija on vist sündides kaasa saanud erilise muremagneti.
Või erilise vajaduse olla alati ja ikka ja üha ainult ja ainult keset situatsioone, mida ta ise ei tekita.
Nt oli täna sedasi - minu uhiuus kamin küdes, pojad olid just saanud oma ravimid (mõlemad on laupäevast alates üsna tõbised olnud) ja mina arvasin, et peaks ikka kütet juurde tooma.
Kühveldsin parasjagu lund, rajasin teed kuurini, seljaga tänava poole ning kuulsin kuidas sireenide huilates sõitsid mööda tänavat kaks tuletõrjet, üks politsei ja üks kiirabi.
Uudishimulikuna jäin vaatama, et mis on?
Selgus, et naabermajast oldi kutsutud tuletõrje, kuna mul pidi toas leek põlema.
WTF???
Tuletõrje muidugi piidles toas ringi, politsei viskas pilgu peale ja soovitati paksemad kardinad muretseda.
Aga tänud sellele kutsujale muidugi. Mitte et ma oleksin järjekordse 'süda seisab-nüüd taob-kargab rinnust välja' hetke üle elanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar