Tammsaare "Elus ja armastuses" on maalt linna tulnud nooruke Irma püstihädas kojarahvaga, kes häbematult ja läbematult oma nina teiste asjadesse topib. 20.-ndatel möödunud sajandil olid mõned asjad tabud, kuid tänapäeval pole enam miski keelatud. Kojarahva uudishimu mentaliteet valitseb meie üle. Kahjuks. Õnneks, kurat seda teab.
Nt võib arutleda avalikult avaliku info üle.
Või nt arutleda avalikult kuidas keegi välja näeb, mida teeb, kellega teeb, kus teeb ja miks teeb. Eksponeerib noh.
Või arutleb igasuguste nende teemade üle, mille üle arutlema ei peaks. Nt tegin ma ühes aines ettekande biograafia teemal. Selline veidi logisev ja liimist lahti ettekanne, kuid olgem ausad - ma ei näinud kuigipalju vaeva kah, aga see selleks. Sõnaga - nt miks huvitavad biograafe tavaliselt just sellised detailid, mis tegelikkuses üldse kedagi huvitama ei peaks ning miks selle üle tuleks mõtsikleda....
Hiljuti oli üks olemine minu juures (sellega seoses tekkis mulle üks mõte, aga hiljem, hiljem...) ning me rääkisime K ja P-ga poole kuueni hommikul. Südamega südamest südamlikult. Kõigest ja kõigist. See oli selline absoluutne jutuajamine. MEIE vestlus. NAISTE vestlus.
Ning sellises koha - ahjusoojas toas, lähedal vein ja kodukook, kuusel küünal säramas, jalad enda alla keritud, aken veidi külma öösse irvi - olid jutud ja vested nii omas ajas ja majas, et enam rohkem ollagi ei saanud.
Ning kõik isiklik oli täiesti arusaadav, möödapääsmatu, omaksvõetud ja imekspandud.
Sest see oli MEIE OMA.
Siis on kõik selge ja arukas - me oleme omavahel ning kedagi kolmandat ei tohiks pihtimine huvitada, eksole? Keegi ei peaks viljelema kojarahva mentaliteeti....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar