Minu blogide loend

laupäev, 20. märts 2010

Seks ja linn

Räästast tilgub vesi, üksik auto sahiseb vesiliust läbi, kuskil haugatab koer. Täiesti normaalsed hääled uinunud linnale. Kuid uinunud linnas peaksid magama ka need, kes pole hetkel tööl ega peol ega armukese juures. Igatahes mina ei teinud neist ühtgei ja istusin kell kaks öösel üleval nagu augustiöine kakk männi otsas ja sihtisin unetute silmadega helendavat ekraani. Öö ja unetus, öö ja magamamineku soovimatus. Jälle.
No igatahes ma surfasin ja lugesin ja vaatasin ja kirjutasin.
Youtube kaudu viskas mingi märksõnaga ette kunagise lemmikseriaali "Seks ja linn".
Vaatasin ja mul hakkas kahju. Kahju nendest naistest, kelle enamik aega kulub armastuse leidmisele, kes enamiku ajast magatavad mehi, valivad poes riideid, suutmata otsustada, kas roosaääreline tupsudega Dolce&Gabbana, need mustad Manolad või see sinine Gucci (mul on endal üks väike ja must originaal - soetasin nii kuus aastat tagasi Humanast - 75 eeki maksis). Sarjanaised käivad söömas, räägivad meestest, kiruvad neid, keberellotavad oma kallimatega (kusjuures väga ebarealistlik on, et seksiteadlikud naised rinnahoidjatega voodis on - tean-tean tsensuur) ning otsivad armastust, armastust, armastust....
Tunduvad nii kummalised oma pseudoprobleemses maailmas, kus tarbijalik käitumine tekitab neile ainult näilisi muresid. Orgasmid, seksmänguasjad, kaunis pesu, see lõhn ja too kleit...
Käia seal söömas ja seal peol, sellel üritusel ja selles klubis.
Ainuke erand selles tsunftis on punapäine jurist, kelle elu ründavad ka täiesti olmelised probleemid - lapsesaamine, meheleminek, majaost, pojaga tegelemine... täiesti tavaline elu. Kusjuures on see naine värskendavalt omapärase välimusega ning üsna nutikas.
Nendel ülejäänutel nagu ei tunduks üldse reaalseid vajadusi olema - külmkapp, söök, pesumasin, triikraud, voodipesuvahetus käiksid naistest nagu kaarega mööda.
Alati olen ma selle kangelaste rühma juures üllatunud sellest, et ükski naistest ei oska süüa teha. Köögivõhikud. Täitsa üllatav, et nad ainult restoranides mugimas käivad ning kodus ainult veini köögist kätte leiavad. Heal juhul a cup of coffe or tea.
Mõtlesin, et neil on igav elu. Ühekülgne. Puudub nagu mingi stiimul lisaks materiaalsetele asjadele.Mingid tõsisemad väärtused - haridus, lugemine (ok - peategelane on kirjanik ja üllatavalt vaimsete võimetega), heategevus, vabatahtlik tuletõrjuja, põetaja, raamatukoguabiline vms.
Ning kõik naised selles sarjas on omamoodi koodkokkuvõte ameeriklannadest, njuujorklannadest - nende kitsas ja piiratud maailmanägemine (vaatamata võimalusele reisida), saamatus kõige elementaarsemategi kodutöödega toime tulla, suutmatus kaugemaid sotsiaalseid muudatusi nägema.. ainult nemad, nende elu, nende riided, nende söömised, nende armukesed.
Millist eeskuju tegelikult annavad kultusseriaalid (nagu seda S&C ju on)? Kuidas näevad tulevaste põlvede naised eelnevaid põlvkondi, kui ainus, mida sealt õppida on enesekesnkne ja piiratud kogemus?
Mures olen noh, mures, lisaks olmelistele pisiaskeldustele.

1 kommentaar:

LiizaKazz ütles ...

siis peaksid ise hoopis mingi kultussarja kokku kirjutama
korralikest inimestest, kellel on realistlikud probleemid

ma arvan, et saaksid hakkama küll