A.D. 11.01.2010, 21.00 vaatasin aknast välja ning aimasin ainult rongihäälte põhjal, kuhu suunda siiski raudteed siin jäävad. Hotellid ei paista, Toompea ei paista, jalkaplats ei paista - oleksime nagu muust ilmast tihke uduga lõigatud.
Tormab mõttevälk - kuidas siiski nii, et üldse pole midagi sellist näha, mis natukenegi maja meenutaks. Pärnu maanteelt tulevad mõned üksikud valgusevihud paksust piimast välja umbes kaheks sekundiks ning kaovad sama kiirelt järgmisesse uttu.
Psühholoogidele meeldib ilmselt selline kliimaseisund kõige enam, udune, süngelt udune tihke vall, mis meie mitteteadvust ümbritsedes meie füüsilist keha painavad.
Rõskus tungib riietesse, puud on härmas, jäine tänav kutsub pepuga asfaldile....
Kodus saab sooja...
Ahi praksub, lapsed magavad, tee aurab, mesi sulab. Maja mattub linnahägusse ning udu summutab unele.....
Miski murdub, miski hääbub. Talv võimutseb.
Armastus õitseb. Mõned inimesed muutuvad järjest lahjemateks mälestusteks, mõned inimesed omandavad järjest konkreetsemaid jooni.
Udus istudes selgib palju....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar