kolmapäev, 28. aprill 2010

Huvitavad kõnelused

Mõnel päeval sa lihtsalt juhtud olema kohas sellisel ajal, kus tee võib täiesti ootamatult ristuda mõne sedavõrd huvitava isikuga, kellega ühiskonanst rääkimine lihtsalt paneb sind unustama kiirustamise kuhugi. 
Väike minutivõtt keset linna, kirgas päike ning külm tuul.
Millest saavad rääkida kaks täiesti erivanuses, erinevast soost ning erinevast rahvusest inimesed? Vabaduse väljakul?
Presidendist. Sambast. Poliitilisest olukorrast. Lastest. Meestest ja naistest. Haridusest. Filosoofiast. Praktilisest elukäsitlusest.
Põnevusest. Ilmast. Uutest raamatutest ning isiklikust elust.
Lahe on lobiseda, juua väike lonks külma topsikohvi ning vaadata endasse ning endast.
Sellised vested teevad päeva õdusaks ning õhtu heaks.
Oleks rohkem kohtumisi. Oleks selliseid inimesi enam. Mitte neid piredaolemisega ning visssilmseid eheeestlasi ning umbkeelseid võõraid. Inimesi, kellega üllatuvalt sarnane maailmatunnetus.
Huvitavad kõnelused

teisipäev, 27. aprill 2010

Geenide vaiksed vested

Imelik asi see verekanne ja bioloogiline järjepidevus.
Kuivõrd paljud jooned ristuvad ja põimuvad. Annavad aimu verelisest järjepidevusest. mõned nurgad on naasugused, et neid annab lihvida maha, kuid kasvatus ei kata geene. vähemalt mitte alati ja mitte sealt, kust nad tulnud on.
Nt. vanema poja lusikahoidmine - absoluutselt sama liigutus, mis kadunud emaemal.
Nt. noorema poja murul lesimine ning pilvede vaatamine - absoluutselt mina, mis mina.
Nt. vanema poja toidus kõrvale alati kartulit saada - absoluutselt õudne küll, aga E, mis E.
Nt. mõlema poja näole pihutatud tedretäpid - emapoolne suguvõsa.
Nt. mõlema poja spordiharrastus ja suisa sportlikkus - minu isapoolne geen.
Nt. mõlema poja fantaasiarikkad mängud - minupoolne geen
Nt. mõlema poja lemmikud seiklusfilmid - Indiana Jones etc. - mina, mina, mina....
Põnev on poegadega. Midagi pole öelda. Selle koha pealt pean härrakest vist hardalt tänama, et temalt seemet sain ning kahe noore ja terve, tugeva ning jõulise inimese järeltulijad elujõuliselt arenevad.
Eeldused heaks meheks saada on neil olemas. Alusmaterjal, loodusestantu, kõik ehituslik ja elav. Minu asi on jätkata sotsiaalset kujundamist.

neljapäev, 22. aprill 2010

Nüüd on sellest aasta möödas

365 päeva möödub ikka hirmutavalt ruttu. Kiirustades ja räpakalt tõtates märkad, et paljude asjade kohta ütled - mullune.
Ning ema surmast on möödas täpselt aasta.
22.04.2009, 01.10 tegi ta oma viimase hingetõmbe ja läks kõiksuse radadele rändama.
Me oleme perega naernud, nutnud, pidutsenud, sünnipäevi ja jõule tähistanud, töötanud, reisinud, joonud ja armastanud, tegutsenud ja teostanud.
Rääkinud, kakelnud, tülitsenud, kallistanud ja suudelnud, rokkinud ja pidutsenud. Seenel käinud, ratastega sõitnud, ujunud, arveid maksnud, raha saanud, tõlkinud, õppinud. Midagi nagu poleks muutunudki.
Kuid tegelikult on muutunud kõik.
Maja ja aed, mina ja poisid, isa ja vend. Meie viie omavahelised suhted, kokkuhoidmistunne ja abistamisvajadus.
Ema pilt on laual, vahel põletan küünalt seal ees ja igatsen, igatsen, igatsen.
Ja mõtlen kõikidele neile, kes eelmisel aastal manalasse varisenud. Kas te olete seal rahul?
On sul seal kõik hästi, EMA?

teisipäev, 20. aprill 2010

Pole ma mingi rahvavaenulike meeleolude õhutaja

...aga tundub et kõrgharidusega, heteroseksuaalne, laia silmaringiga ning alati abivalmis EESTI õde ei pääse enne õdedepäeva venelastest kummis osakonnas eales löögile.
Kuulutati täna välja tulemused aasta parima õendustöötaja laureaadina ning ülla-ülla, võitis umbkeelne venelane. Kolmas aasta järjest hoiab Eesti Vabariigis, Eesti haiglas kohta enda käes vant.
Vabandan oma taktitust kelle tahes ees, aga mul viskas tõsiselt pildi silme eest mustaks.
Vant, vant, russ, tibla - need olid ainult leebemad variatsioonid, mis tõehetkel mul plahvatasid.
Mul on hakanud olema häbi selle ees, et oled viitsinud õppida keeli, lugeda, uurida materjale, otsida ja leida ravimite toimeid, koostada dokumente, abistada kolleege erinevate avalduste/esildiste/tööde vormistamisel. Hakkas häbi, et olen iga jumala öövalve lõppedes teinud kolleegidele valmis värske kannutäie kohvi, tuulutanud osakonna, järjestanud palatite kaupa õiges numeratsioonis õenduslood. Tundsin piinlikkust, et ma olen aidanud teistel õdedel täita korrektses eesti keeles õenduslugusid, aidanud suhelda patsientidega, teostanud nii diabeedi kui vererõhu mõõtmise õpetusi, suhelnud patsientide omakstega.
Hakkasin häbenema oma oskust kasutada internetti, oma tavapärast õigeaegset tööaega, alati abivalmis vahetamisi, kui kellelgi on olnud muid asjatoimetusi, kui keegi õdedest on sattunud hätta mõne õendusprotseduuriga.
Hakkasin punastama oma lahkuse ja kostitamissoovi, küpsetiste, raamatusoovituste, arstidega hästi läbisaamise ees.
Vist peaksin vabandama oma kolme kolleegi ees, keda ma nõustasin leinaga toimetulemisel? Või nende hooldajate ees, keda ma olen nende ajanappuses abistanud patsiente potile/potilt tõstes, uriinikotte tühjendades?
Ma ei teagi kohe...
Ilmselt pole enam see üldse oluline, milline õde sa tegelikult oled, peaasi, et sa oled venelane.
Silmad läksid lahti. Hilja küll, aga avanesid.

neljapäev, 8. aprill 2010

Jätan selle kuupäeva enesele meelde

08.04.2010.
Väga tähelepanuväärne minu jaoks. Sest täna said minu pojad ametlikult isa.
Ma olin seda hetke oodanud. Oodanud ligi seitse aastat ning just tänasest said pojad endale seadusliku isa.
Seda sõnapaari on ikka meeldiv huultel veeretada. Minu poegade isa. See ja see.

reede, 2. aprill 2010

Kolmekümne seekli eest

Legend ühes paksus ja mõtteterasid täis raamatus räägib ühest tegelasest, kellega on seotud kristluse praegused pühad. Kuigi see on olnud jõhkralt maa,-ja põlisusunditele kuhjatud usutraditsioonide matmine, tuleb ometigi mõnikord ka kõige tõsimeelsemal ateistil meelde lugu Juudast, kes kolmekümne hõbeseekli eest müüs maha oma mentori ja teejuhi.
Reeturlikkuse sümbol, kõrvuti kultuuriloos Saatana enesega, sest reeta ja maha salata oma tegu... see on .. see on inimsusevastane.
Nagu on inimsusevastane salata maha oma laps, häbeneda vanemaid, reeta vend või õde.
Mis on äraandja palk?
Milline karistus tuleks anda inimesele, kes ostab ennast vabaks enda tehtud tegude eest, millele vastust anda ei taheta?
ma loodan, loodan südamest, et on jõud, mis tasakaalustab teod ja mõtte, halva sõna, õela pilgu.
Aga on veel üks tee - olla ükskõikne ja kui asualtöelda, siis immuunne.
Ignoreerida reeturlikkust. Ning ausaltöelda - see toimib.
Miski pole parem palsam, kui teadmine, et sa oled vastuvõtmatu provokatsioonile ning olgu loodus tunnistajaks - agressioon kaotab jõu.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...