Minu blogide loend

teisipäev, 30. märts 2010

Loodusevere ürgomadus

Me seisame jalgadega ajamullas, me pärime oma esivanemate patud ja vere. Meie geenid saavad alguse, ristuvad, põimuvad, löövad läbi paljude aastate, sajandite teod ja muudatused.
Me põlvneme kusagilt, me oleme alguse saanud ning kui mõelda, et üks esiemadest poleks mõnel hilisel tunnil oma esiisast kaasaga tegutsenud, jäänuks ehk olemata üks vereliin, üks oks suguvõsa suurel ja võimsal puul.
Me pärime kusagilt, me pole siia ilma astunud lihtsalt kusagilt, vaid sellele on eelnenud eostumine, sigimine, üsas kasvamine, vaevaline tung maailma, sünnitaja piin, esimesed hingetõmbed. Me oleme uudistanud piimast lõhnavat rinda, ampsanud hambutu igemega ema rinnanibu ning amhminud ahnelt oma esimesed sõõmud eluks vajalikku energiat. Side emaga, kes on saanud samasuguse alguse inimpõlve tagasi.
Me areneme ja kasvame, me õpime silma fookusesse ajama, õpime jälgima kohale ilmuva ema nägu ja aneratust, pilku ja häält, kui me ise häält teeme. Meile jääb kuskile mittetadvuse sügavatesse soppidesse peitu ema puudutus, tema juuste ja naha lõhn, tema lallutamine, patustamine, vannis hellalt lobistamine. Me õpime pilgu ja kehaga, me saame aimu kuidas küljes olevad viieharulised objektid alluvad meie tahtele, kui tahame midagi haarata, õpime pead hoidma, uudistama ilma, kõhuli keerama, istuma, põlvedel seisma, teeme läbi vaevalise hammaste tuleku nign gaasidega toimetulemise.
Me loobume mingil hetkel rinnast ning asume tutvuma putrude ja pudidega, püreede ning magusamaitseliste mahlade ning teedega, esimese eluaasta lõpuks oleme olnud võimelised ütlema tähh ja emme. Me kasvame ja srigume, õpime kõndima ning maailm avardub igas hetkes ja tunnis, me õpime selgeks mõiste ei tohi nignseda tormakalmalt toimetame me nende asjade kallal, mida ei tohi. Meist saavad maimikud, kelle iga päev ja tund toob põnevust, uusi asju. Saame selgeks kui kuum võib olla pliit ja ahjuuks, et aurav vedelik võib kõrvetada, et lumi on tegelikult märg, et porilompi hüpates pritisib kevadine lopp ema mantli huvitavalt kirjuks.
Me saame selgeks, et hobune, auto, tee, foor võivad olla ohtlikud, kui ei tea, kuidas kõndida õigesti, me õpime jagama omi asju, leppima tõsiasjadega, et ema tähelepanu peab jaguma veel mõnele samasugusele olevusele meiega ühes eluruumis.
Me muutume sotsiaalseks, lasteaed, kool, ülikool. Sõbrad, huvialad, lugemine ja sport, areng.
Igasugune. Ühel hetkel on aga meist saanud täiskasvanud ning varem või hiljem tekib meil kõigil küsimus, kust me tuleme? Kes me oleme? Kes olid need, kellelt saime präanduseks pruunid juuksed, suured rohekas-hallid silma,d tedretäpid? Väikesed ja saledad käed, tugevad sääred ja reied? Kes andis meile kõrge ja vetruva rinna, esiletungiva profiili? Keelevaistu ja ja lauluande? Oskuse kirjutada ja luuletusi teha?
Kust pärineb arusaamine, loogilise mõtlemise võime? Oskus süüa teha, hästi küpsetada, olla vähese liikumisega ning lugemishuviline? Kes andis viljaka emaka ning kes andis kaasa ürgse emasuse? Kes seestas meie vere olla kirglik, äkiline, temperamente ja impulsiivne?
Kellelt pärisime oskuse olla haigetega ootamatult õrna ning kriitilisel hetkel pead kaotamata tegutseda?
Kellelt tuli sisse tilgake tumedat verd, mis paneb eksilkult arvama, et tegemist on kuskilt lõunapoolselt alalt inimesega?
Kes? Kes? Kes?
See on veri, esiemaae ja esiisade loodusehääl, mis meis, minus, minu lastes hüüab ja karjub, elujanu ja tervet mõtlemist annab.
See pole pelgalt tundmus, see on sügav ja looduspõhine tedamine, et olles ühe liini rajanud, olen ise tulnud oksalt, kus ristuvad elud, rasked kaotused, õilsad võidud, legendid, pärimused, muistendid, müüdid ja jutud, jutustused ja mõistukõned. Saladused, paljastused.
Mina, meie, meie kõik – me oleme üks puu, üks verehääl, üks ürgne kutse mis meid seob ning saada teada, kuidas, kust, miks ja kas me tuleme – see on eesmärk. Eesmärk, mille ma endale võtnud olen ja teha selgeks enesele mõned tõed tegude kaudu ja teod tõe teel.

laupäev, 27. märts 2010

Kas Bulgakov põdes mentaalselt?

"Meister ja Margarita". Tuntud ja tunnustatud. Keelatud ja tsensuuritatud.
Lugejate poolt fenomenaalseks kuulutatud.
Jaa, seda küll, teos oli oma ajast tunduvalt ees, ridade vahele poetatud iroonia, satiir. Sümbolistid ilmselt väänlevad tänini vaimustusest teda tõlgendades, sest mida kõike seal pole - Saatan ja Peemot, ettenägemisvõime ja inimeste kaotamine, trikid ja surmad, alasti naised, paanid ja faunad, haldjad ja kaminast saabuvad külalised, kauni naise ja andeka mehe armastuse lugu, Jeesuse lugu mestri sules, viha ja põlgus, fantaasia ja korrakaitsjad, põnevad juhtumid ja segased lood.
Lugesin raamatut, tutvusin kriitikaga, sirvisin käsitlusi ning vaatasin 2005. aasta telefilmi, mis järgis raamatut lausa sõna-sõnaliselt ning kujutluspildid said veelgi elavamaks, kuid... miski jäi mind häirima selles SUURES teoses. Ilmselge skisofreeniline moment. Üldse selliste ulme-udu-fantast-sümbolistlike vestete juures ma hakkan kahtlema autori vaimsuse terveksolemises.
Kõneleb sellel puhul minu küünilise meediku hääl - füüsiliselt ja psüühiliselt terve inimene ei suudaks genereerida sedavõrd segamini ja rituaalset lugu.
Mul on jäänud kunagi õpingutest kätte psühhopatoloogiat tutvustav raamat. 
No mingil ajal aastatid tagasi ma tundsin elavat huvi selle suuna vastu ja tahtsin õppida paremini inimesi "lugema" ning sain sealt nii mõndagi põnevat teada ning sedapuhku Bulgakovil peatudes tekkisid mulle mõningad sarnased seosed. Ma ei eita selle raamatu võlu, valu, ilu, mõtteid, seoseid ja paralleele. Ma lihtsalt imestan teose kirjutamise ajal sulge hoidnud autori mõttelendude üle.
Nagu Dali või Carrol või vennad Strugatskid. Kust tulevad sellised sähvakud? Kuidas autor oma geniaalsuse tulel ennast kõrvetada lastes suudab kõiki nägemusi sedavõrd värvikalt ja põlvkondi ikka veel erutavalt sõnadeks, lauseteks, lõikudeks, peatükkideks ning terveks teoseks vormida?
Parafraseerides ühte tuntuimat filmilaulu: "Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid lugusid loob? Mis küll on tema õige hind? Ja kas ta jääb või kaob?" Bulgakov jääb......

laupäev, 20. märts 2010

Seks ja linn

Räästast tilgub vesi, üksik auto sahiseb vesiliust läbi, kuskil haugatab koer. Täiesti normaalsed hääled uinunud linnale. Kuid uinunud linnas peaksid magama ka need, kes pole hetkel tööl ega peol ega armukese juures. Igatahes mina ei teinud neist ühtgei ja istusin kell kaks öösel üleval nagu augustiöine kakk männi otsas ja sihtisin unetute silmadega helendavat ekraani. Öö ja unetus, öö ja magamamineku soovimatus. Jälle.
No igatahes ma surfasin ja lugesin ja vaatasin ja kirjutasin.
Youtube kaudu viskas mingi märksõnaga ette kunagise lemmikseriaali "Seks ja linn".
Vaatasin ja mul hakkas kahju. Kahju nendest naistest, kelle enamik aega kulub armastuse leidmisele, kes enamiku ajast magatavad mehi, valivad poes riideid, suutmata otsustada, kas roosaääreline tupsudega Dolce&Gabbana, need mustad Manolad või see sinine Gucci (mul on endal üks väike ja must originaal - soetasin nii kuus aastat tagasi Humanast - 75 eeki maksis). Sarjanaised käivad söömas, räägivad meestest, kiruvad neid, keberellotavad oma kallimatega (kusjuures väga ebarealistlik on, et seksiteadlikud naised rinnahoidjatega voodis on - tean-tean tsensuur) ning otsivad armastust, armastust, armastust....
Tunduvad nii kummalised oma pseudoprobleemses maailmas, kus tarbijalik käitumine tekitab neile ainult näilisi muresid. Orgasmid, seksmänguasjad, kaunis pesu, see lõhn ja too kleit...
Käia seal söömas ja seal peol, sellel üritusel ja selles klubis.
Ainuke erand selles tsunftis on punapäine jurist, kelle elu ründavad ka täiesti olmelised probleemid - lapsesaamine, meheleminek, majaost, pojaga tegelemine... täiesti tavaline elu. Kusjuures on see naine värskendavalt omapärase välimusega ning üsna nutikas.
Nendel ülejäänutel nagu ei tunduks üldse reaalseid vajadusi olema - külmkapp, söök, pesumasin, triikraud, voodipesuvahetus käiksid naistest nagu kaarega mööda.
Alati olen ma selle kangelaste rühma juures üllatunud sellest, et ükski naistest ei oska süüa teha. Köögivõhikud. Täitsa üllatav, et nad ainult restoranides mugimas käivad ning kodus ainult veini köögist kätte leiavad. Heal juhul a cup of coffe or tea.
Mõtlesin, et neil on igav elu. Ühekülgne. Puudub nagu mingi stiimul lisaks materiaalsetele asjadele.Mingid tõsisemad väärtused - haridus, lugemine (ok - peategelane on kirjanik ja üllatavalt vaimsete võimetega), heategevus, vabatahtlik tuletõrjuja, põetaja, raamatukoguabiline vms.
Ning kõik naised selles sarjas on omamoodi koodkokkuvõte ameeriklannadest, njuujorklannadest - nende kitsas ja piiratud maailmanägemine (vaatamata võimalusele reisida), saamatus kõige elementaarsemategi kodutöödega toime tulla, suutmatus kaugemaid sotsiaalseid muudatusi nägema.. ainult nemad, nende elu, nende riided, nende söömised, nende armukesed.
Millist eeskuju tegelikult annavad kultusseriaalid (nagu seda S&C ju on)? Kuidas näevad tulevaste põlvede naised eelnevaid põlvkondi, kui ainus, mida sealt õppida on enesekesnkne ja piiratud kogemus?
Mures olen noh, mures, lisaks olmelistele pisiaskeldustele.

reede, 19. märts 2010

Ahju veidrused

Ahjuküte. Puud Tuhk. Hakatus.Tikud.
Seisab toanurgas, keset tuba, ukse ääres, akende vahel - kuhu kunagi majaehitaja on selle soojaandva ning töödnõudva küttekeha asetanud ning planeerinud..
Roogid tuhka, toidad puudega, suvel värvid hellalt tema siledaid külgi, mis talvise kuumaga praguneb. Värvid ukse mustaks, kontrollid varustust.
Kuid kas tuleb keegi selle peale, et ahjul võivad olla veidrused - puha ehitusega seotud iseloomuomadused.
Nt oli kunagi vanaema juures ahi, mis oli liiga madala sisemusega ning puud said olla kuni 30 cm ja see ahi läks ruttu kuumaks, kuid jahtus veel rutem.
Või nt ühe mu tuttava juures oli must plekkahi, mida küta või ära küta - jahedaks jäi ikka. Korraks läks soojemaks, aga no ruttu, ruttu kadus ahjule iseloomulik.
Nüüd kodus see ahi, mis mul turritab ja õrritab, just nimelt nii õrritab - vähegi sombusema ilmaga ei võta hoogu alla. Topi hakatust, kuivi kasekoori või kortsus makulatuuri - ei lähe kütte ja kõik.
Karju, nuta, palu, viska puud kolinal ahjuesisele, pillu tikke - mitte midagi.
No ja siis tuleb alati võtta kasutusele piiritus või süütevedelik, kalla krõpskuivadele puudele ja voilaa - tuli.
Elus ja soojendav tuli. Ahi on majapidamises oluline ja ei võta tegelikult palju aega. Toetada vastu külma ilma, niisket vihas tammumist või lihtsalt kerget suvist jahedust oma käed ja selg ja kukal ja kannad - ning tulemõju kumab sinusse paksude ja kuumade kivide kaudu.
Ahi. Ahju veidrused, ahjumõnud, ahjusoojus, kodusoojus....

esmaspäev, 15. märts 2010

Vandenõu teooria


Oli üks sellenimeline film. Mel Gibson mängis vist taksojuhti, kellel oli paranoia, et enamik ümbritsevaid inimesi osaleb mingis vandenõus. Tema, ühiskonna, kogu maailma vastu.
Kuni.. üks mehe luuludest osutubki tõeks ning keegi ajakirjanik vist aitab tal sellest vandenõust lahti saada vms.
Vahel sarnanevad inimesed ka sellistele psühhodeenilistele olevustele, kes näevad igas asjad vanenõu ja ühisrinnet enda vastu. Imelikul kombel ajab see naerma ja paneb muigama, sest tegelikult kuidas on võimalik, et nt väikene laps suudab osaleda vandenõus?
No nt lapse elus harva osalev täiskasvanu leiab, et laps on ulakas, kuna ta on osaline vandenõus, mida lapse igapäevaelus osalev teine täiskasvanu võib kilomeetrite tagant korraldada?
Ikka väga paranoiline, eksole?
Aga selliseidki asju juhtub, juhtub, juhtub.....

pühapäev, 14. märts 2010

Vägivald armastab vabadust...

... tahab ta võita ja vallutada,
vägivald igatseb vabadust
enda najale kallutada...
Teadagi need sõnad, eksole? Tulevad kaunis tuttavad ette.
Vägivald. Vägi ja vald.
Vikipeedia kõneleb vägivallast nii - vägivald on jõu kasutamine kas füüsilise või vaimse vigastuse tekitamise eesmärgil ja vastu vägivalla ohvri tahtmist.
Kätega rääkimine, rihm ja vits kasvatusvahendina, tirimine, tõukamine, tutistamine - kõik alandavad, häbistavad, solvavad ja valusad.
Miks inimesed seda teevad? Tõsiküll, ma olen korra hüsteerilise inimese psühhoosist kõrvakiiluga välja toonud. Pärast oli peopesa valus, oi kui valus. ...
Nagu oleks see punetav kiil põsel tegelikult minu enda jaoks ja tulitav pihk manitses seda enam mitte tegema.
Kampaaniad igasugused vägivalla vastu. Tegelikult on see imelik, et paljud inimesed ennast kuuldavaks teevad käte abil (ei pea silmas viipekeeli kõnelejaid!!).
Ning seda imelikum tundub, et vägivallatsetakse nende kallal, kes on väetimad, nõrgemad, viletsamad.
Ning veel imelikum tundub, et vägivallatsejatel on olemas justkui mingi moraalne vabandus selle jaoks - ta ei teinud seda nii, ta ütles midagi valesti, ta ei pannud asju sinna.
Mul oli kunagi kooliõde, kes üsna oma abielu algusaastail oli terve kuu haiguslehel, kuna nägu ei paranenud löökidest, mille talle raksutas armastatud mees.
Tihtipeale saab lugeda, kuidas närviliseks muutunud vanem nuttu mittejärelejätvat last raputab.
Miks ta sedasi teeb? Kas lihtne pai ja lohutus oleks olnud lubamatud?
Kui laps keeldub midagi tegemast, kas siis vanemal on õigust laps nt kaelustpidi üles rebida ja leida, et ta toimis õigesti?
Veidrad on need maailma tõed. Kuigi see on vale väljend. Tõed ei saa esineda mitmuses, sest see jätab mulje nende paljuselisusest. Tõde saab olla ainult üks....

laupäev, 13. märts 2010

Kui miski tundub tavatu

Põhimõtteliselt on inimestega ikka nii, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus asjad ei peaks olema nii, kui nad esiti pasitavad.
Nt näeb inimene mingeid kohatuid olukordi -midagi on pildil valesti. Mõni ese, mis asub valel kohal, mõni inimene, kelle asend tundub ebaloomulik.
Mõni heli, mis ei tundu olevat õigel ajal õiges kohas. nt see noormees, kes koomasse langes - hingamisest oli aru saada, et ta pole enam füüsiliselt väga meiega. Või see sõdurmee,s kes tahtis kell kolm öösel minna seitsmendalt korruselt alla treppe ja lifte kasutama. Lihtsalt see toonane aknanaks oli selles ajas vale.
Nagu nüüdki, naplit veerand tunni eest. Akne lahti, kevadhõng tuulena kardinaid lehvitamas. Ja väga kummaline oli kuulda hobuse kabjaplaginat asfaldil. No ei tundunud õige.
Ja noh, näha, kuidas ilus kõrb sulle väravalt vahus sõõrmetega vastu vaatab...
Vaene loom, sai maneežist valla ning kappas autode vahel, hüppas üle vallide ning plagistas muudkui raudu vastu teed.
Esimene mõte oli, et arvutist tuleb see hääl, aga noh pildi ja heli kattudes oli asjal selguse maik juures.
Olen alati ebaõiglaseks pidanud, et loomi linnas peetakse. Koerad, kassid, muidu elukad. Nüüd siis on rudimentaalne hobulaager ikka kesk autosid ja ronge, lennuradasid ja tihedat linnaolemist.
Aga kuidas tuleks toimida perus hobusega? Sinu kõnniteel? Vastasmaja lumevallis? Bussipeatuses?
A.D 2010 13.03. kell15.50

kolmapäev, 3. märts 2010

Kindlustunne

Tasakaal. Bilanss. Asjadel on alati olemas tasakaal. Mingi ilmselt algses looduses, põlisidanevas loomuses otsitakse tänini tasakaalu. Hea ja halb. Käsikäes. Elu ja surm. Armastus ja hülgamine.
Mees ja naine. Ema ja laps. Selline täiesti normaalses tsüklis või ahelas positsioneeriv tasakaal.
Andes inimesele tunde, et on olemas stabiilsus, kindlus.
Ilmselt enamikel inimestel on see üsnagi kõikuv, see seisund, olek, nähtus, mis hoiab teda tasakaalus ning annab kindlustunde, et elu on libedalt enam-vähem ok.
Perekond, tervis, täis kõht, soe tuba.
Avastasin enesele üsna lihtsa valemi, et seda rahustavat kindlust enda ümber tajuda - küttevaru, olmeprobleemide nimekirjast mahakriipsutamine, väikene rahavaru, külmkapp, kus on toitu ning poegade vaikne nohisemine. Kõne vennale või isale ning tean, et nendega on asjad häälekauguselt kuuldes normis.
H, kellega ma koos naine olen, L, kellega ma naerda kõkutan, kelle muresid kuulan. Mõned kolleegid, kellega me jagame näiliselt olulisi asju, sest nad annavad kinnitus minu kollektiivsest kuuluvusest, mis omakorda viitab, et ma olen töötada saav inimene, kelle kallal see õudne ajajärk küll oma tigedaid sõrmi on sugenud, aga osaliselt siiski jätkanud võimalust märkida ennast õena.
Puuvili laual, soojahõõgav ahi toanurgas, kurruv kass (kes muide minu silme alla ühte majja elama pugenud närilise lätsutades hommikueineks tegi). Lõhnavad voodipesud, mõned uued raamatud, makstud arved. Lootus, et polaartalvena näiv külmaõud ükskord ometigi päädib.
Kõik need annavad mulle märku, et ma elan, olen, hingan, tegutsen ja armastan. Kõik, eranditult kõik mõjutavad kindlustunnet.
Millest igaüks vist leelotada ei saa...