Vaatamata kõikidele pingutustele traumeerida, amputeerida, elimineerida ja kindlasti veel mõni -eerida lõpulise verbiga tegevus, mis ennast eluteele lahti rullib, muutuvad asjad pidevalt.
No lihtsalt see on selline püsiv ahel, mis igas ketilülis natukene ennast kohendab ja ikka lähevad asjad muudkui mujale ja edasi ja vahel ka paremaks.
Siin ma nüüd istun, töötav, maja ja aiaga üksikema, käin esimeses klassis, õpin ja hooldan, olen EÕL piirkonna protokollija, plaanin miljonit asja, aga tegelikkus on selline, et suhe sepaga muutub üha tõsisemaks ja kindlamaks.
Õhtuhämaruses ja reflektorisoojuses pajatuvad miljonid nüansid. Sada sõna, tuhat sosinat. Erilised hetked enne meid ja need hetked, mis on tekkinud meie ajal ja mis ilmselt jätkuvad ka pärast meid. Sest:
1. Me oleme ametlikult paar. Ma olen püsisuhtes ning teistkordselt sellises, kus meeshing on perele paljastatud (ja seda isegi sõna otseses mõttes). Isaga ollakse tuttav, poegade ollakse tuttav, vennaga ollakse tuttav.
2.Vennaga tegi sepp esimese koostöö - mul pole enam ahju. Ühisel ja mehelikul moel lammutati vana küttekeha maha, et asemele püstitada uus. See on alles tegemisel, kuid kõik ettevalmistused käivad täies jõus ja tegususes.
3.Ma olen nüüd üksainuke naisterahvas viiele mehele - kellele ema, kellele tütar, kellele õde, kellele partner.
4.Me planeerime mõnda ühist asja.
5.Mõned minevikumälestused on muutunud kaugeteks ja lahjadeks kajadeks väga-väga-väga-väga taandunud ajast.
Elu liigub edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar