Õudne on elu internetita.
Kuu aega on kodune elu kestnud selle neetud võrguta, milles suhtlemine, surfamine, info otsimine, kirjutamine ja vaatamine, kuulamine sedavõrd elementaarsed, et tundub uskumatu, kui 21. sajandi inimene masinasse ei pääse ja midagi seal ei tee.
Põhjus kaoseks on aga lihtne - digibokseerimisega pandi senise modemi asemele ruuter, aga minu tarkvaraline arvuti ei leidnud ühendust selle teise karbiga, windows tuli üle kirjutada, kogu info arvutist lendas kõige kaduva poole ja nüüd siis on soetamisel sülemasin. No varsti saab.
Sama kohutav on, kui juhtud unustama maha mobiili, eksole? Keegi helistab ja kätte sind ei saa.
Pojad, isa, vend, kolleegid, sõbrad, kallim - kõik kiruvad, et kus on see naine ometigi?
Rahustuseks võin öelda, et ma olen olemas, ma olen kättesaadav, suhtlev.
Jälgin kooliskäivaid lapsi, pean maja, harin aeda, keedan ja koristan, kokkan ja kraamin, õmblen ja nõelun, paikan ja lapin, ostan ja loen, puhkan ja vaatlen. Osalen aktiivselt EÕL-s (haa, ma olen piirkondlikus juhatuses nüüdsest liige), käin koolitustel, tõlgin ja toimetan, maksan arveid ja vaatan 101 kanalit, jagan armastust sepale ja sepaga.
Lahendan probleeme, jälgin sügist, ootan talve, valmistun mitmeks asjaks.
Aga järgmisel nädalal algab poegadel esimene koolivaheaeg ja ma saan nädalakese hinge tõmmata - et oma askelduste elusaagas uusi kangelaslaulukesi seada.
See on selle töötava ema argine rutiin - maalähedaselt toimekas, linnalähedaselt tõtakas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar