Aastaid tundsin ma huvi selle ala vastu ning vist üsna iseenesestmõistetav on teatud ootused selle-alaste sarjade osas, olgu need siis dokumentaalid või draamasarjad. Üldiselt on vist nii, et enamik meedikuid annab teatud hinnanguid meditsiinilistele stseenidele mistahes filmis või seriaalis, sest olgem ausad -vaatamata nende käsutuses olevatele ekspertidele ja spetsialistidele on asjalood ikkagi nii, et üksjagu palju jama vaatab vastu. Mittemeedikud vaevalt seda märkavad, kuid mõnigikord tõuseb kulm kõrgemale, et ahsoo, või ongi kohe nii.
Kiirabihaigla, Chicago Hope, Grey's anatomy, Scrubbs (vot see on eriliselt ebameeldiv sari - ausalt, lausa vastik). Enamikes sarjades on mingid müstilised ja veidi ebatavalised lood, kuid põhirõhk ja sarjaväärtus iseenesest on inimsuhetes, valikutes, mõistmises ja teistest arusaamises.
Draamad, mis inimeste - õed, arstid, patsiendid, nende lähedased - vahel aset leiavad, on tihti nii.. elulised ja põnevad, et muu meditsiiniline pahn muutub relevantseks, marginaalseks, piseneb ja kaotab tähenduse.
Mõni situatsioon tundub olevat maha kirjutatud elust endast, mõni on muidugi paisutatud taevani.
Nendest kõige analoogilähedasem (kuivõrd saab meditsiini millegi analoogiks üldse pidada) on ER, sest seal on enim vaeva nähtud reaalse elu kujutamisega .
Kuid ma mõtlen neid sarju vaadates, et küll on hea, kui mõned valikud jäävad siiski ainult kinolinale ja helendavale ekraanile.
Kuid asjalikud on nad ikkagi. Õpetlikud ja põnevad. Vähemalt osadele inimestele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar