pühapäev, 14. märts 2010

Vägivald armastab vabadust...

... tahab ta võita ja vallutada,
vägivald igatseb vabadust
enda najale kallutada...
Teadagi need sõnad, eksole? Tulevad kaunis tuttavad ette.
Vägivald. Vägi ja vald.
Vikipeedia kõneleb vägivallast nii - vägivald on jõu kasutamine kas füüsilise või vaimse vigastuse tekitamise eesmärgil ja vastu vägivalla ohvri tahtmist.
Kätega rääkimine, rihm ja vits kasvatusvahendina, tirimine, tõukamine, tutistamine - kõik alandavad, häbistavad, solvavad ja valusad.
Miks inimesed seda teevad? Tõsiküll, ma olen korra hüsteerilise inimese psühhoosist kõrvakiiluga välja toonud. Pärast oli peopesa valus, oi kui valus. ...
Nagu oleks see punetav kiil põsel tegelikult minu enda jaoks ja tulitav pihk manitses seda enam mitte tegema.
Kampaaniad igasugused vägivalla vastu. Tegelikult on see imelik, et paljud inimesed ennast kuuldavaks teevad käte abil (ei pea silmas viipekeeli kõnelejaid!!).
Ning seda imelikum tundub, et vägivallatsetakse nende kallal, kes on väetimad, nõrgemad, viletsamad.
Ning veel imelikum tundub, et vägivallatsejatel on olemas justkui mingi moraalne vabandus selle jaoks - ta ei teinud seda nii, ta ütles midagi valesti, ta ei pannud asju sinna.
Mul oli kunagi kooliõde, kes üsna oma abielu algusaastail oli terve kuu haiguslehel, kuna nägu ei paranenud löökidest, mille talle raksutas armastatud mees.
Tihtipeale saab lugeda, kuidas närviliseks muutunud vanem nuttu mittejärelejätvat last raputab.
Miks ta sedasi teeb? Kas lihtne pai ja lohutus oleks olnud lubamatud?
Kui laps keeldub midagi tegemast, kas siis vanemal on õigust laps nt kaelustpidi üles rebida ja leida, et ta toimis õigesti?
Veidrad on need maailma tõed. Kuigi see on vale väljend. Tõed ei saa esineda mitmuses, sest see jätab mulje nende paljuselisusest. Tõde saab olla ainult üks....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...