Teater

Üsna tihti mõõdavad inimesed üksteise kultuuri(tust) eeskätt sellega, et:

1) mis oli viimane raamat, mida sa lugesid?

2) mis muusikalist üritust sa viimati kuulasid?

3) millisel näitusel sa viimati käisid?

4) mis etendust sa viimati teatris vaatasid?

Ja just see viimane on muutunud minule kuidagi eriti vastuvõetamatuks.

Miks?

Tunne, et sulle esitatakse midagi ääretult võltsi, midagi mis pole usutav. Kaunis kummaline on näha täies elujõus meest laval keksimas tuttidega põlvikutes ning püüdes peenikese häälega piiksuda ja teha selgeks, kui kaunid jõulud tal on olnud.

Või see rambivalguses seisev inimene, kelle grimmeeritud näo ja kujundatud joonte alt paistab vahel surmani tüdinenud, higistav, väsinud näitleja.

Tekib küsimus, et kellele?

Jumala eest, teatrisõbrad tõmbaksid mind ketserluse eest silmagi pilgutamata lähima kase otsa kõlkuma, sest nii ei sobi ju ühel kirjandusteaduse magistrandil, kelle tuleb mõningaks ajaks nüüd õppesse paus sisse (kuni sügiseni), mõelda või veel vähem - kõval häälel ja sinises kirjas avalikus blogis välja ütleda.

Muide see fenomen/nähtus/maeiteamisasi on tekkinud viimase aastaga.

Kõik need etendused, lavastused tunduvad niiiiiii... uudissõna peaks kohe leiutama selle kohta - spektaaklitud? lavanärvisuretajalikud?

Oijahh, tean, et pole sedasi öeldes kuigivõrd viiskas, kuid miks see tundub nii koomiliselt hale ja haledalt nutune?

Või enamik filme, mis tehtud enne 94.-ndat?

Kõik need tapmisstseenid, suudlemised, armastustejagamised, sünnitused, tagaajamised, spioonilood....

No on lihtsalt kuidagi tehislikud. No ei teki tunnet, et võiks vaadatavasse aega sisse rännata ning seal olla ja kaasa mõelda. Või öelda või tegutseda.

Sellised ebamääraselt udused. Upsakalt ülepakutud. Vuhvitult teatraalsed.

See murrang toimus vist siis, kui ma adusin elu tegelikke hetki märksa olulisemates kohtades.

Et loevad hoopis muud väärtused, kui see, kas ja kui tihti sa külastada teatrit. Mitte, et see halb oleks, ilmselt kannab teater oma kultuuriedentavat, harivat, mõtlemapanevat eesmärki jätkuvalt, kuid see on minule kuidagi kadunud.

Peaks seda vist jälle otsima hakkama? Uuesti enda hinges üles leidma need kultuurituse hellad keeled ja asendama märksa timmitavamate kultuuritundekeeltega?