Põhimõtteliselt on inimestega ikka nii, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus asjad ei peaks olema nii, kui nad esiti pasitavad.
Nt näeb inimene mingeid kohatuid olukordi -midagi on pildil valesti. Mõni ese, mis asub valel kohal, mõni inimene, kelle asend tundub ebaloomulik.
Mõni heli, mis ei tundu olevat õigel ajal õiges kohas. Nt see noormees, kes koomasse langes - hingamisest oli aru saada, et ta pole enam füüsiliselt väga meiega. Või see sõdurmees, kes tahtis kell kolm öösel minna seitsmendalt korruselt alla treppe ja lifte kasutama. Lihtsalt see toonane aknanaks oli selles ajas vale.
Nagu nüüdki, naplit veerand tunni eest. Aken lahti, kevadhõng tuulena kardinaid lehvitamas. Ja väga kummaline oli kuulda hobuse kabjaplaginat asfaldil. No ei tundunud õige.
Ja noh, näha, kuidas ilus kõrb sulle väravalt vahus sõõrmetega vastu vaatab...
Vaene loom, sai maneežist valla ning kappas autode vahel, hüppas üle vallide ning plagistas muudkui raudu vastu teed.
Esimene mõte oli, et arvutist tuleb see hääl, aga noh pildi ja heli kattudes oli asjal selguse maik juures.
Olen alati ebaõiglaseks pidanud, et loomi linnas peetakse. Koerad, kassid, muidu elukad. Nüüd siis on rudimentaalne hobulaager ikka kesk autosid ja ronge, lennuradasid ja tihedat linnaolemist.
Aga kuidas tuleks toimida perus hobusega? Sinu kõnniteel? Vastasmaja lumevallis? Bussipeatuses?
A.D 2010 13.03. kell15.50
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar