Tasakaal. Bilanss. Asjadel on alati olemas tasakaal. Mingi ilmselt algses looduses, põlisidanevas loomuses otsitakse tänini tasakaalu. Hea ja halb. Käsikäes. Elu ja surm. Armastus ja hülgamine.
Mees ja naine. Ema ja laps. Selline täiesti normaalses tsüklis või ahelas positsioneeriv tasakaal.
Andes inimesele tunde, et on olemas stabiilsus, kindlus.
Ilmselt enamikel inimestel on see üsnagi kõikuv, see seisund, olek, nähtus, mis hoiab teda tasakaalus ning annab kindlustunde, et elu on libedalt enam-vähem ok.
Perekond, tervis, täis kõht, soe tuba.
Avastasin enesele üsna lihtsa valemi, et seda rahustavat kindlust enda ümber tajuda - küttevaru, olmeprobleemide nimekirjast mahakriipsutamine, väikene rahavaru, külmkapp, kus on toitu ning poegade vaikne nohisemine. Kõne vennale või isale ning tean, et nendega on asjad häälekauguselt kuuldes normis.
H, kellega ma koos naine olen, L, kellega ma naerda kõkutan, kelle muresid kuulan. Mõned kolleegid, kellega me jagame näiliselt olulisi asju, sest nad annavad kinnitus minu kollektiivsest kuuluvusest, mis omakorda viitab, et ma olen töötada saav inimene, kelle kallal see õudne ajajärk küll oma tigedaid sõrmi on sugenud, aga osaliselt siiski jätkanud võimalust märkida ennast õena.
Puuvili laual, soojahõõgav ahi toanurgas, kurruv kass (kes muide minu silme alla ühte majja elama pugenud närilise lätsutades hommikueineks tegi). Lõhnavad voodipesud, mõned uued raamatud, makstud arved. Lootus, et polaartalvena näiv külmaõud ükskord ometigi päädib.
Kõik need annavad mulle märku, et ma elan, olen, hingan, tegutsen ja armastan. Kõik, eranditult kõik mõjutavad kindlustunnet.
Millest igaüks vist leelotada ei saa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar