Minu blogide loend

laupäev, 30. oktoober 2010

No ei ole ilus, ei ole

See sügis.. see lõputu sügis. No iga-aastane tsükkel - september oma petlikult heade ilmadega, hiilivalt kollasemaks muutuvad lehed, vahtraninade krõbin katusel, maadligi suruvad tuulehood, halliks tõmbunud taevas, väsinudilmeline meri, jahedus, rõskus, üha paksemaks muutuvad riided. Lapsed lähevad kooli, puhkused on läbi, õhtud muutuvad üha pikemaks, hommikul lähed tööle pimedas, tuled koju pimedas. Oktoober, november...oehhh
Üks väsinud aeg ümbritseb ja...mulle ei meeldi see mitte üks raas.
Võiks ju tegelikult mõelda asjad enesele ilusaks. Praksuv tuli ahjus, soe koogilõhn toas, meega tee, kodune kampsun, toasussid ja akna taga ulguv sügisraju. No see on üks võimalus asjale läheneda romantiliselt.
Aga praktikuna sügis imeb vilinal. Ühes oma pori ja pimeduse, lagunemislõhna ja niiskete õuedega.
Mullased kummikud, kuhjas hunnikud kõdu, suurenev elekrtiarve.
Ei, ei, ei.
Mina olen suveinimene. Rand ja liiv, päike ja jahe jook, armastus vabas looduses või avatud akende all.
Teadmine, et saad ennast kuldsesse linasse mässituna ja kuldsetes kingades armukesele terrassil poseerida ja ta saab vaadata südaöist valgust rohetavas aias.
Alasti ujumine puhkekeskuse basseinis ning perega jalutamine Pühajärve ääres - see on mõnus, mitte väljast avarduv hallikas päev, mis muutub enne ööks, kui sa oled arugi saanud hommikusest ärkamisest.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kas on õige nõuda üksikemalt seksi?

Kuna arvatakse nad olevat ülikerge ja küpse saak?
Et no põhimõtteline rada teadvuses (meestel) käib umbes nii - aa, lasi endale kõhu ette teha, aa, mees ei abiellunudki, aaa, näe nüüd on üksi ja kuival, aa, no küllap annab ja hästi, sest miks ta peaks minusugusele ära ütlema, ta on ju lapsega ja sünnitanud ja pole enam nii atraktiivne...
Oijahh, mõnele sellisele mehele tahaks kuplisse arusaaamist juurde kallata, kuna asjad ikka päris nii ei ole.
Ma ei ole kerge saak. Üksikemana olen ma vastupidi hoopiski raskemini rünnatav ja vallutatav- keegi meeshing on juba teinud naisele väikese tünga ja naine on ilmselt loomupäraselt muutunud umbusklikuks. Ei võta mehe mesimagusaid meelitusi kõrva ääres kuigi suure tõena ning on tekkimas olukord, kus valijaks osutun mina.
Looduse seisukohalt olen ma ju tõestanud fertiilsust ja laste näol saab näha kvaliteeti. Lisaks on tihtipeale üksikemad need ju kes iseseisvalt oma majapidamist reguleerides muutuvad osavateks ja asjalikemaks. Emana teavad nad täpselt, kuidas jagada enanst töö ja kodu ja lapse vahel, on meisterlikud ajaplaneerijad ning mis parata - iseloom muutub mehisemaks. Ja emaduses kaitstakse oma lapsi ( igaühte ikka pisipere palge ette kaemiseks ei toodagi - valitakse ja kaalutakse kaua ning kui SEE mees on lapsega sõber, siis on muutuvad suhted üldisemalt)
Seega - päris nii see nüüd pole, et ohh näe - üks ponks üksikema platsil ja küllap ma moosin ja siis on üks seksodroom valla.
Ma räägin muidugi teoreetiliselt. Oma peres olen ma asjad seadnud natuke teisiti. Igatahes sepa toodud väljakaevamiskivid on poegadel reliikviatena peidus. Ma pole veel aru saanud, kas ja millised on suhted, mis nende kolme vahel hakkavad välja kujunema, kuid eks see paistab.
Nagu kiivas ja vesine päike tänasel hilissügispäeval.

pühapäev, 24. oktoober 2010

Mida tähendab pühapäev?

Pühapäev olla päev, mis järgneb laupäevale ja eelneb esmaspäevale. Paljudes kirikuga seotud maades olla pühapäev nädala esimene päev ning olla ta veel seotud Päikesega.
Mine tea, ehk ongi nii.
Perekonnas tähendas pühapäev lapsepõlve aegadel pesupesemist ja koristamist, õppimist ja riiete korda tegemist, pannkooke ja sauna. Vahel tegime need asjad kõik laupäeval ning pühapäevale kuulusid muusemid ja lõuna restoranis.
Aga lapsena ma ei kannatanud pühapäeva pärastlõunaid, kui nädalavahetus oli sisuliselt läbi ja uus polnud veel alanud, kõik oli õpitud, riided olid valmis pandud ja toad olid korras ja saated olid igavad. Tõsiküll, pärast "Teenin Nõukogude Liitu", "Spordilotot" ja "Loomade maailma" (selle saate algusmuusika on vist küll enamike minuelaliste mällu graveeritud), 11.05 algas tavaliselt lastele mõeldud film, millele teksti luges Toomas Lassmann või Mare Taimre.
Need mälestused...
Aga möödas on ligi 25 aastat sellest ajast, mida sai sügavaks lapsepõlveks nimetada, ja ajakorduvus tekitab kõhedust - pannkoogid, tubade koristus, riiete ülevaatamine, poegadega õppimine, multikad (nt: Kapten Vrungeli seiklused oma jahil nimega "Mure"- see raamat meeldis mulle lapsena ja meeldib nüüdki). Pühapäeva mittearmastamine.
Ohjaa.
Lapsena tähendas see koolivaba päeva, kui sa mõnusalt perega kodus olla, nüüd tähendab see kuhjas töid, mida enne uut töönädalat tuleb ära teha.
Kaunis hetk veel viibi sa..
Kas äkki me täiskasvanuna lihtsalt ei kaldu idealiseerima seda aega, kui vastutus aja ja tegevuse ees oli vanemlikes kätes?
Küllap vist, ohataks Põrgupõhjal.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Tänapäevane inimene

Õudne on elu internetita.
Kuu aega on kodune elu kestnud selle neetud võrguta, milles suhtlemine, surfamine, info otsimine, kirjutamine ja vaatamine, kuulamine sedavõrd elementaarsed, et tundub uskumatu, kui 21. sajandi inimene masinasse ei pääse ja midagi seal ei tee.
Põhjus kaoseks on aga lihtne - digibokseerimisega pandi senise modemi asemele ruuter, aga minu tarkvaraline arvuti ei leidnud ühendust selle teise karbiga, windows tuli üle kirjutada, kogu info arvutist lendas kõige kaduva poole ja nüüd siis on soetamisel sülemasin. No varsti saab.
Sama kohutav on, kui juhtud unustama maha mobiili, eksole? Keegi helistab ja kätte sind ei saa.
Pojad, isa, vend, kolleegid, sõbrad, kallim - kõik kiruvad, et kus on see naine ometigi?
Rahustuseks võin öelda, et ma olen olemas, ma olen kättesaadav, suhtlev.
Jälgin kooliskäivaid lapsi, pean maja, harin aeda, keedan ja koristan, kokkan ja kraamin, õmblen ja nõelun, paikan ja lapin, ostan ja loen, puhkan ja vaatlen. Osalen aktiivselt EÕL-s (haa, ma olen piirkondlikus juhatuses nüüdsest liige), käin koolitustel, tõlgin ja toimetan, maksan arveid ja vaatan 101 kanalit, jagan armastust sepale ja sepaga.
Lahendan probleeme, jälgin sügist, ootan talve, valmistun mitmeks asjaks.
Aga järgmisel nädalal algab poegadel esimene koolivaheaeg ja ma saan nädalakese hinge tõmmata - et oma askelduste elusaagas uusi kangelaslaulukesi seada.
See on selle töötava ema argine rutiin - maalähedaselt toimekas, linnalähedaselt tõtakas.