laupäev, 9. jaanuar 2010

Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi

Tegelikult on see täiesti mõistetav, miks soojemates kliimavööndites elavad inimesed nõnda temperamentselt tunde asjades reageerivad.
Käed käivad, ladinakeelepõhised sõnad voolavad vulinal, kõrvakiilud laksuvad, kaunid juuksed võnguvad, tumedad silmad sädelevad. Tunded, möll, torm. Nad saavad seda lubada, sest neil pole erilist muret küttega, maja soojustamisega, paksemate riiete varumisega, toidutagavarade täiendamisega. Loogish, et inimesel on võimalik endale väljamõeldud tundemurede näol tekitada miskeid emotsioone kui vastupidiselt külmemates kliimavööndites elavad inimesed on sunnitud jätma endast teatud reserveerituse maigu, sest pole võimalik kõikvõimalike olmeprobleemide tõttu keevat tundeputru vaaritada.
Talv, see tegelikult ju meile, Põhjamaa lastele, äärmiselt loomuomane aastaaeg näitab sedakorda eestlastele oma tõelist jumekust ning mul on sellest täiesti pealaeni.
Kolm-neli korda päevas tuleb lund rookida. Saan vaevalt labida majaseinale toetada, kui juba uus hang seljataga.
Räästast raiun eluohtlikud purikad ära, aga kurat, kahe tunni pärast kasvatab sinna uus teravik.
Nagu üheksapealise lohe peade äraraiumine, kus iga hoobiga peade arv kordisutub samavõrra, kui mitu pead maha löödi.......
Enamik kiljub vaimustusest, et saab suusatada. Jaa iseenesest küll. Poegadelgi on suusad ning nad käisid papa juures suusalaagris.
Mind ennast see väga ei morjenda (kõlab ketserlikult, aga ma vaevu suudan haigutust varjata, kui jutuks tulevad meie suusakangelased...), sest ma mõtlen veel sellele sulamisprotsessile ning mõtlen murelikul kirsasaabaste peale. Kummikutega vist ei tee siis enam midagi ära.....
Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi. Tihke, külm ja karge lumi. Sõber? Veel mitte, veel mitte

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...