Mis võiks nelja nii erinevat tööd ühendada? Nii servast-serva ja äärest-ääreni asjamehi siduda?
Seda oleks võimatu arvata, kui just poleks ühenduslüliks blogija tagasihoidlik mina.
Kutsar palus tutvumise esimesel tunnil viisakalt sealsamas juuresolevalt papalt luba tütre telefoninumbrit saada.
Mnjaa, üldjoontes täitsa vahva hobusemees, aga... mida ma teeksin 45-aastase, lahutamata, töötu, eriharidust mitteomava ja ilmselt minevikus nii mõnelgi korral maailma pudeli kaudu vaadelnud mehega? MITTE MIDAGI. Kodu sellise mehega ma looma ei hakka, kes lubab suvehämuses öös kalopeerida hobusel minu juurde. Sinna Eesti-Läti piiri lähistele kutsar oma õlgstetsonit kergitama võib jäädagi.
Kokk, täpsemalt gurmeerestorani kokk, uhke välimusega venelane ei tulnud aga teemaks. No lihtsalt rannas seal topless päevitades võis ju tutvumine tore olla, mind ta aga lihtsalt ei tõmmanud. Lisaks oli sisetunne aimuste suhtes õigemast õigem - oota, vali ja vae ning küllap see õige tuleb ka.
Aga, ülla-ülla pinevatel tööpäevadel juhtus sedasi, et silma jäi üks resident. Väga tore ja meeldiv mees. Eakaaslane, kellega sidumiste kohal sai üllatavalt hästi hakkama ning üldisel suitsuterritooriumil oleme sõnu ja lauseid vahetanud. Ainult selle vahega, et korra ma olen ühe arstist reha otsa astunud ning ei taha, et nüüd ka teise silma peaksin siniseks saama. Igatahes on see kirurg väga lahke ja lahe inimene, kuid hoiatuskellad löövad peakoores bongot ning kuklas tiksub teatud teadmine.
No ja nüüd siis võtab tuure üles väga-väga-väga võimalik..eee...noh ütleme, et tõenäoline..eee...suhe?
Ühe väga põneva isiksusega, kellega on tõmmet ja hoogu, vestlust ja nalja, kunsti ja raamatuid ning ka palju muud, palju-palju-palju-palju-palju muud.
Et olen hetkel jõudnud seisu, kus küsida, et kuidas H-ga läheb, et H on kes?
No ja nii see linnasuvi siis siin kulgeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar