Minu blogide loend

neljapäev, 11. november 2010

Meditsiinisarjadest

Aastaid tundsin ma huvi selle ala vastu ning vist üsna iseenesestmõistetav on teatud ootused selle-alaste sarjade osas, olgu need siis dokumentaalid või draamasarjad. Üldiselt on vist nii, et enamik meedikuid annab teatud hinnanguid meditsiinilistele stseenidele mistahes filmis või seriaalis, sest olgem ausad -vaatamata nende käsutuses olevatele ekspertidele ja spetsialistidele on asjalood ikkagi nii, et üksjagu palju jama vaatab vastu. Mittemeedikud vaevalt seda märkavad, kuid mõnigikord tõuseb kulm kõrgemale, et ahsoo, või ongi kohe nii.
Kiirabihaigla, Chicago Hope, Grey's anatomy, Scrubbs (vot see on eriliselt ebameeldiv sari - ausalt, lausa vastik). Enamikes sarjades on mingid müstilised ja veidi ebatavalised lood, kuid põhirõhk ja sarjaväärtus iseenesest on inimsuhetes, valikutes, mõistmises ja teistest arusaamises.
Draamad, mis inimeste - õed, arstid, patsiendid, nende lähedased - vahel aset leiavad, on tihti nii.. elulised ja põnevad, et muu meditsiiniline pahn muutub relevantseks, marginaalseks, piseneb ja kaotab tähenduse.
Mõni situatsioon tundub olevat maha kirjutatud elust endast, mõni on muidugi paisutatud taevani.
Nendest kõige analoogilähedasem (kuivõrd saab meditsiini millegi analoogiks üldse pidada) on ER, sest seal on enim vaeva nähtud reaalse elu kujutamisega .
Kuid ma mõtlen neid sarju vaadates, et küll on hea, kui mõned valikud jäävad siiski ainult kinolinale ja helendavale ekraanile.
Kuid asjalikud on nad ikkagi. Õpetlikud ja põnevad. Vähemalt osadele inimestele.

kolmapäev, 10. november 2010

Palju õnne vennale!!

Jep, täna on vennal sünnipäev. Hulk aastaid kogunenud talle juba, teine sünnipäeva siis möödumas selle põhilise loojata, kuid...väga palju enne seda oli ta kohal ning need sünnipäevad olid ikka üsna mõnusad.
Kuna vend otsustas sellesse ilma tulla klassikalise esmassünnitusega pärast 16 tunnist tegutsemist (ema kunagi ütles, et no nii klassikaline esmassünnitus, nagu oleks raamatust maha viksitud selle protsess ja et eelmisel päeval enne venna sündimist oli ta kooliõel külas ja aneris nii, et kõht valutas - hiljem selgus selle põhjus, ema muigas, et ta naeris venna sündima) eestlastele olulisel mardipäeval, siis vahel kattusid venna sünnipäevatamised mardijooksjatega.
Ja ükskord käis neid vist kaheksa korda. Kõik olid erinevad - meie naabrid, koolikaaslased, klassiõed- ja vennad.
Üks kadunud vanaemadest oli tookord ka kohal ning ütles, et see on juba puhas narrimine ja küllap käivad ühed ja samad meid luuramas ja meile laulmas.
Ja ükskord oli nii, et öeldi, et Brezhnev olla surnud.
Ja ükskord olime me Lost Continendis, kus vennas ütles emale oma tänukõnes: "Sa olid karm ema, sa hoidsid mind rangelt, kuid tead mida - sa oleksid veel rangem pidanud olema." Vend sai siis 30.
Viis aastat hiljem tantsis ema Tapperis oma poja sünnipäeval. Enne seda oli ta tunde vaakunud pärast keemiaravi ning täiesti kurnatuna aimas ta ilmselt isegi, et see oli viimane poja sünnipäev temale...
Ja täna helistasid vennale õepojad ning rääkisid pikad jutud maha. Ja vend tunneb ennast rahulikult, sest.. sest me oleme olemas ja hoiame ühte. Hoiame ühte kui mesilaspere. Hiiemägede mesilaspere.
Palju õnne vennas!!!

teisipäev, 2. november 2010

Elu liigub edasi

Vaatamata kõikidele pingutustele traumeerida, amputeerida, elimineerida ja kindlasti veel mõni -eerida lõpulise verbiga tegevus, mis ennast eluteele lahti rullib, muutuvad asjad pidevalt.
No lihtsalt see on selline püsiv ahel, mis igas ketilülis natukene ennast kohendab ja ikka lähevad asjad muudkui mujale ja edasi ja vahel ka paremaks.
Siin ma nüüd istun, töötav, maja ja aiaga üksikema, käin esimeses klassis, õpin ja hooldan, olen EÕL piirkonna protokollija, plaanin miljonit asja, aga tegelikkus on selline, et suhe sepaga muutub üha tõsisemaks ja kindlamaks.
Õhtuhämaruses ja reflektorisoojuses pajatuvad miljonid nüansid. Sada sõna, tuhat sosinat. Erilised hetked enne meid ja need hetked, mis on tekkinud meie ajal ja mis ilmselt jätkuvad ka pärast meid. Sest:
1. Me oleme ametlikult paar. Ma olen püsisuhtes ning teistkordselt sellises, kus meeshing on perele paljastatud (ja seda isegi sõna otseses mõttes). Isaga ollakse tuttav, poegade ollakse tuttav, vennaga ollakse tuttav.
2.Vennaga tegi sepp esimese koostöö - mul pole enam ahju. Ühisel ja mehelikul moel lammutati vana küttekeha maha, et asemele püstitada uus. See on alles tegemisel, kuid kõik ettevalmistused käivad täies jõus ja tegususes.
3.Ma olen nüüd üksainuke naisterahvas viiele mehele - kellele ema, kellele tütar, kellele õde, kellele partner.
4.Me planeerime mõnda ühist asja.
5.Mõned minevikumälestused on muutunud kaugeteks ja lahjadeks kajadeks väga-väga-väga-väga taandunud ajast.
Elu liigub edasi.