reede, 16. juuli 2010

Hea on olla tagasi omade juures

Veider fenomen. Inimene ei taha ju tegelikult töötada, aga puhkusele minna ka ei taha.
Kui kollektiiv puhkas, siis mina seda aega enesele ei võtnud. Poisid sügisel kooli ja küllap mulle seal neid aegu rohkem vaja läheb. Nagu isa on öelnud - nüüdsest hakkab sinu elu kooolivaheaegade rütmis minema.
Võib-olla. Igatahes olin ma need neli nädalat sõbralikus naaberosakonnas. No ja käisin seal praktiliselt laisklemas, olemas, sest... sest seal oli niiiii igav. Palju paberitööd ning kerged haiged. Kuid sealsed püsiõed olid küll ninad krimpsus ja vaevatud, kuna neil pidi ikka väga keeruline tööd teha olema... Mis mõttes, sellest ma aru ei saanud.
Ja kui õnnelik ma olin, kui oma osakond lahti läks ning seal, seitsmendal korrusel sain jälle tööle hakata, kuigi...palavuslaine tippminutitel jooksis higi kõikidel selga mööda sääreni.
Kolm korda päevas võis käia ennast külma vee all lobistmas.
No ja nüüd saan jälle olla omade juures. Ilmselt samuti tundis vene luuraja, kui saksa rindejoont ületades tagasi kaevikusse jõudis.
OMAD

Kommentaare ei ole:

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...