Minu blogide loend

teisipäev, 30. märts 2010

Loodusevere ürgomadus

Me seisame jalgadega ajamullas, me pärime oma esivanemate patud ja vere. Meie geenid saavad alguse, ristuvad, põimuvad, löövad läbi paljude aastate, sajandite teod ja muudatused.
Me põlvneme kusagilt, me oleme alguse saanud ning kui mõelda, et üks esiemadest poleks mõnel hilisel tunnil oma esiisast kaasaga tegutsenud, jäänuks ehk olemata üks vereliin, üks oks suguvõsa suurel ja võimsal puul.
Me pärime kusagilt, me pole siia ilma astunud lihtsalt kusagilt, vaid sellele on eelnenud eostumine, sigimine, üsas kasvamine, vaevaline tung maailma, sünnitaja piin, esimesed hingetõmbed. Me oleme uudistanud piimast lõhnavat rinda, ampsanud hambutu igemega ema rinnanibu ning amhminud ahnelt oma esimesed sõõmud eluks vajalikku energiat. Side emaga, kes on saanud samasuguse alguse inimpõlve tagasi.
Me areneme ja kasvame, me õpime silma fookusesse ajama, õpime jälgima kohale ilmuva ema nägu ja aneratust, pilku ja häält, kui me ise häält teeme. Meile jääb kuskile mittetadvuse sügavatesse soppidesse peitu ema puudutus, tema juuste ja naha lõhn, tema lallutamine, patustamine, vannis hellalt lobistamine. Me õpime pilgu ja kehaga, me saame aimu kuidas küljes olevad viieharulised objektid alluvad meie tahtele, kui tahame midagi haarata, õpime pead hoidma, uudistama ilma, kõhuli keerama, istuma, põlvedel seisma, teeme läbi vaevalise hammaste tuleku nign gaasidega toimetulemise.
Me loobume mingil hetkel rinnast ning asume tutvuma putrude ja pudidega, püreede ning magusamaitseliste mahlade ning teedega, esimese eluaasta lõpuks oleme olnud võimelised ütlema tähh ja emme. Me kasvame ja srigume, õpime kõndima ning maailm avardub igas hetkes ja tunnis, me õpime selgeks mõiste ei tohi nignseda tormakalmalt toimetame me nende asjade kallal, mida ei tohi. Meist saavad maimikud, kelle iga päev ja tund toob põnevust, uusi asju. Saame selgeks kui kuum võib olla pliit ja ahjuuks, et aurav vedelik võib kõrvetada, et lumi on tegelikult märg, et porilompi hüpates pritisib kevadine lopp ema mantli huvitavalt kirjuks.
Me saame selgeks, et hobune, auto, tee, foor võivad olla ohtlikud, kui ei tea, kuidas kõndida õigesti, me õpime jagama omi asju, leppima tõsiasjadega, et ema tähelepanu peab jaguma veel mõnele samasugusele olevusele meiega ühes eluruumis.
Me muutume sotsiaalseks, lasteaed, kool, ülikool. Sõbrad, huvialad, lugemine ja sport, areng.
Igasugune. Ühel hetkel on aga meist saanud täiskasvanud ning varem või hiljem tekib meil kõigil küsimus, kust me tuleme? Kes me oleme? Kes olid need, kellelt saime präanduseks pruunid juuksed, suured rohekas-hallid silma,d tedretäpid? Väikesed ja saledad käed, tugevad sääred ja reied? Kes andis meile kõrge ja vetruva rinna, esiletungiva profiili? Keelevaistu ja ja lauluande? Oskuse kirjutada ja luuletusi teha?
Kust pärineb arusaamine, loogilise mõtlemise võime? Oskus süüa teha, hästi küpsetada, olla vähese liikumisega ning lugemishuviline? Kes andis viljaka emaka ning kes andis kaasa ürgse emasuse? Kes seestas meie vere olla kirglik, äkiline, temperamente ja impulsiivne?
Kellelt pärisime oskuse olla haigetega ootamatult õrna ning kriitilisel hetkel pead kaotamata tegutseda?
Kellelt tuli sisse tilgake tumedat verd, mis paneb eksilkult arvama, et tegemist on kuskilt lõunapoolselt alalt inimesega?
Kes? Kes? Kes?
See on veri, esiemaae ja esiisade loodusehääl, mis meis, minus, minu lastes hüüab ja karjub, elujanu ja tervet mõtlemist annab.
See pole pelgalt tundmus, see on sügav ja looduspõhine tedamine, et olles ühe liini rajanud, olen ise tulnud oksalt, kus ristuvad elud, rasked kaotused, õilsad võidud, legendid, pärimused, muistendid, müüdid ja jutud, jutustused ja mõistukõned. Saladused, paljastused.
Mina, meie, meie kõik – me oleme üks puu, üks verehääl, üks ürgne kutse mis meid seob ning saada teada, kuidas, kust, miks ja kas me tuleme – see on eesmärk. Eesmärk, mille ma endale võtnud olen ja teha selgeks enesele mõned tõed tegude kaudu ja teod tõe teel.

Kommentaare ei ole: