kolmapäev, 24. veebruar 2010

Talvest on niiii küllastumine

Lumi, lumi, lumi..
Kõikjal on seda valget ollust. Sajab muudkui juurde, hanged on mehekõrgused, õues olla enam ei saa, sest need neetud hanged vallutasid minu aia. Ja katuse ja kõnnitee. Ja ei näigi lõppevat see õudne lumeküllane talv. Justkui üha ja üha kestes ning minu viimse vindini viidud närve muudkui süües ja süües.
Inimesed näikse aga lõputu talve vääramatut jõudu nautivat. Et olla puhas ja ilus ja valge. Et lumerookimine olla trenni eest. Et saab palju olla värskes õhus. Et...et..et...
Mida kuradit!!
See õudus hakkab ju varsti sulama. Peaksin ma parvetama hakkama, et üle tee minna?
Ostma endale kubemeni kalavintskid?
Küttearved on inimestel hiiglaslikud, lumelabida varred murduvad liigsest töötamisest, üks õnnetus ajab teist taga, kodutud külmetavad, küttevarud on kahanenud minimaalseni.
Öeldakse, et pole halba ilma, on vale riietus. Kurat - ma ei ela õues, kas tead.
Öeldakse, et inimene hangib endale kahe aasta küttevarud. Jaa, iseenesest õige, aga kuhu kohta ma kõik need ruumid puid laadin?
Oeh, ma tahaksin ainult lõuata ja neada, neada ja lõuata. Jälkus, jälkus, jälkus.
Ilmselt on kevadest tulev rõõm seda suurem. Simple. Ja tulgu suvi milline tahes - peaasi, et ta ikka tuleb.
Ronjalik kevadhüüd kaigub sellel aastal üle Kristiine linnaosa vist sedapuhku kauem kui kunagi varem.

laupäev, 20. veebruar 2010

Maagia, nõidus, uskumine

Charmed - kunagine popp sari ning seal olid kolm õde, kellel olid erilised võimed ning neid kutsuti Võluvägisteks.
Macbethis möllavad kolm nõida, kui mälu ei peta, siis ka vist õed?
Tshehhov kirjutas näidendi "Kolm õde".
A.Christie'l läbib see kolme õe ja kolme nõia teema mitut romaani.
Kuid miks kolm õde? See numeroloogia teema on enam-vähem arusaadav, aga miks peaks olema mingi maagiline või nõiduslik võime kolme õe kätte?
Või üldse - miks kujutatakse nõidasid kuidagi teistmoodi? Mingite eriliste võimetega?
Kaasaegne hüperreaalne ja modernsust taotlev loomeilm on täis nõidasid, võlureid, müütilis-maagilisi olevusi, kellele nüüdseks juba kõikenägema,-lugema harjunud silmaga inimesele pakuvad võimalust naudinguks ainult üli,-üle,-ülimtegevused...
Kuid tegelikul on asi palju-palju lihtsam. Nõid on tegelikult praktiliselt alati vanem inimene (sellele tundmusele ja tõdemusele oli kõige lähemal Kivirähk "Rehepapis"), kes aegade jooksul omandatud teadmiste, oskuste ja kogemustega on võimeline üht-teist tegema sellist, mida võib nimetada ülemõistusekäivaks ning uskumatuks teoks.
Ravimine taimedega, uskumine millegi müstilise tekkimisse, kui pühkida luuaga ida poole...
Miks mitte proovida isegi neid asju. Nõiajahte ju enam ei peeta ning täitsa põnev oleks.
Sest see ju veel puudu ongi - moodsa aja moodne nõid?
Millessegi ju usutakse, eksole? Ja emapoolse suguvõsa kaardipanekud ja jutud, et mamma olevat teadnud manasõnu......
Tjahh, see oleks huvitav, huvitav....

teisipäev, 16. veebruar 2010

Mõõkade tants


Mis küll köidab selles muusikas?
Hoog? Rütm? Maskuliinsus? Jõud, mida kohatakse harva?
Pojad armastavad selle järgi tantsida ning ojaaa - selles on powerit! Erit aeg 1:57.
See meenutab midagi ürgset ja seksuaalset, eksole?
Ning lisaks Khatsaturjani ning Salvador Dali anekdootlik kohtumine Hispaanias....
Jah, mõned asjad kirgastavad isegi külma ja kaledat talve, mis ei näi ega näi lõppevat.

reede, 12. veebruar 2010

Riigi poolt koinitud

Seks meeldib. Üldjoontes ja elutervele inimesele. Kellele tihti ja kellele vähe.
Kuid vaevalt on inimesi, kellelele meeldiks riigikoin.
Kui riik ei tee sinu jaoks otseselt midagi, on suunatud endale, mitte inimesele ning otsustab, et vaseliinivaba sisenemine inimajju on lubatud ning igati seadustega sätestatud.
Et saada mingit paberit kätte - well, no saad kätte, vaja mingit paberit täita, siis murrab kurat ise kaela nende mõistete puntras ning kakerdab tänutundes eemale.
Kui raske on ühel riiklikul asutusel saata välja neljarealine kiri? Väga keeruline, võtab lausa otsata aega.
Kui kiiresti saadetakse maksumaksjale ning muidu toredale ja tublile isikule mingi juriidilist küsimust nõutav dokument? Kiiresti.
Meie riigis on tähtis paber, mitte tavaline inimene.
Oluline on see, kes rõõmsalt ennast toolil soojendab ning muhedalt kergelt õlist vuntsi silub.
Riigikoin pole meelakkumine, see on ennekuulmatult progressiivne. Ning seda saab vabalt ja igalt poolt.

teisipäev, 9. veebruar 2010

Raisatud päev

Mõnel päeval on nii.
Oled, oleskled, sügad, vedeled.
Mitte midagi ei tee. Longid pooltühi kohvikruus näppus, hommikumantli hõlmad pooleldi valla, toast tuppa. Istud siin, vedeled seal. Ainsad teod, mis tegemistväärivat nime väärinuks, on pesumasina täitmine ja töölepanek ning ahju lõõmutamine.
Vahid aknal, teed mõned suitsud, voolad kööki, jätkad laisklemist vapralt õhtuni.
Kas sellisel päeval oli üldse vaja voodist välja tulla ja tõestada oma järjekordsete kuupmeetrite õhu ning vee tarbimisega oma elu-olu?
Napp küsimus nõuab nappi vastust - loogish. Iga päev on isemoodi ning täna oli just see päev, kui sa olid lihtsalt lonkivalt olemas.

teisipäev, 2. veebruar 2010

Eestlase kuvand

Täna on just üks neid päevi, kui on sobilik vesta rahvusest. See on üks sellesessi esseid.
See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi
Jaan Kaplinski

Mina.Sina.Tema. Meie. Teie. Nemad. Inimesed mõistavad ja tunnetavad üksteist. Keele kaudu, kultuuri kaudu, mõtlemise kaudu. Näevad ja kuulevad ning aeg-ajalt tajuvad teatavat äratundmist, kui aduvad teineteisest ja teineteisele omaseid sarnasusi, mille inimene enda jaoks teisest loonud on. Ning tihtipeale lasevad inimesed ennast justnimelt nendest teatud tüüpsetest olukordadest mõjutada.
Kes poleks kuulnud saksa korrast, vene suurest südamest, prantsuse armastajatest, itaalia kokkadest või ameeriklaste vabameelsusest? Inglaste konservatiivsus ei peaks kedagi üllatama, selle rahvuse loomupärane umbusk võõramaalstesse on eelkõige inglise krimikirjanduse kaudu teadvustunud ja kinnistunud.
Me näeme teisi ja tajume teisi. Kuulnud ühest või teisest rahvusest ning silme ette tekib kuju – soomlane, järelikult sõjakas, viinamaias ning kitsi; juut – kindlasti kas arst, advokaat, pankur, kinni oma põlisusundi vankumatutes traditsioonides; iirlane - punapea, tedretäpid ning põllepaeltes tänu katoliiklusele tosinkond last.
Kõik kujutavad kõiki. Tekib kuvand ning seda saab hõlpsasti kasutada stereotüüpse keskkonna loomisel. Kuidas kedagi nähakse, missugused me oleme. Kuidas näeb meid kirjanik, kes loomingusse valab ühe tegelase järel teise ning muuhulgas kirjeldab ahhaaelamusi pakkudes meid ennas - tüüpilisi, ebatüüpilisi, tavalisi eestlasi.
Kui küsida mõnelt välismaalaselt, kes on mõnda aega tutvunud meie kodukultuuri keskkonnaga ja näinud, suhelnud lähemalt meiega, eestlastega, korduvalt, ikka ja alati vintsutatud põlisasunikega, see kordab tihtipeale mõnda standartset lausungit – eestlased on tuimad, nad pole uudishimulikud, neis ei põle tuli, nad on tagasihoidlikud ja pigem passiivsed. Rühivad vaikselt ja visalt seatud eesmärgi poole, olgu selleks siis uus ja oma väikene maja, mõnus auto, langetamist vajav kehakaal või soov saavutada kõrgem haridus.
Kuid kui selle külma pealispinna alt sisse ennast sulatada, avaneb mõnikord ütlemata põnev natuur – töökas, usin, aus, korrektne. Lõbususeks on vaja veidi koduõlut ja head lõõtsamängijat ning pidu ei lõppe enne koidikut. Eestlane teeb palju tööd, sööb rasvast toitu, armastab suve (sest enamiku ajast elab eestlane kas siberlikult karmis talves, uputavas ja pikalt venivas kevades või siis lobjases ning jalgu maanteemutta kinnikleepivas porituimas koltunud sügises) ning peab ennast laulurahvaks. Eestlane armasta eriti üleaedset, kuid ajalugu on näidanud, et ühtususes peitub jõud ning kui vaja, me hoiame kokku. Ning see põhjanaabritelt laenatud saunatraditsioon – kuum lava, kividest keris, kasevihad, kali ja lumme jahutama hüppamine.
Kuid kuidas on näinud alljärgnevalt mõnes pihutäies noppeis eesti kirjandusest eesti kirjanikud eestlasi? Kas me vastame sellisele kuvandile? Kas meie tegelik loomus on nii etteaimatavalt stereotüüpne, et ka mitteeestlane saab seda lugedes tunnustavalt noogutada ja öelda, et jah, just sellised nad ongi? Nendele küsimustele vastamiseks tasub asuda üsnagi omalaadsele teekonnale mitme erineva autori loodud teostes, kus võib kummutatad või taastada müüti, vastata eitavalt või jaatavalt.
Eestlaste monumentaalseim autor Tammsaare oma täies hiilguses ja elusuuruses on visandanud täiesti tavalise eestlasest üliõpilase oma ühes romaanis „Ma armastasin sakslast“.
Oskar, noormees, kelle õpingud on ajutiselt peetunud, kuna puudub raha, ta nälgib, elab väga proualiku (saksapärane mõiste, kuid see maja perenaine on väga proualik oma sakslaste kummardamise tõttu ning ka tema mõttekäigud on pigem omased nendele naistele, kelle peamiseks eluülesandeks ei ole mitte argise olelusvõitluse probleemide lahendamine, vaid kes saab ennast kulutada emotsioonide ja eelkõige armastuse vaevalisele teele) perenaise ja tema majahärrast abikaasa juures kostilisena, kasutab aeg-ajalt noort pererahva teenijat ning armub eneselegi ootamatult majarahva lapsi õpetavasse saksa paruni järeltulijasse Erikasse. Iseenesest on nad nukker paar, sest kui tavaliselt räägitakse saksa soost noormehe ja tavalise nö matsitüdruku armastusest, siis siinkohal on positsioonid vahetunud ning sakslanna on aadlisoost ja armastuse objekt eesti talupojast pärit noormees.
Oskar on kinnine, üleolev naiste suhtes (suhtumine teenijatüdrukusse Loonasse nt), uhke oma seisundi üle ning lõppemata õnnetu oma armastuses. Kuigi omamoodi söakas tundub temagi, sest võttes kokku oma armastatust madalama sünnipärase sotsiaalse positsiooni uhkuse, läheb kosja ning seal näidatakse sõna otseses mõttes eestlasele kui matsirahva pojale koht kätte. Ta pole väärt paruni lapselapse armastust.
Tegelikult tundub see olevat lausa lubamatu, et midagi taolist üldse juhtuda võis, kuigi kirjanik loob ebatavalise situatsiooni – peseb ju Erika põrandaid ja pesu, nõusid ja tassib sütt, kasib õpetatavaid lapsi ning teenib vaesustunud vanaisale enda tööga elatist, kui samal ajal on Oskaril osaliselt teenindamine olemas. Kuid tunnistan ausalt – Oskar on naistega käitumisel saamatu, tammsarelikult naisi mittemõistev, tuhvlialune, mis muidu üldiselt eesti kirjanduses pole näiteks tänapäeval üldse mitte domineeriv printsiip.
Sest Oskar on hästi kasvatatud ning temas puudub see teatud madala isase murettekitavalt labane suhtumine. Ta ei kiimle ega kiibitse, kuid samas ei oska ka ennast kuidagi mehena maksma panna. Tammsaare on praktiliselt enamikke oma mehi kujutanud selliste tundevaeste ja tahtetutena, kelle tegutsevapanevaks jõud võib olla vaid viinast vemmeldav veri (nt Vargamäe Andres, kui too Mari lõpuks omale naiseks võtab). Ning kõige krooniks teeb see hästikasvatatud, tõenäoliselt suurte, eestlastele mitteomaste tulevikuväljavaadetega noormees (tema kirjutatud raamat on selle tunnistuseks) oma tuimas hingepiinas enesetapu.
Nii Oskar kui Erika mõjuvad kuidagi loidudena ning selle tingib ühelt poolt aadlisoole omane konservatiivsus ja kõrkus (tõeline daam ei nuta kunagi teiste nähes ja ei torma armsamat suudlema) ning teisalt meestegelase tuimus, tunnnete väljenduse oskamatus. Oskar mõjub allaheitlikult, pigem negatiivselt ning ei ärgita kaasa tundma. Ta pole esimene ega ka mitte viimane, kelle armuelu ei lähe oodatud radu pidi. Tema kirjutatud päevikut võib lugeda õlakehitusega, umbes nagu eestlaste hääbumist maailma mastaabis – liik ei sure välja, lihtsalt üks keel kaob. Samuti eesti üliõpilasega – tema küll sureb, aga elu ju jätkub.
„Ma armastasin sakslast“ tuleb lugeda muidugi ajaliselt distantsilt, kuigi mõned sealsed probleemid on tänapäeval kaotanud osaliselt oma probleemse teravuse, on armastus kui selline ajatu ning väärib meelde jätmist. Nii nagu karakterid, keda kujutatakse ning kelle põhjal saab teha minimaalselt optimaalseid kokkuvõtteid eestlase ja eestluse kohta.
August Gailiti „Isade maa“ loob aga eestlastest natuke teisema pildi. Sealne lugu - verised lahingud eestlaste vabaduse eest – toob välja eestlaste pikatoimelise kannatuse katkemise ning ootamatult suure sõjakuse, sest üks meie rahvale omaseid põhimõtteid ’mis minu käes, see minu oma’ tõuseb järsult pinnale ning hoidku alt need õnnetud vaenlased, kes väljavihastatud eestlase teele satuvad.
Eestlast, siinkohal eesti meest, on kujutanud vembumees ja osav sõnaseadja Gailit kui oskuslikke kavalpäid, kes venelaste vastu nende oma relvadega üles astuvad (Vesipulli bajaani mängimine puu otsas ja venelaste meelitamine korrakski jätma kaitsepositsiooni), kes mehiselt ja vapralt sõjaväljale astuvad ning oma peamist mõnu – sauna - ei suuda jätta, kui vaenlased läheduses lasevad. Selles romaanis kujutatakse eesti mehi vahvate ja julgete sõduritena, kuid ka kasuahnetena (praktiliselt kokku kukkudes oma koorma all, mida poolelioleva taluehitaja peremehel vaja võiks minna, ei loobu too mitte ühestki detailist –sõna otseses mõttes) ei väsi võitlemast maa, vabaduse, õiguse eest ehitada riiki ja kasvatada vilja omal maal, omas riigis.
Eriliselt südamelähedaseks muutus Jaak Prügi, tõeliselt hääbuva meesisendi esindaja, keda tänapäeval enam nii naljalt ei leia, kuid kelle jooni võib tabada Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ tegelase Leemeti vanaisas – vankumatu, kindel, kõvakäeline ning harjumatult sooja südamega mees. Läbinisti inimlik ning jõuline. Selliseid mehi enam ei tehta. Eestlasi ja eestlust iseloomustav on valgete koloneli ütlus, kui ta näeb Pihkvasse jõudnud vägesid: „Jah muidugi, eestlastega pole nalja, rühivad edasi nagu terasest tangid ja jumal seda teab, kust nad oma ammutavad oma jõu.“
Kui „Ma armastasin sakslast“ kujutatud eestlane oli tuim ja tahtetu, siis „Isade maa“ eestlane on põnev, mehelikum, avastusterohkem, vähem etteaimatav.
Teine Eesti suurkirjanik, Jaan Kross, kujundab seevastu aga hoopis omanäolisema pildi eestlasest, 19.sajandi esimesel poolel elanud Timotheus von Bockist ja tema naisest Eevast, kelle lugu rullub lahti Eeva venna Jakobi (väljamõeldud tegelase) päevaraamatus. See romaan väärib sügavamat analüüsi oma ajaloolise ainese ning toonase elu-olu kujutamise täpsuse poolest, kuid keskendudes eestluse ja eestlase kujutamisele, siis tuleb siinkohal üks omamoodi huvitav nüanss. Jakob, kes lugu räägib, on toonase eestlase kohta ülemõistuse haritud. Ka on seal toodud sisse ajastule mitteomase armuloo – parunihärra ja lihtsa talutüdruku liit, mida kroonib poeg ning palju armastust, loobumist, ootamist, mõistmist, kaastunnet ning uskumist üksteisesse (Timotheuse ja Eeva armastuselugu on üks kaunimaid eesti kirjanduses, seda tuleb mul armastuses kahtleva inimesena öelda küll).
Eestlusega seob romaani tugevalt see, et peategelane räägib eesti keelt kui maakeelt markeerimatult, mitte rõhutades oma päritolu ja kõrget aadlikuuluvust, vaid just nii nagu ta seda oskab ja tahab. Timo on ärksa mõtlemisega põnev natuur ning tema jaoks pole eestlased mingi matsirahvas, kellega läbi käia ei tohiks ja keda tuleks iga hinna eest orjana kohelda. Tema jaoks on eestlased inimesed, kellega koos elada, keda harida ja keda õpetada. Samas teeb ta sellise suhtumisega karuteene oma naisele ja naisevennale – nad pole ei sakslased ega pole enam eestlased.
„Keisri hullus“ on eestlase kujutamine ebatüüpiline, tuleb välja jutustaja ebatavaline intelligents, püüd tõestamaks midagi enamat, kui olla väikese maalapiga talupoja võsu. Romaan kubiseb nö siiretest Eestile, eesti kultuurile, eesti keelele, eestlaseks olemisele, eestlasele ja eestlusele. Ning need siirded on kiitvad, tunnustavad, õigeksmõistvad.
Me ei tundugi olevat nii lootusetud ja tahumatud kui ka tegelikult võiks ajaloost ka leida sellise elusaatusega eesti meest (analoogne tuleb üks mõttekäik eestlaste üheks kaasaegsest ning üsna ruttu kultusfilmiks kujunenud tselluloidist „Malev“, kus Jurmala foogt Hippolyt küsib piiskop Alberti antud dineel: „Ristitud eestlane, mis loom see veel on? Ta võib ju mõned trikid selgeks õppida, kuid koer jääb koeraks“). 19.sajandil alguses baltisakslaste käe all õppinud eesti noormees, kes saab nö soojema ja hubasema töö peale, on ka ajaliselt distantsilt vaadatuna kui mitte just ulmeline, aga harjumatu ning ebatõenäoline. Selles romaanis järeldub olevat eestlane pigem midagi muud kui arvata võiks. Samas ei maksaks rangelt unustada fakti et see nn estofiilia on aadliku silme läbi kujutatud. Keegi, kellele on loodud võimalused olla suuremeelne.
Sootumaks eestipärane on aga Andres Kiviräha „Rehepapp“. Küllap on see taotluslikult ülesehitatud nii, et romaan ei jäta ühtegi uudistavat lugejat ükskõikseks. Sellesse on koondatud kõike – masendavat sügist, kasuahneid ja saamahimulisi, oma töökuse mainet ainult varastajatena korduvalt tõestavates eestlastes, nende maausus, mis põimunud kummaliselt kristlusega. Selles on üllast ja tarka, arukat ning nutikat saunameest, nõida, mõisnikku, õnnetut armastust, libahundiks käimist, kratlust, omamoodi söakust, lausrumalust, kahepalgelisust, veidrat ärategemist ning kummastavat ühtehoidmist, kui tuleb ühine vaenlane. Kivrähk pöörab eestluse teraviku meie endi vastu ja peegeldab seda ehedalt ning tõetruult.
Kõige iseloomulikumalt kummutab müüti eestlusest ja eestlasest Katk, kes naeruvääristab seda olekut justkui poleks mõttekas olla uhke oma elu üle, sest see polevat midagi väärt, kuna eestlased veedavad enamiku ajast üksteise tagant varastades, varastatud maha süües ja juues ning kõrtsudes laaberdades.
Kogu selles käsitluses tunduvad enamik eestlasi üsna nõrgamõistuslikena ning ainukene selle 19. sajandi külaelu mütoloogiaga segatud elu kirgastav tuli ongi nimitegelane rehepapp, kes oskab isegi surma üle kavaldada. Ta on omalaadne sümbol – arukas, ettenägelik, nutikas, sõnaosav, mehine mees, kelle elu on käänanud seda rada, et tema on lootus, tuli ja sadam pimedatele, varstavatele, joovatele, halltõves kannatavatele, armuvalus hüplevatele eesti külameestele,-ja naistele.
Ja olgugi, et meid on kujutatud/kavandatud/ kujutatud pigem pahelistena, tunneb see küla helgeim pea oma soo ja rahva püsima jäämise pärast muret. Kuigi eestlased on selles romaanis enamgi kui kummalised, tasuks muretseda selle inimtüübi väljasuretamise eest.
Teekond hakkab lõppema. Erinevates romaanides on eestlaste kuvand olnud äärmuseni erinev – pikatoimelisest ja tuimast mehepojast, vahvatest ja uljatest eesti sõduritest nende verisel vabadusvõitlusel, 19.sajandi haritud talupojast laaberdavate ja vargapoistest,-tüdrukutest kubiseva reflektsioonini nutika ja teravmeelse rehepapi valvsa silma all.
Kes me siiski oleme? See pole küsimus, millele me saanuks ühtse vastuse, kuid me oleme olemas, oleme eestlased ning me oleme jõudnud meie suurkujude loomingutes perioodiliselt äratundmise ja tõdemiseni – jaa, me oleme tundetud, jaa me võime pikalt kannatanutena olla verejanulised, jaa, me oleme võinudki saada haridust, jaa me võisimegi sedasi uskudes ja uskumatuna näivalt kavaldada saatust, elu ja olemasolu, kuid me tunnnistame – see on meie veres, see pakub äratundmist ja mõjub tegelikult mõnusalt.
Me pole nii küündimatud, sest meil on veel, mille nimel püsida, kuigi me ise seda veel ei tea.


esmaspäev, 1. veebruar 2010

Meediku vaistud

Omal kahel erialal töötanud meedik-filoloog-meedik, tunnen ma selles õekostüümis, stetoskoop kaelas, küüned lühikesed ja korrektselt lakkimata, juuksed hobusesabas ning näol tagasihoidlik meik, jalas mugavad jalatsid ning valged sokid, alati ja ainult meedikuna. Filoloog taandub, emadus taandub, naine taandub, jääb ainult nutikas ja vilunud õde.
Ma arvan, et minust oleks võinud saada üsna hea EMO arst, kui ma ainult viitsinuksin selle tee siiski ette võtta ja õppida need meeletud materjalid lademeid läbi (mäletan, kui mina valmistusin vist mingiks üldkeeleteaduse eksamiks, suur suvi juba väljas ning me olime E Tuukri põigus asuvas korteris, ees konspektid ning raamatud ning minu eksamimaterjalid mahtusid napilt 50 lehele. E valmistus minu mäletamist mööda ette neuroloogiliste haiguste eksamiks ning ainuüksi ühe närvi kogukirjeldused mahtusid 50 lehele. Põhimõtteliselt õppidaarmastavana oli seda minu jaoks siiski liiga palju, liiga palju).
Miks ma seda arstivärki endast nii arvan, ma otseselt ei teagi, aga mul on vist antud loomupärane vaist. Vaist tajuda millise haigega võib tekkida rohkemgi kui sekeldusi psühholoogilisel pinnal ning kellega hakkame vatti ja vilet lähima 24 tunni jooksul nägema.
No vahel on lihtsalt nii - saabub patsient ning ainus pilk peale ja sulle on selge, mis ees ootama hakkab. Sama on üldjoontes ka anamneesiga - üsna palju saab selgeks mõne üldise vaatlusega.
Vahel ma kirun ennast mõttes, kui jään trammis või bussis uudistama laipkaame näoga kaassõitjat ning mõtisklen erinevate diagnooside ja ravivõimaluste üle. Tean, tean, seda nimetatakse ühe õudse väljendiga (üks nendest, mida ma südamest jälestan) - erialaline kretinism.
Möödunud suvel, kui hiigelkõhuga L, tema tütar ja mina autos ranna poole sõitsime, küsis L, kummana ma ennast rohkem määratlen - kas õe või fillina? Ja ma ei kõhelnud sekunditki - õde.
Sest kaua töötanud ja töötanud eriala kiibitseb minus ja minuga.
Ning tänagi oli üks neid päevi, kui tuli taaskordselt panna mängu kiirus, taiplikkus, trükitäpsus ning mis seal salata - ka pahameel.
Vahel ma lausa põlgan seda, et minu ümber on ainult kanad, kes takkus taguotsaga küsivad minult keset elustamist selliseid asju nagu kas patsient eile sõi, kas tal külastajaid on käinud, kas viimane vereproov oli normaalne. Kurat, kust ma tean, ma ju elustan inimest. Mul on teised prioriteedid sellel momendil.
Kuid iga kättevõidetud elu, kaastöö arstile ning pärast seda eneseanalüüs, kas ja kuidas ma mida õigesti, mida valesti tegin - see on tunnustus sellele, et ma pole ikkagi mõttetult selles maailmas ja minu meediku vaistud olid õigel ajal õiges kohas - no ei meeldinud mulle elustatu pilk silmades, no ei meeldinud.
Ja siin ma nüüd istun ning toksin oma elamust trükisõnna ning tunnen häädmeelt, et päev läks korda.
Immagoloogia essee läks hästi, ülikool on sügiseni katte all, sõber ootab, torud on ajutiselt lahti ning poegade koolimööbel on peagi leidmas tee kodu poole; kokteil mekib hästi ning kass lööb hubaselt nurru.
Mõnus on, kui väljas tusiksab, ahi pragiseb ning lapsed on pestutena unemaale kohe-kohe rändamas.....
Nii see ema, õde, tütar, armuke, kolleeg ja koledasti kirutud ex oma päevale punkti panebki.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...