laupäev, 24. juuli 2010

Tagasi lapsepõlves

Kui sarnane on poegade lapsepõlv minu omale...
Maal, vanavanema juures. Võimalus magada avatud aknaga toas, süüa sõstraid, juua kaevukülma lehmapiima, mõõta rattaga kruusateesid. Kuulda hommikuti kurgede kluukamist, sõita ja saada osa ristikate rohkest häälimisest...
Minna kasteses murus ja süüa otse peenralt lapse rusikasuuruseid, maaväetisega rammutatud maasikaid, päevade viisi õppida heinamaal herbaariumi jaoks taimi kogudes kõrreliste nimesid, eestiaegne (siis ma veel seda ei teadnud) taimede välimääraja kaenlas.
Hüpata üle okastraataedade kõrgust (seetõttu ma algklassis ka üsna hea hüppaja olin), turnida kivikuhjas, rääkida sisalikuga, näha konna, silitada lehma ja lamba krussis katet...
Ohjaa, see üsna muretu lapsepõlv.
Nüüd aga - oma pojad on teist suve vanaisa juures. Maal. Lapsepõlvesõber P ütles ükskord, et sul on ikka eriliselt vedanud - noorepoolne, sportlik, majanduslikult kindlustatud, graafikuga töötav maavanaisa, kellega ei hakka kunagi igav.
Jaa, poegadel on siin vägev. Võimalusel sõidavad nad ujuma. Päevade viisi saavad pojad mütata sportides, tiigi ääres luurekat mängides, õppides, rattaga sõites, tennist toksides.Teod, marjad, sisalikud, putukad, naabrikassid. Rongidemürin, kaklused ja jooksmine, tiigil parvetamine ja võimalus magada värskes õhus, kosuda ja kasvada.
Võimalus isetehtud kasevitsaga ennast saunas klohmida ja pärast paljastena trepil jahtuda.
Sõitsime poegadega kruusateedel. Minu pojad kihutavad ratastel nagu tuul. Nojah, eks see sadulasse saamine ole veel koba, aga... M a s õ i d a n o m a p o e g a d e g a RATASTEL KRUUSATEEDEL. Hämmastav kogemus.
Milline võimalus teistkordselt avastada seda, mida ma saanud juba olen.
parim lastele, lõõgastus minule.

neljapäev, 22. juuli 2010

Õhetus

Leiliõhetus, saunaõhetus, armuõhetus. Vereringe ja närvisüsteem oma tõhusas ühistöös annavad palgeile kaunistava kuma. Põsed on roosakad, hing helge, jalg kerge.
Mõnus rannaveede annab jume, vesi toob parima esile.
Juuksed säravad, bikkarite nahavaheline osa krudiseb liivast ja adrust - jälle annab õhetust juurde.
Suvel võtad hispaania jooki, rüüpad ja märkad, et silmadki säravad teisiti - ikka sellest õhetusest.
Kummaline, kas pole?

reede, 16. juuli 2010

Hea on olla tagasi omade juures

Veider fenomen. Inimene ei taha ju tegelikult töötada, aga puhkusele minna ka ei taha.
Kui kollektiiv puhkas, siis mina seda aega enesele ei võtnud. Poisid sügisel kooli ja küllap mulle seal neid aegu rohkem vaja läheb. Nagu isa on öelnud - nüüdsest hakkab sinu elu kooolivaheaegade rütmis minema.
Võib-olla. Igatahes olin ma need neli nädalat sõbralikus naaberosakonnas. No ja käisin seal praktiliselt laisklemas, olemas, sest... sest seal oli niiiii igav. Palju paberitööd ning kerged haiged. Kuid sealsed püsiõed olid küll ninad krimpsus ja vaevatud, kuna neil pidi ikka väga keeruline tööd teha olema... Mis mõttes, sellest ma aru ei saanud.
Ja kui õnnelik ma olin, kui oma osakond lahti läks ning seal, seitsmendal korrusel sain jälle tööle hakata, kuigi...palavuslaine tippminutitel jooksis higi kõikidel selga mööda sääreni.
Kolm korda päevas võis käia ennast külma vee all lobistmas.
No ja nüüd saan jälle olla omade juures. Ilmselt samuti tundis vene luuraja, kui saksa rindejoont ületades tagasi kaevikusse jõudis.
OMAD

pühapäev, 11. juuli 2010

Ägedad 86400 sekundit.

Nii. Suvi on tore aeg nt pulmade pidamiseks. Kutse saabus aprillis ning oli piisavalt aega selleks valmistuda. Kink, transport, rõivad, organiseerida endale vaba aeg, sest pidu toimus Saaremaal.
No ja rõivasteks sai see mürkrohelisest siidist kleit, kuldsed kingad ja kott ja õlasall. Põhimõtteliselt oli see äge.
Kingituse osas jäeti üsna lahtised käed ning tegin ühe neist ainuraamatutest. See sai enda meelest ka äge.
Transport Kuressaarde - sinnasõit lennukiga, 20 minutit, kokku chek in'i ja pardale ja maha - kokku 50 minutit. Eestimaa oli lennukislt vaadatuna väike ja mina veel väiksem - elamus, uskumatult äge.
Siis tseremoonia - ilus. Pruut oli kaunis, peigmees mehelik, peiupoisiks pruutpaari poeg. Jälle äge.
Neiupõlvenime suurtükitulega taevasse lennutamine - jälle äge. Pruutpaar käis sepikojas
Pulmarong linnas - tuututamine ja pillerkaar - väga äge.
Pidu Suure Tõllu puhkekülas - organiseeritud, ladus, hea muusika, hüva roog, kaunis pruutpaar, asjalik pulmavanem, suur hulk lõbusaid pulmalisi, tants, naer ja nali varaste hommikutundideni.
Hommikune alasti ujumine basseinis ning sugulaste ning hõimlasetga 'järgmises pulmas näeme' (mida arvatakse olevat minu oma, you know), ja siis.. 4 tundi tulipalavas minibussis üle Saaremaa, läbi Läänemaa, Harjumaale välja.. omamoodi äge.
No ja ikka kogu see abiellumine ja kõik oli ikka väga tore. Ja äge....

kolmapäev, 7. juuli 2010

Lauldes vihmas...ei, ei pigem kahlates padusajus.

Haa, eile väljusin haiglast täpselt sellel hetkel, kui mõneaegne põuaperiood katkes ja ränklademes taevas kallas, sõna otseses mõttes valas mulle peale vannitäie vett. Püksid, pluus, kõik oli viimse pidemeni veest nõrguv.
Esiti ma püüdsin neid ootamatult tekkinud minijärvesid vältida, aga siis ma lõin käega. Mõte?
Ning sedasi vettinud adruna koju liikumas, kuulsin kuidas loodus vaimustusest kiljus. Mõelda vaid kuidas paakunud huultega pinnas ahnelt rüüpas ja rüüpas ja rüüpas... Kustutades janu. Rohi on nüüd pestud, puulehed puhtad, õhk kargem ja ma arvan, et nii mõnedki põllumehed vaatasid oma viljasaake ja laususid vaikselt ja mõtteis manasõnu.
Hea vaheldus oli see eilne.
Veest lummatult ja tihedalt vihmasel rajal....

pühapäev, 4. juuli 2010

Palju õnne...mulle

04.07 - selline tähelepanuväärne ajaühik minu jaoks.
Sünnipäev. Tore päev.
Tunnen ennast erilisena. Tulevad sõbrad, veedame aega koos, järgmisel aastal meenutame tänast päeva ning tegelikult märgib see kuupäev ainult ühte - jällegi libisesin ma sammu sinna, kust enam tagasi ei tulda, mida muuta ei saa, aegruumi, kus saab liikuda ainult otse ja otse ja otse...
Kummaline, et sünnipäeva eel innustun ma mõne kunstniku eluloost. Justkui oleks mu sünnipäev ohverduskuupäev neile, kes oma loominguga ühsikonda karastavalt rikastanud ning ise enam loodu juures seista ei suuda, aga mina saan nende töid ikkagi veel vaadata ja jälgida.
isegi ei tea miks, juba kuues aasta panen sellist omalaadset fenomeni tähele.
No ja vaatame, kuidas lood selle ilmaga tunduvad olevat - päev paistab olevat tulemas selline, mida võiks nimetada liigsoojaks, aga ehk jõuab merregi ennast kasta. Mul on punased bikiinid ja merele neid näidanud ma veel pole.
Aga ohates tuli tõdda, et 34 pole enam plikake aga pole veel ka vanur. Tuleb tunnistada, et peeglist vaatab veel kortsuvaba ja natuke liiga metsiku välimusega naisolevus. Liiga päevitunud, liiga mustade juustega.
Ja olen vaadanud, et kuigi ma sätin ja mukin ja korrastan ennast korrapäraselt, olen hakanud tundma mõnu meigivabast ja küünelakkimata olekust märksa enam, kui kunagisest lähen-viin-prügi-välja-pean-silmad-pähe-tegema-olekust.
Edasi muudkui edasi.

neljapäev, 1. juuli 2010

Pühajärvetamisest

Sedasi siis.
Papa kingitus - kolm päeva Pühajärve Spa-s kuulub nüüdsest möödanikku. Mälestusteks saavad ujula ja aurusaun, peretuba ja hiigsööma hommikul ja lõunal, Pühajärve napp liivarand ning lagunenud veeliutorud, paadisõit ümber Sõsarsaarte, ränne Sangaste mõisa, kiirpõige Lätti, vahepeatused Viljandis, Pikasillal, Otepää keskväljakul.
Sain omale punased bikiinid, ohtralt päikest, palju kvaliteetset toimetamist poegadega, huvitavaid fotosid.
Ja omamoodi äraolevakstegev oli suvehämune õdang veidi varjulisel rõdul, kus ma siis oma hetkel pooleliolevat teost Modiglianist lugesin.
Kolmas seesuvine reis tuleb nüüd üsna pea - Saaremaale, ilmselt lennukiga, ilmselt kaunilt ja elegantselt.
Avastasin, et olen oma isiklikus voodis see kuu maganud täpselt viiel ööl - enamik on kulunud tööl, isakodus, hotellis või H juures.
Olgugi, et pojad kosuvad maal vanaisa juures, olgugi, et võin meeliskleda napi vabadusehümni saatel, kuid aega näikse veelgi vähem olevat kui muidu.
Meie kliimavööndile veidi ebaharilik suvitusilm nõuab oma dividente ja pärast nii ränka talve tahab hing võtta suvest viimastki valguskuuma ribakest, tuulesärtsu ning lainetavat rohelust.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...