neljapäev, 24. juuni 2010

Külaelu

Nii, mõnepäevane puhkus külas. Kesk-Eestis, isakodus.
Jaanid. Nagu nendel kuupäevadel ikka. Ja mida kõike pole olnud nende vabade päevade jooksul. Juua ja süüa, poegadega mürgeldamist, isakodu majapidamist. No ja vähetähtis pole eilne lõke. Isa ja pojad läksid ära magama kui oli lõkke põhiosa põlenud, ning me jäime veel lobisema, hagu tulle loopima, käepärane kannuke veiniga. Ja öö - vaikne, eemal linnast, madal ja rammus kuu rippumas poolvalge taeva kohal. Ähmane heli naabritest kajas mingisugusel hetkel muusika ja minimalistlike rakketidega.
Ja rõdul seistes, metsast käo vist juba sajandat kukkumist kuulates, pühitsesin ma seda aasta kõige lühemat öödpäeva. Seisin ja vaatasin, kuidas elutuleallik korraks kadus ja kohe uuesti tõusma hakkas.
Hommik tuli ruttu. Vaikse kohinaga, rongirataste lõginaga. Pärast hommikusi tavalisi sirutan-võimlen-pesen-kohvitan rutiini tegin külas rattatiiru - üsna surnud oli see. Ilmselt vaevles nii mõnegi avatud akna taga joogine peake eilse möllu ja tulehüppamise tagajärgi.
Ja siis loomulikult poolalasti päikeserituaalid.
Nüüd aga oli just see õige maamehe saun -korralik leil, korralik viht, korralik jahtumine. Ja nüüd parvetasid poisid mõisahärra tiigil .
Ja ma vaatasin nende uljast sudimist ning tuli kahetsusega nentida, et E on ikka puruaruvaene põmmpea, kuna ta loobus oma poegadest lihtsalt sellepärast, 'et ta pole ikka üldse saanud sõpradega väljas käia ja reisida'. Nüüd passib oma valgepeakesega, lahkab laipasid ja lihtsalt laseb oma poegadel seda kõrvalt nägemata kasvada. Ehh, E,E...kui sa vaid teaksid.
Aga nüüd järjekordsele traditsiooni sessejuurutamisele - miks peaks saun päädima õlle või kalja või limonaadi või jumal teab veel millega. Saunateest olete midagi kuulnud?

kolmapäev, 23. juuni 2010

Sarjast "Kuulsaid kustutamisi"

Ükspäev võõrustasin oma kahelapselist sõbratari L-i.
Tavapärane on see, "et kuule ma tulen mõneks tunniks sulle külla" ning õhtu lõpeb üsna ööhakul väsinud võsude autosse tassimisega ja puruunise perekonna ärasõiduga. Aga varem pole võimalik, sest juttu ja tegevust on kauaks-kauaks, ja ikka ei näi veel otsas olevat.
Alla kolme tunni pole me L-ga küll suutnud kordagi koos olla. Ikka nii kuus kuni kaheksa tunnikest.
No ja nagu naistel ikka - keelepeks, käsitöö, söögitegu, kohvid.
Ja ükskõik mis teemadel vestlused. Pihtimised, asjad mida me ilmselt üksteisest teame ja mida me üksteisest veel ei tea. Sõprus süveneb.
Aga ometigi on meid elu viinud mõnel korral eemale. Või tegelikult on igasugused eufeismid, ümbernurgajutud ja muidu mõistukõne üleliigsed. No oleme tülli keeranud. Kolm korda üsna räigelt üksteise peale no natuke lõuanud, natuke ütlenud.
Ja L, teades minu imelikku iseloomu, ainult muigab kui kuuleb, et ma kustutasin ära tema telefoninumbri, orkutikonto, msn-aadressi. Materjalid, mille ma ainuisikuliselt talle pühendasin.
Viimasel korral me naersime jällegi ja L soovitaski mulle blokki ühe nupu treida teemal "Kuulsad kustutamised" (sõna 'kuulus' lisandus meie perre pärast tööriistakohvri soetamist - isa või vend pöördub pidevalt minu 'kuulsa' kohri poole, et üks või teine metallühik sealt mingiks monteerimiseks kättesaada).
eelmise suve kohtagi ütles L, et kui ta toona Salmistust koju jõudis, oli orkutis endise 55 kontosõbra asemel 54. Kontrollimatagi aimas ta õigesti, et minu konto enam tema listis ei figureeri. Muig muidugi.
Sest kuidas ma ka terve eelmise sügise ei otsinud L-le asendust, asendajat ma talle ei leidnud.
Diabeetiku suhkur pole suhkur ning asendussõber pole sõber. L on. See sõber. Kes teab ja talub, kannatab ja nõustab. On ja räägib, mõtiskleb ja kuulab, vestab ja lobiseb.
On ema ja sõber ja naine ja sõber. Igatepidi olemas.

teisipäev, 22. juuni 2010

Gargantualik sööma

Näime olevat veidralaadsed masinad, kes vajavad korvide viisi toitu. Teraviljatooted, piimasaadused, lihad, juurviljalised, marjad, puuviljad, taimed, seened, kalad... kes jõuaks ülestähendada kõike seda hunnikutes toitu, mida me endale päevas, nädalas, kuus, aastas, terve elu aja jooksul sisse kühveldame.
Toitumisest on üsna tabavalt kirjutanud üks renessansskirjanik, tunnustatud humanist, arst, ühiskonnategelane, õpetlane ning ilmselt ka elunautleja, Francois Rabelais ühes oma tuntud romaanis, kus teotseb peategelane Gargantua (Rablaisi ühiskonnakriitilise romaaniseeria teine raamat). Too on õgard. Suur ja näljane. Pidevalt. Juba imikuna olnud vaja 170 tuhat lehma tema ühe söögikorra toitmiseks. Ta sööb sedavõrd tihti ja palju, et omal ajal lisanduski õgardi sünonüümiks Gargantua nimi. Ta muudkui vitsutas.
Inimene on tegelikkuses samasugune. Suupoolekesed käivad. Lurpimine, luristamine ja pidev matsutamine. Hambad peenestavad toitu, inimene ammutab seda oma seedekulglasse ja pärast väetab maailma.
Tihtipeale me siiski pigem oskame oma isusid ohjata, minule on omamoodi hoiatuseks kujunenud vaalade nägemine (nii kutsuvad mõned medtöötajad inimesi, kes silmnähtavalt ülesajakilostena hüpertoonia, diabeedi, hüperlipideemia ja põlveliigeseproteesimiste käes vaeveldes päevas kolm kodupirukat ära neelevad ning rõõmsalt kilosid kuhjavad, haiglavoodis suures kuhilas oma pekikesi võdistavad ning ise imestavad, miks nad nii paksud küll on. Nende saabumisel osakonda ma tavaliselt mõtlen, et mis see seal on, mitte kes see seal on). Igatahes panen ma alati mingi veidi rammusama söögi käest ära ning vahetan selle kindluse mõttes õuna vastu. Taltsutan oma vahel 'näljasena kui hunt 24 tundi järjest' hetki.
Kuid ometigi ajendas mind seda kõhukeskset eksistentsi vaatlema pühapäevane päev, millal ma tõesti isukalt terve päeva askeldasin toitude ümber:
*hommikusöök - kaks sepikuviilu vorsti ja tomati ja võiga ning kausitäis müslit jogurtiga, üks õun, klaas mahla, tass kohvi
*vahepala - kausitäis kaerahlebeputru, klaas piima
Suur kaustäis arbuusi läks lihtsalt palaks tervel päeval. Seisis teine kesk lauda ja roosatas mõnusalt.
*lõunasöök - kaks kausitäit ühepajatoitu, kõrvale leib, magustoiduks jäätis maasikatoormoosiga
*õhtuks karbitäis seakõrvu, mõned klaasid mahla, veel jäätist ja veel toormoosi
Enne magamajäämist järelejäänud arbuusitükid.
Nii põhimõtteliselt vadates tundub, et ma terve päeva sõin. Ja seda ma tegelikult terve päeva ka tegin.
Kuid vaalastuda ma ei taha ning Gargantua olla samuti mitte.

reede, 18. juuni 2010

Hullus. Hullumeelsus

Uh-uh-uh.
Ainult sedasi võib esiti nimetada mõtteid, mis hullukeste, hulluse, hullumeelsusega kaasuvad.
Õudne. Inimesel säädistatakse üleval miski teisti ja hoppaaa - ongi kõik kenasti segi kui mulgipuder.
Blogija teab... Ooojaaa ja seda korduvalt. Nt. kaks aastat tagasi krabas üks mutike kintsud triipu, kuna ta otsustas põrandal vedelalt voolates, et nüüd on õige aeg röökida, kuidas teda mürgitatavat omaenese pojatütar (kusjuures, hilisemates vestlustes perega ja naabritega selgusid mõned õiged seigadki). Põhimõtteliselt sai tookord pikakäiseline türp ülle mammile tõmmatud ja ühe teatava rohelise aiakese taha suunatud. 
Ning tänasedki hullukesed - üks tellis öö läbi taksot, teine luges terve öö kümnekroonistes 140 eeku. Õudne.
Annaks taevas mulle hullumeelsusest vabastuse, kuid teadaolevat taolisi lubatähti maailmas ei eksisteeri ning jääb loota vaid, et loodus tõmbab selles olus minule tühja loosi.

laupäev, 5. juuni 2010

Kas kellale ei kehti loodusseadused?

Oma mälusoppides sorides püüdsin ma ükspäev meenutada füüsikat ning mingit teemat seoses sellega, et looduses ja maailmas on kaks asja, mille puhul liigub aeg ühtlases taktis - see olla aeg kellal ja planeetide liikumiskiirus.
Vot ei mäleta täpselt oli see nii või mitte, aga on hakanud tunduma, et see pole vist päris õige. Aeg voolab tunduvalt kiiremini kui osutid seda rütmi sisuliselt jälgivad.
Minut kulgeb tõtakalt, koguneb päeva jooksul hunnikuks tundideks ning liigub palju-palju kiiremini oodatust.
Sest alles oli ju esmaspäev ning algas uus nädal ning nüüd on juba laupäev ja ülehomme algab jälle uus esmaspäev...
Muud sõnad on siin vist liigsed.
Aeg ruttab nii märkamatult oma igipõlisuse liivamerre oma loendamatuteks tegevusteks.
Ning üks ööpäev peab mahutama mõtteid ja tundeid, toimetamisi ja seedetegevust, söömist ja joomist, muusikat ja miimikat..
Masendav tegelt.
Siin ma siis olen. Teine suvi emata, teine suvi, kui pojad on maal, kosumas ja kasvamas. Veel hiljuti näis olevat põhimureks, kas nad saavad ikka potil käimise selgeks, nüüd aga tuleb korraldada nimekirja alusi nende esimese klassi vajaminev.
Märkamatut, lausa liiga tähelepandamatu on olnud see liikumine ajateljel.
Nagu ma varemgi olen siin öelnud - igast tänasest saab homme eile....

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...