reede, 31. detsember 2010

Mida siis öelda 2010. kohta?

Aasta möödus ruttu. Liigagi kiiresti läksid need 365 päeva.
Ja mis meenub?
*magistrantuuri katkemine
*poegade sünnitunnistusele ilmus isa nimi ja arvele hakkas laekuma elatis
*pojad lõpetasid lasteaia ja nendest said koolilapsed
*teatud maja sai terrassi, keegi sealt majast sai kamina ja arvuti
*peresidemed muutusid - mina ja neli meest. Pojad, isa, vend.
*olid fantastilised suvepäevad,-ja ilmad.
*Pühajärv, jaanipäev, Pärnu hansapäevad, pulmad Saaremaal
*sepp tuli ja... sepp läks
*EÕL piirkondlik juhatus sai uue liikme ja protokollimise ülesandeks.
*vend sai uue.. eee tinglikult nimetades auto.
Mõned asjad, mis lahenesid ning tervis, see tähtis tervis.
Muide, eile käisime mõnekesi Toomas Liivi kalmul teda mälestamas ja istusime hiljem meie juures. Rääkisime kõigest ja ei millestki. Naised omakeski. Kolm üheealist naist, kõik kolm seotud Tallinna Ülikooli ja kirjandusega.
No et Toomasel oleks muidugi seal Ei Kuski Maal ühes meie emaga kerge olemine.
Sõnaga tavaline aasta oli ja ehk tuleb nüüd veidigi rahu ja õnne minu õuele.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Osta lumi ära

Eile naasesin oma põgusast maapaost linna ja ohates tuli tõdeda, et lumevaalud on kõrged.
Tee toa juurest väravani on kinni, tee puudealuseni on kinni. Seda neetud külma ja märga jubedust on terve aed täis.
Mul pole TEDA kuhugi enam panna. Seest see lumi näib olevat elus. Täitsa oma tuksetega annab endast märku. Ilmselt kui lund oleks võimalik monitoorida, siis oleksid näha kõik sakid ja elevatsioonid, siinusrütmid ja äge tahhükardia.
Mul on TEMAST nii suur tüdimus peal.
Ja TEDA tuleb veel juurde.
Kuhugi panna pole, peod on lumeviskamisest villis, selg kange.
Aga õnneks valdab mind teadmine, et varsti on jälle see möödas.

esmaspäev, 20. detsember 2010

Murearmastaja

Mõne elu lainetab vaikselt ja rahulikult, muudatusteta, tõusude ja mõõnadeta. Mõne elu mäsleb intensiivselt, alles olid laineharjal, juba oled lainepõhjas, alles viskus sinust üle soolane tõus, juba taandub veepiir kaugemale.
Blogija on vist sündides kaasa saanud erilise muremagneti.
Või erilise vajaduse olla alati ja ikka ja üha ainult ja ainult keset situatsioone, mida ta ise ei tekita.
Nt oli täna sedasi - minu uhiuus kamin küdes, pojad olid just saanud oma ravimid (mõlemad on laupäevast alates üsna tõbised olnud) ja mina arvasin, et peaks ikka kütet juurde tooma.
Kühveldsin parasjagu lund, rajasin teed kuurini, seljaga tänava poole ning kuulsin kuidas sireenide huilates sõitsid mööda tänavat kaks tuletõrjet, üks politsei ja üks kiirabi.
Uudishimulikuna jäin vaatama, et mis on?
Selgus, et naabermajast oldi kutsutud tuletõrje, kuna mul pidi toas leek põlema.
WTF???
Tuletõrje muidugi piidles toas ringi, politsei viskas pilgu peale ja soovitati paksemad kardinad muretseda.
Aga tänud sellele kutsujale muidugi. Mitte et ma oleksin järjekordse 'süda seisab-nüüd taob-kargab rinnust välja' hetke üle elanud.

pühapäev, 19. detsember 2010

Vaid mõne tunni nimel

Et saaks perega gargantuaanlikult vitsutada toiduküllase laua ääri, ehitud kuusk toanurgas ja elamine läikima hõõrutud, kingituste kuhjad koti sees, selleks peab:
*lõpetama ahju ehitamise
*panipaigastama kõik ülejäänud materjalid
*kraapima käpuli maas põrandatelt kogunenud saasta, sest ooo jaa - ahju lammutamisest ja uue küttekeha ehitamisest mustemat tööd pole blogija küll näinud.
*paigaldama kuuse ja ehtima selle ära
*panema paika vaibad ja mööbli, küürima aknaid, klaase
*käima poodides ning saama kingitused, need pakkima
*planeerima söögilaua, koostama menüü ja arvestama eelarvesse kõikvõimalikud asjad
Ning lõpuks...lõpuks on see õhtu käes. Ja siis saab see mööda ja sa oled ennast rabelemisest oimetuks kurnanud, roomad värskelt triigitud voodilinade vahele ning mõtled nukralt nendele meeletutele kilokaloritele, mis hetkel sinu kõhupeki vahel soojenemas on.
Vanad eestlased vähemalt teadsid, et see on see vähene puhkus nende niigi sünges elus, see õgardlus ja pimedus ja lastetegemine, uuseestlased raiskavad lihtsalt raha, mida neil ei ole ei de jure ega de facto.
Elu on tegelikult lihtne. Ära kuluta ja õgi.

kolmapäev, 8. detsember 2010

Patuportree

Oscar Wilde kirjtas kunagi ühe raamatu mehest, kes kahetses sügavalt, et tema erakordselt hea väljanägemisega portreteeritav muutub iga tunniga vanemaks ning portree, mis temast maaliti jäi sama kauniks, kui sellele hetkel, mil kunstnik viimase pintslitõmbe lõuendile tõmbas...
Öeldes need saatuslikud sõnad, sidus noormees kuradiga lepingu ja juhtus nii, et maal hakkas vananema ning tema jäi nooreks nagu siis, kui temast portree maaliti.
Aga portree hakkas muutuma. Iga kibestumine, pattulangemine, iga pahategu, õõvastav orgia ning lõppeks ka verine kuritegu jätsid portreele jälje, mis sealt enam kunagi ei kadunud.
Täna sõitsin töölt koju ja vaatlesin sügavalt oma peegeldust trammiaknalt. Ja ma nägin...nägin neid jälgi, mida on ajavool minule vajutanud.
Tõepoolest, nägin mõnda aega tagasi oma kunagist tuttavat, koolivenda, kes ütles, et sa oled vanemaks jäänud. Kulm oli juuksepiiril. Ülla-ülla, keegi meist ei lähe ju nooremaks.
Ütlesin,et kaks haridust, kaks last, emamatmist ning kümmet aastat on loogiline, et ma muutun vanemaks.
See on kahjuks eluseadus.Lapsed kasvavad, emad vananevad.
Iga seik teeb veidi vanemaks, iga hetk võtab ja annab.
Aastat kümme tagasi polnud probleemi pärast pummelungi naasta särasilmselt tööle, kuid nüüd peab inimene magama - muidu on näha kõik kiired ja kortsud, kõik varjud ja väsimus.
Eluväsimus, pattu langemise väsimus, surmtüdimus sellest, mis ümber toimub.
PS: ja armastust ei tasu otsida - seda pole kusagil olemas.
Õudne.

esmaspäev, 6. detsember 2010

Lahendades olmemuresid

Miski ei tule kergelt, kuid kui millessegi uskuda, siis võivad asjad laabuda.
Tuleb ise püüda ja olla ja võidelda. Võidelda enda tervise, mõistuse, töö, kodu, raha, poegade eest.
Oma pereliikmete, õiguse ja süsteemi eest.
Osad mured lahenevad positiivselt, osad negatiivselt. Osad lõplikult, osad lagundatakse kuuele aastale.
Ja samas - mitte miski pole olulisem tervisest.
Grusiin oma värskeõhulise ja heajumelise mägedepojana jagas juba ammu, et elus on tähtis vaid tervis, kõik muu me ostame.
Nii ongi.

neljapäev, 11. november 2010

Meditsiinisarjadest

Aastaid tundsin ma huvi selle ala vastu ning vist üsna iseenesestmõistetav on teatud ootused selle-alaste sarjade osas, olgu need siis dokumentaalid või draamasarjad. Üldiselt on vist nii, et enamik meedikuid annab teatud hinnanguid meditsiinilistele stseenidele mistahes filmis või seriaalis, sest olgem ausad -vaatamata nende käsutuses olevatele ekspertidele ja spetsialistidele on asjalood ikkagi nii, et üksjagu palju jama vaatab vastu. Mittemeedikud vaevalt seda märkavad, kuid mõnigikord tõuseb kulm kõrgemale, et ahsoo, või ongi kohe nii.
Kiirabihaigla, Chicago Hope, Grey's anatomy, Scrubbs (vot see on eriliselt ebameeldiv sari - ausalt, lausa vastik). Enamikes sarjades on mingid müstilised ja veidi ebatavalised lood, kuid põhirõhk ja sarjaväärtus iseenesest on inimsuhetes, valikutes, mõistmises ja teistest arusaamises.
Draamad, mis inimeste - õed, arstid, patsiendid, nende lähedased - vahel aset leiavad, on tihti nii.. elulised ja põnevad, et muu meditsiiniline pahn muutub relevantseks, marginaalseks, piseneb ja kaotab tähenduse.
Mõni situatsioon tundub olevat maha kirjutatud elust endast, mõni on muidugi paisutatud taevani.
Nendest kõige analoogilähedasem (kuivõrd saab meditsiini millegi analoogiks üldse pidada) on ER, sest seal on enim vaeva nähtud reaalse elu kujutamisega .
Kuid ma mõtlen neid sarju vaadates, et küll on hea, kui mõned valikud jäävad siiski ainult kinolinale ja helendavale ekraanile.
Kuid asjalikud on nad ikkagi. Õpetlikud ja põnevad. Vähemalt osadele inimestele.

kolmapäev, 10. november 2010

Palju õnne vennale!!

Jep, täna on vennal sünnipäev. Hulk aastaid kogunenud talle juba, teine sünnipäeva siis möödumas selle põhilise loojata, kuid...väga palju enne seda oli ta kohal ning need sünnipäevad olid ikka üsna mõnusad.
Kuna vend otsustas sellesse ilma tulla klassikalise esmassünnitusega pärast 16 tunnist tegutsemist (ema kunagi ütles, et no nii klassikaline esmassünnitus, nagu oleks raamatust maha viksitud selle protsess ja et eelmisel päeval enne venna sündimist oli ta kooliõel külas ja aneris nii, et kõht valutas - hiljem selgus selle põhjus, ema muigas, et ta naeris venna sündima) eestlastele olulisel mardipäeval, siis vahel kattusid venna sünnipäevatamised mardijooksjatega.
Ja ükskord käis neid vist kaheksa korda. Kõik olid erinevad - meie naabrid, koolikaaslased, klassiõed- ja vennad.
Üks kadunud vanaemadest oli tookord ka kohal ning ütles, et see on juba puhas narrimine ja küllap käivad ühed ja samad meid luuramas ja meile laulmas.
Ja ükskord oli nii, et öeldi, et Brezhnev olla surnud.
Ja ükskord olime me Lost Continendis, kus vennas ütles emale oma tänukõnes: "Sa olid karm ema, sa hoidsid mind rangelt, kuid tead mida - sa oleksid veel rangem pidanud olema." Vend sai siis 30.
Viis aastat hiljem tantsis ema Tapperis oma poja sünnipäeval. Enne seda oli ta tunde vaakunud pärast keemiaravi ning täiesti kurnatuna aimas ta ilmselt isegi, et see oli viimane poja sünnipäev temale...
Ja täna helistasid vennale õepojad ning rääkisid pikad jutud maha. Ja vend tunneb ennast rahulikult, sest.. sest me oleme olemas ja hoiame ühte. Hoiame ühte kui mesilaspere. Hiiemägede mesilaspere.
Palju õnne vennas!!!

teisipäev, 2. november 2010

Elu liigub edasi

Vaatamata kõikidele pingutustele traumeerida, amputeerida, elimineerida ja kindlasti veel mõni -eerida lõpulise verbiga tegevus, mis ennast eluteele lahti rullib, muutuvad asjad pidevalt.
No lihtsalt see on selline püsiv ahel, mis igas ketilülis natukene ennast kohendab ja ikka lähevad asjad muudkui mujale ja edasi ja vahel ka paremaks.
Siin ma nüüd istun, töötav, maja ja aiaga üksikema, käin esimeses klassis, õpin ja hooldan, olen EÕL piirkonna protokollija, plaanin miljonit asja, aga tegelikkus on selline, et suhe sepaga muutub üha tõsisemaks ja kindlamaks.
Õhtuhämaruses ja reflektorisoojuses pajatuvad miljonid nüansid. Sada sõna, tuhat sosinat. Erilised hetked enne meid ja need hetked, mis on tekkinud meie ajal ja mis ilmselt jätkuvad ka pärast meid. Sest:
1. Me oleme ametlikult paar. Ma olen püsisuhtes ning teistkordselt sellises, kus meeshing on perele paljastatud (ja seda isegi sõna otseses mõttes). Isaga ollakse tuttav, poegade ollakse tuttav, vennaga ollakse tuttav.
2.Vennaga tegi sepp esimese koostöö - mul pole enam ahju. Ühisel ja mehelikul moel lammutati vana küttekeha maha, et asemele püstitada uus. See on alles tegemisel, kuid kõik ettevalmistused käivad täies jõus ja tegususes.
3.Ma olen nüüd üksainuke naisterahvas viiele mehele - kellele ema, kellele tütar, kellele õde, kellele partner.
4.Me planeerime mõnda ühist asja.
5.Mõned minevikumälestused on muutunud kaugeteks ja lahjadeks kajadeks väga-väga-väga-väga taandunud ajast.
Elu liigub edasi.

laupäev, 30. oktoober 2010

No ei ole ilus, ei ole

See sügis.. see lõputu sügis. No iga-aastane tsükkel - september oma petlikult heade ilmadega, hiilivalt kollasemaks muutuvad lehed, vahtraninade krõbin katusel, maadligi suruvad tuulehood, halliks tõmbunud taevas, väsinudilmeline meri, jahedus, rõskus, üha paksemaks muutuvad riided. Lapsed lähevad kooli, puhkused on läbi, õhtud muutuvad üha pikemaks, hommikul lähed tööle pimedas, tuled koju pimedas. Oktoober, november...oehhh
Üks väsinud aeg ümbritseb ja...mulle ei meeldi see mitte üks raas.
Võiks ju tegelikult mõelda asjad enesele ilusaks. Praksuv tuli ahjus, soe koogilõhn toas, meega tee, kodune kampsun, toasussid ja akna taga ulguv sügisraju. No see on üks võimalus asjale läheneda romantiliselt.
Aga praktikuna sügis imeb vilinal. Ühes oma pori ja pimeduse, lagunemislõhna ja niiskete õuedega.
Mullased kummikud, kuhjas hunnikud kõdu, suurenev elekrtiarve.
Ei, ei, ei.
Mina olen suveinimene. Rand ja liiv, päike ja jahe jook, armastus vabas looduses või avatud akende all.
Teadmine, et saad ennast kuldsesse linasse mässituna ja kuldsetes kingades armukesele terrassil poseerida ja ta saab vaadata südaöist valgust rohetavas aias.
Alasti ujumine puhkekeskuse basseinis ning perega jalutamine Pühajärve ääres - see on mõnus, mitte väljast avarduv hallikas päev, mis muutub enne ööks, kui sa oled arugi saanud hommikusest ärkamisest.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kas on õige nõuda üksikemalt seksi?

Kuna arvatakse nad olevat ülikerge ja küpse saak?
Et no põhimõtteline rada teadvuses (meestel) käib umbes nii - aa, lasi endale kõhu ette teha, aa, mees ei abiellunudki, aaa, näe nüüd on üksi ja kuival, aa, no küllap annab ja hästi, sest miks ta peaks minusugusele ära ütlema, ta on ju lapsega ja sünnitanud ja pole enam nii atraktiivne...
Oijahh, mõnele sellisele mehele tahaks kuplisse arusaaamist juurde kallata, kuna asjad ikka päris nii ei ole.
Ma ei ole kerge saak. Üksikemana olen ma vastupidi hoopiski raskemini rünnatav ja vallutatav- keegi meeshing on juba teinud naisele väikese tünga ja naine on ilmselt loomupäraselt muutunud umbusklikuks. Ei võta mehe mesimagusaid meelitusi kõrva ääres kuigi suure tõena ning on tekkimas olukord, kus valijaks osutun mina.
Looduse seisukohalt olen ma ju tõestanud fertiilsust ja laste näol saab näha kvaliteeti. Lisaks on tihtipeale üksikemad need ju kes iseseisvalt oma majapidamist reguleerides muutuvad osavateks ja asjalikemaks. Emana teavad nad täpselt, kuidas jagada enanst töö ja kodu ja lapse vahel, on meisterlikud ajaplaneerijad ning mis parata - iseloom muutub mehisemaks. Ja emaduses kaitstakse oma lapsi ( igaühte ikka pisipere palge ette kaemiseks ei toodagi - valitakse ja kaalutakse kaua ning kui SEE mees on lapsega sõber, siis on muutuvad suhted üldisemalt)
Seega - päris nii see nüüd pole, et ohh näe - üks ponks üksikema platsil ja küllap ma moosin ja siis on üks seksodroom valla.
Ma räägin muidugi teoreetiliselt. Oma peres olen ma asjad seadnud natuke teisiti. Igatahes sepa toodud väljakaevamiskivid on poegadel reliikviatena peidus. Ma pole veel aru saanud, kas ja millised on suhted, mis nende kolme vahel hakkavad välja kujunema, kuid eks see paistab.
Nagu kiivas ja vesine päike tänasel hilissügispäeval.

pühapäev, 24. oktoober 2010

Mida tähendab pühapäev?

Pühapäev olla päev, mis järgneb laupäevale ja eelneb esmaspäevale. Paljudes kirikuga seotud maades olla pühapäev nädala esimene päev ning olla ta veel seotud Päikesega.
Mine tea, ehk ongi nii.
Perekonnas tähendas pühapäev lapsepõlve aegadel pesupesemist ja koristamist, õppimist ja riiete korda tegemist, pannkooke ja sauna. Vahel tegime need asjad kõik laupäeval ning pühapäevale kuulusid muusemid ja lõuna restoranis.
Aga lapsena ma ei kannatanud pühapäeva pärastlõunaid, kui nädalavahetus oli sisuliselt läbi ja uus polnud veel alanud, kõik oli õpitud, riided olid valmis pandud ja toad olid korras ja saated olid igavad. Tõsiküll, pärast "Teenin Nõukogude Liitu", "Spordilotot" ja "Loomade maailma" (selle saate algusmuusika on vist küll enamike minuelaliste mällu graveeritud), 11.05 algas tavaliselt lastele mõeldud film, millele teksti luges Toomas Lassmann või Mare Taimre.
Need mälestused...
Aga möödas on ligi 25 aastat sellest ajast, mida sai sügavaks lapsepõlveks nimetada, ja ajakorduvus tekitab kõhedust - pannkoogid, tubade koristus, riiete ülevaatamine, poegadega õppimine, multikad (nt: Kapten Vrungeli seiklused oma jahil nimega "Mure"- see raamat meeldis mulle lapsena ja meeldib nüüdki). Pühapäeva mittearmastamine.
Ohjaa.
Lapsena tähendas see koolivaba päeva, kui sa mõnusalt perega kodus olla, nüüd tähendab see kuhjas töid, mida enne uut töönädalat tuleb ära teha.
Kaunis hetk veel viibi sa..
Kas äkki me täiskasvanuna lihtsalt ei kaldu idealiseerima seda aega, kui vastutus aja ja tegevuse ees oli vanemlikes kätes?
Küllap vist, ohataks Põrgupõhjal.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Tänapäevane inimene

Õudne on elu internetita.
Kuu aega on kodune elu kestnud selle neetud võrguta, milles suhtlemine, surfamine, info otsimine, kirjutamine ja vaatamine, kuulamine sedavõrd elementaarsed, et tundub uskumatu, kui 21. sajandi inimene masinasse ei pääse ja midagi seal ei tee.
Põhjus kaoseks on aga lihtne - digibokseerimisega pandi senise modemi asemele ruuter, aga minu tarkvaraline arvuti ei leidnud ühendust selle teise karbiga, windows tuli üle kirjutada, kogu info arvutist lendas kõige kaduva poole ja nüüd siis on soetamisel sülemasin. No varsti saab.
Sama kohutav on, kui juhtud unustama maha mobiili, eksole? Keegi helistab ja kätte sind ei saa.
Pojad, isa, vend, kolleegid, sõbrad, kallim - kõik kiruvad, et kus on see naine ometigi?
Rahustuseks võin öelda, et ma olen olemas, ma olen kättesaadav, suhtlev.
Jälgin kooliskäivaid lapsi, pean maja, harin aeda, keedan ja koristan, kokkan ja kraamin, õmblen ja nõelun, paikan ja lapin, ostan ja loen, puhkan ja vaatlen. Osalen aktiivselt EÕL-s (haa, ma olen piirkondlikus juhatuses nüüdsest liige), käin koolitustel, tõlgin ja toimetan, maksan arveid ja vaatan 101 kanalit, jagan armastust sepale ja sepaga.
Lahendan probleeme, jälgin sügist, ootan talve, valmistun mitmeks asjaks.
Aga järgmisel nädalal algab poegadel esimene koolivaheaeg ja ma saan nädalakese hinge tõmmata - et oma askelduste elusaagas uusi kangelaslaulukesi seada.
See on selle töötava ema argine rutiin - maalähedaselt toimekas, linnalähedaselt tõtakas.

kolmapäev, 25. august 2010

Lapsed kasvavad kiiremini kui keegi muu

Eriti enda väänikud, marakrattid, poisiklutid.
Sest veel paar päeva ja pojad hakkavad kooliteed asutma.
Lähevad pikale rajale, sest täna saavad nad 7-aastaseks ja nad loevad ja kirjutavad ja arvutavad ja vaatavad oma ranitsaid ning silitavad koolipluusesid ja üldse... 

Kuid õhtuks on tordialused ahjus, pitsa valmimas ning need mõnusad, lahedad lapsed hakkavad külalistega müttama.
Seitse aastat tagasi kadus mammutina mõjunud kõht nende hetkedega,mil sinu elu pöördus nii muutumatult ja muutlikult teise kosmosesse ja astusid koos poegadega ettearvamatule teele.

pühapäev, 8. august 2010

Koputades võib kõla olla tuhm -

- või siiski mitte?
Kuidas mõelda, öelda, olla, istuda, tunda või mõtiskleda, kui sulle ütleb keegi, et sinu silmadest koidab vastu kõik see, mis jääb teistelt nägemata.
Kui öeldakse, et ainuüksi pilt sellest, kuidas ma ritsikatest kubisevas öös terrassil istusin ning seljatagune taevas äikesest valgena kõmas, viib mõtted hetkepealt töö juurest eemale, eemale, väga-väga-väga kaugele.
Või kui kohtume sõnagi teineteisele oma päevastest plaanidest mainimata, ootamatult seal, kuhu me tegelikult poleks pidanud kumbgi sattuma. No selline kummaline seik, et mõlemad seisime ühe pika maja teineteises otsas ja liikusime üksteise suunas ning põrkasime inimeste keskel kokku. Või see, kuidas lausuti vaikselt, et kallim kui iiri ballaad....
Nagu üldse see teineteise kursil olemine. Silmapilkne aktsepteerimine. Nagu esmakohtumisel üsna sõnatult ühes ja samas suunas kõndimine.
Kummaline, pärast nii pikki aastaid tunnete ostinguil ja ehk ongi see nüüd kätte jõudnud?
Südamele koputades ei tule seal ainult tuhm toksimine, vaid puu on elus, terve, mahlane ja juurtega maas.

pühapäev, 1. august 2010

Kutsar, kokk, resident ja sepp

Mis võiks nelja nii erinevat tööd ühendada? Nii servast-serva ja äärest-ääreni asjamehi siduda?
Seda oleks võimatu arvata, kui just poleks ühenduslüliks blogija tagasihoidlik mina.
Kutsar palus tutvumise esimesel tunnil viisakalt sealsamas juuresolevalt papalt luba tütre telefoninumbrit saada.
Mnjaa, üldjoontes täitsa vahva hobusemees, aga... mida ma teeksin 45-aastase, lahutamata, töötu, eriharidust mitteomava ja ilmselt minevikus nii mõnelgi korral maailma pudeli kaudu vaadelnud mehega? MITTE MIDAGI. Kodu sellise mehega ma looma ei hakka, kes lubab suvehämuses öös kalopeerida hobusel minu juurde. Sinna Eesti-Läti piiri lähistele kutsar oma õlgstetsonit kergitama võib jäädagi.
Kokk, täpsemalt gurmeerestorani kokk, uhke välimusega venelane ei tulnud aga teemaks. No lihtsalt rannas seal topless päevitades võis ju tutvumine tore olla, mind ta aga lihtsalt ei tõmmanud. Lisaks oli sisetunne aimuste suhtes õigemast õigem - oota, vali ja vae ning küllap see õige tuleb ka.
Aga, ülla-ülla pinevatel tööpäevadel juhtus sedasi, et silma jäi üks resident. Väga tore ja meeldiv mees. Eakaaslane, kellega sidumiste kohal sai üllatavalt hästi hakkama ning üldisel suitsuterritooriumil oleme sõnu ja lauseid vahetanud. Ainult selle vahega, et korra ma olen ühe arstist reha otsa astunud ning ei taha, et nüüd ka teise silma peaksin siniseks saama. Igatahes on see kirurg väga lahke ja lahe inimene, kuid hoiatuskellad löövad peakoores bongot ning kuklas tiksub teatud teadmine.
No ja nüüd siis võtab tuure üles väga-väga-väga võimalik..eee...noh ütleme, et tõenäoline..eee...suhe?
Ühe väga põneva isiksusega, kellega on tõmmet ja hoogu, vestlust ja nalja, kunsti ja raamatuid ning ka palju muud, palju-palju-palju-palju-palju muud.
Et olen hetkel jõudnud seisu, kus küsida, et kuidas H-ga läheb, et H on kes?
No ja nii see linnasuvi siis siin kulgeb.

laupäev, 24. juuli 2010

Tagasi lapsepõlves

Kui sarnane on poegade lapsepõlv minu omale...
Maal, vanavanema juures. Võimalus magada avatud aknaga toas, süüa sõstraid, juua kaevukülma lehmapiima, mõõta rattaga kruusateesid. Kuulda hommikuti kurgede kluukamist, sõita ja saada osa ristikate rohkest häälimisest...
Minna kasteses murus ja süüa otse peenralt lapse rusikasuuruseid, maaväetisega rammutatud maasikaid, päevade viisi õppida heinamaal herbaariumi jaoks taimi kogudes kõrreliste nimesid, eestiaegne (siis ma veel seda ei teadnud) taimede välimääraja kaenlas.
Hüpata üle okastraataedade kõrgust (seetõttu ma algklassis ka üsna hea hüppaja olin), turnida kivikuhjas, rääkida sisalikuga, näha konna, silitada lehma ja lamba krussis katet...
Ohjaa, see üsna muretu lapsepõlv.
Nüüd aga - oma pojad on teist suve vanaisa juures. Maal. Lapsepõlvesõber P ütles ükskord, et sul on ikka eriliselt vedanud - noorepoolne, sportlik, majanduslikult kindlustatud, graafikuga töötav maavanaisa, kellega ei hakka kunagi igav.
Jaa, poegadel on siin vägev. Võimalusel sõidavad nad ujuma. Päevade viisi saavad pojad mütata sportides, tiigi ääres luurekat mängides, õppides, rattaga sõites, tennist toksides.Teod, marjad, sisalikud, putukad, naabrikassid. Rongidemürin, kaklused ja jooksmine, tiigil parvetamine ja võimalus magada värskes õhus, kosuda ja kasvada.
Võimalus isetehtud kasevitsaga ennast saunas klohmida ja pärast paljastena trepil jahtuda.
Sõitsime poegadega kruusateedel. Minu pojad kihutavad ratastel nagu tuul. Nojah, eks see sadulasse saamine ole veel koba, aga... M a s õ i d a n o m a p o e g a d e g a RATASTEL KRUUSATEEDEL. Hämmastav kogemus.
Milline võimalus teistkordselt avastada seda, mida ma saanud juba olen.
parim lastele, lõõgastus minule.

neljapäev, 22. juuli 2010

Õhetus

Leiliõhetus, saunaõhetus, armuõhetus. Vereringe ja närvisüsteem oma tõhusas ühistöös annavad palgeile kaunistava kuma. Põsed on roosakad, hing helge, jalg kerge.
Mõnus rannaveede annab jume, vesi toob parima esile.
Juuksed säravad, bikkarite nahavaheline osa krudiseb liivast ja adrust - jälle annab õhetust juurde.
Suvel võtad hispaania jooki, rüüpad ja märkad, et silmadki säravad teisiti - ikka sellest õhetusest.
Kummaline, kas pole?

reede, 16. juuli 2010

Hea on olla tagasi omade juures

Veider fenomen. Inimene ei taha ju tegelikult töötada, aga puhkusele minna ka ei taha.
Kui kollektiiv puhkas, siis mina seda aega enesele ei võtnud. Poisid sügisel kooli ja küllap mulle seal neid aegu rohkem vaja läheb. Nagu isa on öelnud - nüüdsest hakkab sinu elu kooolivaheaegade rütmis minema.
Võib-olla. Igatahes olin ma need neli nädalat sõbralikus naaberosakonnas. No ja käisin seal praktiliselt laisklemas, olemas, sest... sest seal oli niiiii igav. Palju paberitööd ning kerged haiged. Kuid sealsed püsiõed olid küll ninad krimpsus ja vaevatud, kuna neil pidi ikka väga keeruline tööd teha olema... Mis mõttes, sellest ma aru ei saanud.
Ja kui õnnelik ma olin, kui oma osakond lahti läks ning seal, seitsmendal korrusel sain jälle tööle hakata, kuigi...palavuslaine tippminutitel jooksis higi kõikidel selga mööda sääreni.
Kolm korda päevas võis käia ennast külma vee all lobistmas.
No ja nüüd saan jälle olla omade juures. Ilmselt samuti tundis vene luuraja, kui saksa rindejoont ületades tagasi kaevikusse jõudis.
OMAD

pühapäev, 11. juuli 2010

Ägedad 86400 sekundit.

Nii. Suvi on tore aeg nt pulmade pidamiseks. Kutse saabus aprillis ning oli piisavalt aega selleks valmistuda. Kink, transport, rõivad, organiseerida endale vaba aeg, sest pidu toimus Saaremaal.
No ja rõivasteks sai see mürkrohelisest siidist kleit, kuldsed kingad ja kott ja õlasall. Põhimõtteliselt oli see äge.
Kingituse osas jäeti üsna lahtised käed ning tegin ühe neist ainuraamatutest. See sai enda meelest ka äge.
Transport Kuressaarde - sinnasõit lennukiga, 20 minutit, kokku chek in'i ja pardale ja maha - kokku 50 minutit. Eestimaa oli lennukislt vaadatuna väike ja mina veel väiksem - elamus, uskumatult äge.
Siis tseremoonia - ilus. Pruut oli kaunis, peigmees mehelik, peiupoisiks pruutpaari poeg. Jälle äge.
Neiupõlvenime suurtükitulega taevasse lennutamine - jälle äge. Pruutpaar käis sepikojas
Pulmarong linnas - tuututamine ja pillerkaar - väga äge.
Pidu Suure Tõllu puhkekülas - organiseeritud, ladus, hea muusika, hüva roog, kaunis pruutpaar, asjalik pulmavanem, suur hulk lõbusaid pulmalisi, tants, naer ja nali varaste hommikutundideni.
Hommikune alasti ujumine basseinis ning sugulaste ning hõimlasetga 'järgmises pulmas näeme' (mida arvatakse olevat minu oma, you know), ja siis.. 4 tundi tulipalavas minibussis üle Saaremaa, läbi Läänemaa, Harjumaale välja.. omamoodi äge.
No ja ikka kogu see abiellumine ja kõik oli ikka väga tore. Ja äge....

kolmapäev, 7. juuli 2010

Lauldes vihmas...ei, ei pigem kahlates padusajus.

Haa, eile väljusin haiglast täpselt sellel hetkel, kui mõneaegne põuaperiood katkes ja ränklademes taevas kallas, sõna otseses mõttes valas mulle peale vannitäie vett. Püksid, pluus, kõik oli viimse pidemeni veest nõrguv.
Esiti ma püüdsin neid ootamatult tekkinud minijärvesid vältida, aga siis ma lõin käega. Mõte?
Ning sedasi vettinud adruna koju liikumas, kuulsin kuidas loodus vaimustusest kiljus. Mõelda vaid kuidas paakunud huultega pinnas ahnelt rüüpas ja rüüpas ja rüüpas... Kustutades janu. Rohi on nüüd pestud, puulehed puhtad, õhk kargem ja ma arvan, et nii mõnedki põllumehed vaatasid oma viljasaake ja laususid vaikselt ja mõtteis manasõnu.
Hea vaheldus oli see eilne.
Veest lummatult ja tihedalt vihmasel rajal....

pühapäev, 4. juuli 2010

Palju õnne...mulle

04.07 - selline tähelepanuväärne ajaühik minu jaoks.
Sünnipäev. Tore päev.
Tunnen ennast erilisena. Tulevad sõbrad, veedame aega koos, järgmisel aastal meenutame tänast päeva ning tegelikult märgib see kuupäev ainult ühte - jällegi libisesin ma sammu sinna, kust enam tagasi ei tulda, mida muuta ei saa, aegruumi, kus saab liikuda ainult otse ja otse ja otse...
Kummaline, et sünnipäeva eel innustun ma mõne kunstniku eluloost. Justkui oleks mu sünnipäev ohverduskuupäev neile, kes oma loominguga ühsikonda karastavalt rikastanud ning ise enam loodu juures seista ei suuda, aga mina saan nende töid ikkagi veel vaadata ja jälgida.
isegi ei tea miks, juba kuues aasta panen sellist omalaadset fenomeni tähele.
No ja vaatame, kuidas lood selle ilmaga tunduvad olevat - päev paistab olevat tulemas selline, mida võiks nimetada liigsoojaks, aga ehk jõuab merregi ennast kasta. Mul on punased bikiinid ja merele neid näidanud ma veel pole.
Aga ohates tuli tõdda, et 34 pole enam plikake aga pole veel ka vanur. Tuleb tunnistada, et peeglist vaatab veel kortsuvaba ja natuke liiga metsiku välimusega naisolevus. Liiga päevitunud, liiga mustade juustega.
Ja olen vaadanud, et kuigi ma sätin ja mukin ja korrastan ennast korrapäraselt, olen hakanud tundma mõnu meigivabast ja küünelakkimata olekust märksa enam, kui kunagisest lähen-viin-prügi-välja-pean-silmad-pähe-tegema-olekust.
Edasi muudkui edasi.

neljapäev, 1. juuli 2010

Pühajärvetamisest

Sedasi siis.
Papa kingitus - kolm päeva Pühajärve Spa-s kuulub nüüdsest möödanikku. Mälestusteks saavad ujula ja aurusaun, peretuba ja hiigsööma hommikul ja lõunal, Pühajärve napp liivarand ning lagunenud veeliutorud, paadisõit ümber Sõsarsaarte, ränne Sangaste mõisa, kiirpõige Lätti, vahepeatused Viljandis, Pikasillal, Otepää keskväljakul.
Sain omale punased bikiinid, ohtralt päikest, palju kvaliteetset toimetamist poegadega, huvitavaid fotosid.
Ja omamoodi äraolevakstegev oli suvehämune õdang veidi varjulisel rõdul, kus ma siis oma hetkel pooleliolevat teost Modiglianist lugesin.
Kolmas seesuvine reis tuleb nüüd üsna pea - Saaremaale, ilmselt lennukiga, ilmselt kaunilt ja elegantselt.
Avastasin, et olen oma isiklikus voodis see kuu maganud täpselt viiel ööl - enamik on kulunud tööl, isakodus, hotellis või H juures.
Olgugi, et pojad kosuvad maal vanaisa juures, olgugi, et võin meeliskleda napi vabadusehümni saatel, kuid aega näikse veelgi vähem olevat kui muidu.
Meie kliimavööndile veidi ebaharilik suvitusilm nõuab oma dividente ja pärast nii ränka talve tahab hing võtta suvest viimastki valguskuuma ribakest, tuulesärtsu ning lainetavat rohelust.

neljapäev, 24. juuni 2010

Külaelu

Nii, mõnepäevane puhkus külas. Kesk-Eestis, isakodus.
Jaanid. Nagu nendel kuupäevadel ikka. Ja mida kõike pole olnud nende vabade päevade jooksul. Juua ja süüa, poegadega mürgeldamist, isakodu majapidamist. No ja vähetähtis pole eilne lõke. Isa ja pojad läksid ära magama kui oli lõkke põhiosa põlenud, ning me jäime veel lobisema, hagu tulle loopima, käepärane kannuke veiniga. Ja öö - vaikne, eemal linnast, madal ja rammus kuu rippumas poolvalge taeva kohal. Ähmane heli naabritest kajas mingisugusel hetkel muusika ja minimalistlike rakketidega.
Ja rõdul seistes, metsast käo vist juba sajandat kukkumist kuulates, pühitsesin ma seda aasta kõige lühemat öödpäeva. Seisin ja vaatasin, kuidas elutuleallik korraks kadus ja kohe uuesti tõusma hakkas.
Hommik tuli ruttu. Vaikse kohinaga, rongirataste lõginaga. Pärast hommikusi tavalisi sirutan-võimlen-pesen-kohvitan rutiini tegin külas rattatiiru - üsna surnud oli see. Ilmselt vaevles nii mõnegi avatud akna taga joogine peake eilse möllu ja tulehüppamise tagajärgi.
Ja siis loomulikult poolalasti päikeserituaalid.
Nüüd aga oli just see õige maamehe saun -korralik leil, korralik viht, korralik jahtumine. Ja nüüd parvetasid poisid mõisahärra tiigil .
Ja ma vaatasin nende uljast sudimist ning tuli kahetsusega nentida, et E on ikka puruaruvaene põmmpea, kuna ta loobus oma poegadest lihtsalt sellepärast, 'et ta pole ikka üldse saanud sõpradega väljas käia ja reisida'. Nüüd passib oma valgepeakesega, lahkab laipasid ja lihtsalt laseb oma poegadel seda kõrvalt nägemata kasvada. Ehh, E,E...kui sa vaid teaksid.
Aga nüüd järjekordsele traditsiooni sessejuurutamisele - miks peaks saun päädima õlle või kalja või limonaadi või jumal teab veel millega. Saunateest olete midagi kuulnud?

kolmapäev, 23. juuni 2010

Sarjast "Kuulsaid kustutamisi"

Ükspäev võõrustasin oma kahelapselist sõbratari L-i.
Tavapärane on see, "et kuule ma tulen mõneks tunniks sulle külla" ning õhtu lõpeb üsna ööhakul väsinud võsude autosse tassimisega ja puruunise perekonna ärasõiduga. Aga varem pole võimalik, sest juttu ja tegevust on kauaks-kauaks, ja ikka ei näi veel otsas olevat.
Alla kolme tunni pole me L-ga küll suutnud kordagi koos olla. Ikka nii kuus kuni kaheksa tunnikest.
No ja nagu naistel ikka - keelepeks, käsitöö, söögitegu, kohvid.
Ja ükskõik mis teemadel vestlused. Pihtimised, asjad mida me ilmselt üksteisest teame ja mida me üksteisest veel ei tea. Sõprus süveneb.
Aga ometigi on meid elu viinud mõnel korral eemale. Või tegelikult on igasugused eufeismid, ümbernurgajutud ja muidu mõistukõne üleliigsed. No oleme tülli keeranud. Kolm korda üsna räigelt üksteise peale no natuke lõuanud, natuke ütlenud.
Ja L, teades minu imelikku iseloomu, ainult muigab kui kuuleb, et ma kustutasin ära tema telefoninumbri, orkutikonto, msn-aadressi. Materjalid, mille ma ainuisikuliselt talle pühendasin.
Viimasel korral me naersime jällegi ja L soovitaski mulle blokki ühe nupu treida teemal "Kuulsad kustutamised" (sõna 'kuulus' lisandus meie perre pärast tööriistakohvri soetamist - isa või vend pöördub pidevalt minu 'kuulsa' kohri poole, et üks või teine metallühik sealt mingiks monteerimiseks kättesaada).
eelmise suve kohtagi ütles L, et kui ta toona Salmistust koju jõudis, oli orkutis endise 55 kontosõbra asemel 54. Kontrollimatagi aimas ta õigesti, et minu konto enam tema listis ei figureeri. Muig muidugi.
Sest kuidas ma ka terve eelmise sügise ei otsinud L-le asendust, asendajat ma talle ei leidnud.
Diabeetiku suhkur pole suhkur ning asendussõber pole sõber. L on. See sõber. Kes teab ja talub, kannatab ja nõustab. On ja räägib, mõtiskleb ja kuulab, vestab ja lobiseb.
On ema ja sõber ja naine ja sõber. Igatepidi olemas.

teisipäev, 22. juuni 2010

Gargantualik sööma

Näime olevat veidralaadsed masinad, kes vajavad korvide viisi toitu. Teraviljatooted, piimasaadused, lihad, juurviljalised, marjad, puuviljad, taimed, seened, kalad... kes jõuaks ülestähendada kõike seda hunnikutes toitu, mida me endale päevas, nädalas, kuus, aastas, terve elu aja jooksul sisse kühveldame.
Toitumisest on üsna tabavalt kirjutanud üks renessansskirjanik, tunnustatud humanist, arst, ühiskonnategelane, õpetlane ning ilmselt ka elunautleja, Francois Rabelais ühes oma tuntud romaanis, kus teotseb peategelane Gargantua (Rablaisi ühiskonnakriitilise romaaniseeria teine raamat). Too on õgard. Suur ja näljane. Pidevalt. Juba imikuna olnud vaja 170 tuhat lehma tema ühe söögikorra toitmiseks. Ta sööb sedavõrd tihti ja palju, et omal ajal lisanduski õgardi sünonüümiks Gargantua nimi. Ta muudkui vitsutas.
Inimene on tegelikkuses samasugune. Suupoolekesed käivad. Lurpimine, luristamine ja pidev matsutamine. Hambad peenestavad toitu, inimene ammutab seda oma seedekulglasse ja pärast väetab maailma.
Tihtipeale me siiski pigem oskame oma isusid ohjata, minule on omamoodi hoiatuseks kujunenud vaalade nägemine (nii kutsuvad mõned medtöötajad inimesi, kes silmnähtavalt ülesajakilostena hüpertoonia, diabeedi, hüperlipideemia ja põlveliigeseproteesimiste käes vaeveldes päevas kolm kodupirukat ära neelevad ning rõõmsalt kilosid kuhjavad, haiglavoodis suures kuhilas oma pekikesi võdistavad ning ise imestavad, miks nad nii paksud küll on. Nende saabumisel osakonda ma tavaliselt mõtlen, et mis see seal on, mitte kes see seal on). Igatahes panen ma alati mingi veidi rammusama söögi käest ära ning vahetan selle kindluse mõttes õuna vastu. Taltsutan oma vahel 'näljasena kui hunt 24 tundi järjest' hetki.
Kuid ometigi ajendas mind seda kõhukeskset eksistentsi vaatlema pühapäevane päev, millal ma tõesti isukalt terve päeva askeldasin toitude ümber:
*hommikusöök - kaks sepikuviilu vorsti ja tomati ja võiga ning kausitäis müslit jogurtiga, üks õun, klaas mahla, tass kohvi
*vahepala - kausitäis kaerahlebeputru, klaas piima
Suur kaustäis arbuusi läks lihtsalt palaks tervel päeval. Seisis teine kesk lauda ja roosatas mõnusalt.
*lõunasöök - kaks kausitäit ühepajatoitu, kõrvale leib, magustoiduks jäätis maasikatoormoosiga
*õhtuks karbitäis seakõrvu, mõned klaasid mahla, veel jäätist ja veel toormoosi
Enne magamajäämist järelejäänud arbuusitükid.
Nii põhimõtteliselt vadates tundub, et ma terve päeva sõin. Ja seda ma tegelikult terve päeva ka tegin.
Kuid vaalastuda ma ei taha ning Gargantua olla samuti mitte.

reede, 18. juuni 2010

Hullus. Hullumeelsus

Uh-uh-uh.
Ainult sedasi võib esiti nimetada mõtteid, mis hullukeste, hulluse, hullumeelsusega kaasuvad.
Õudne. Inimesel säädistatakse üleval miski teisti ja hoppaaa - ongi kõik kenasti segi kui mulgipuder.
Blogija teab... Ooojaaa ja seda korduvalt. Nt. kaks aastat tagasi krabas üks mutike kintsud triipu, kuna ta otsustas põrandal vedelalt voolates, et nüüd on õige aeg röökida, kuidas teda mürgitatavat omaenese pojatütar (kusjuures, hilisemates vestlustes perega ja naabritega selgusid mõned õiged seigadki). Põhimõtteliselt sai tookord pikakäiseline türp ülle mammile tõmmatud ja ühe teatava rohelise aiakese taha suunatud. 
Ning tänasedki hullukesed - üks tellis öö läbi taksot, teine luges terve öö kümnekroonistes 140 eeku. Õudne.
Annaks taevas mulle hullumeelsusest vabastuse, kuid teadaolevat taolisi lubatähti maailmas ei eksisteeri ning jääb loota vaid, et loodus tõmbab selles olus minule tühja loosi.

laupäev, 5. juuni 2010

Kas kellale ei kehti loodusseadused?

Oma mälusoppides sorides püüdsin ma ükspäev meenutada füüsikat ning mingit teemat seoses sellega, et looduses ja maailmas on kaks asja, mille puhul liigub aeg ühtlases taktis - see olla aeg kellal ja planeetide liikumiskiirus.
Vot ei mäleta täpselt oli see nii või mitte, aga on hakanud tunduma, et see pole vist päris õige. Aeg voolab tunduvalt kiiremini kui osutid seda rütmi sisuliselt jälgivad.
Minut kulgeb tõtakalt, koguneb päeva jooksul hunnikuks tundideks ning liigub palju-palju kiiremini oodatust.
Sest alles oli ju esmaspäev ning algas uus nädal ning nüüd on juba laupäev ja ülehomme algab jälle uus esmaspäev...
Muud sõnad on siin vist liigsed.
Aeg ruttab nii märkamatult oma igipõlisuse liivamerre oma loendamatuteks tegevusteks.
Ning üks ööpäev peab mahutama mõtteid ja tundeid, toimetamisi ja seedetegevust, söömist ja joomist, muusikat ja miimikat..
Masendav tegelt.
Siin ma siis olen. Teine suvi emata, teine suvi, kui pojad on maal, kosumas ja kasvamas. Veel hiljuti näis olevat põhimureks, kas nad saavad ikka potil käimise selgeks, nüüd aga tuleb korraldada nimekirja alusi nende esimese klassi vajaminev.
Märkamatut, lausa liiga tähelepandamatu on olnud see liikumine ajateljel.
Nagu ma varemgi olen siin öelnud - igast tänasest saab homme eile....

pühapäev, 30. mai 2010

Ei märganudki, et mai saab mööda

Ja see hullumeelne kiirus sai eilsega otsa. Vähemalt hetkeks.
Poegade tervisekaartide kordategemine, koolikatsed ja lasteaia lõpetamine - seda oli ikka.
Pojad on nüüd siis koolilapsed. Reedene lõpupidu oli esimene neist tõenäolisest neljast lõpetamisest, mis ees võivad olla (lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool).
Ning tuleb tunnistada, et väga ilus oli. Veidi pikk aktus, kus pojad lugesid luuletust "Koolipoisiks" , kus lapsed laulsid ja tantsisid, said kätte oma tunnistused, kus minu esimestes ülikondades pojad saatsid enda kaaslased (kummalgi pojal oli neiuks käekõrval rühma ilusamad tüdrukud - ühel blond ja teisel brünett ja nad olid nende tüdrukutega alati paaris, mistahes pidu ka poleks olnud) kerge kummardusega kohale tagasi. Ühel punane pluus ja punane kiki, teisel sinine pluus ja sinine kiki.
Pärast tuli ühine õhupallide õhkulaskmine, kus peal nimi, kuupäev ja soov. Siis esines Pipi, ja seejärel tuli tordisöömine. Ning õhtu päädis diskoga. Esimesega vist poistel, ma küll ei mäletaks, et nad oleksid varem kusagil sellises koha käinud.
ja ümber sai ajajärk, kus sain olla täiesti kindel, kus mu lapsed viibivad.
Nüüdsest hakkab nende tee minema sootumaks teise suunda ja sootumaks teise kohta.
Ning ütlen püstise peaga ja uhkelt, et MINA õpetasin pojad lugema ja kirjutama, arvutama.

teisipäev, 25. mai 2010

Sääsetapja

Lõunanaabritel, nendel, kellest eestlane armastab vimkaga nalju teha, on eepos "Karutapja" (läti keeli "Lāčplēsis"). No nagu eeposed ikka, jutustab (küll autori fantaasia, kuid vähesel määral tugineb see siiski rahvamüütidel) kangelasest, tema armastatust, vahvatest tegudest ning mõistagi ei puudu sealt vapper eestlane (GEP - läti kokteil eesti meeste ainetel, gorjatshje estonskie parnie, jook ise olla aga külm ja lahja naps), kes loomulikult jääb võitluses karutapjale alla ning otseloomulikult jutustab eepos anastamisest ja vallutamisest.
No nii, kuid mis on ühist karutapjal ja sääsetapjal?
Põhimõtteliselt ei midagi muud, kui et hävitatakse vaenlaseid ning sellel maikuisel soojalainel möllas blogija hekki hakkides sääskedega nii mis hirmus. Ilmselt lendasid vihahoos mõned vulgarismidki mu huulilt, kuid teisti ei saanud. Vihased sääsed sõna otseses mõttes karglesid tüütu pininaga suures ja mustas pilves ümber pea ja keha. Miski ei aidanud, ei vitsutamine, ei vandumine, ei sääsetõrje. Lasin ennast (kusjuures surnuaias nimeandja hauda hooldades) tümitada. Ilmselt nii mõnegi nekrofiilsete kalduvustega SM persooni magus unistus sai teoks....
Aga seal sedasi hekki rüüstades mõtsiklesin ma tagasi suvedele, mida mäletan ning hakkasin meenutama alates 1983.-aastast. No ja mõtlesin, et Sääsetapja (oojaa, neid langes ohtralt) mälsetustes on asjad nii:
1983 - ettevalmistused kooliminekuks, esimene suvi vanaema ja vanaisa juures maal
1984 - suvi vanaema ja vanaisa juures maal
1985 - suvi vanaema ja vanaisa juures maal
1986 - suvi vanaema ja vanaisa juures maal, viimane ühine suvi vanaisaga, talvel ta suri.
1987 - osaliselt suvi vanaema juures maal, esimene aasta, kui peres oli isiklik auto, reis Lätti, reis Lõuna-Eestisse, puruvana surm (vanaisa ema), osavõtt koolinoorte laulu-ja tantsupeost
1988 - osaliselt suvi vanaema juures maal, reis Leetu, reis Saaremaale,
1989 - esimene suvi, kus olin laagris, Tabasalus, Saksa sõpruskooli külalised esimest aastat külas, palju aega sõbratariga tema suvilas Lohusalus
1990 - teine suvi Tabasalu laagris, teist aastat Saksa sõpruskooli külalised, sõbratari suvilas Lohusalus
1991 - põhikooli lõpetamine, eksamid Tallinna Meditsiinikooli, ema asendamine töö juures ema puhkuse ajal, vanemad olid palju ära isakodus, kuna kevadel suri vanaema (isapoolne), esimene Rocksummer
1992 - töötamine Rocksummeril, pärast osaliselt suvi Lelles, suvi linnas.
1993 - põhiliselt suvi Lelles, esimene armumine, Rocksummer
1994 - suvine lööktöötamine kahel kohal, reis Pariisi, tutvumine ühe noormehega
1995 - suvine lööktöötamine kahel kohal, palju pidutsemist.
1996 - kevadel medkooli lõpetamine, kolimine Tartusse, palju pidutsemist, palju töötamist, remont üürikorteris, sisseastumieksamid TÜ-sse
1997 - tagasikolimine Tallinnasse, põgus suhe ühe avaliku elu tegelasega, palju pidutsemist
1998 - väga palju töötamist, kurameerimiste kõrghooaeg
1999 - väga palju töötamist, kurameerimiste kõrghooaeg, esimene isiklik tragöödia
2000 - väga palju töötamist, kurameerimiste kõrghooaeg, tutvumine E-ga, teine isiklik tragöödia
2001 - sisseastumiskatsed TLÜ-sse, sõitmine mööda Eestit, palju armastust, palju romantikat E-ga, venna pulmad, remont kodus
2002 - palju sõitmist mööda Eestit, palju seiklemist, palju ujumist, palju päikest, palju romantikat E-ga, vanaema surm (emaema)
2003 - raseduse lõppaeg, suhted E-ga kriitilised
2004 - lapsepuhkuse lõppemine, tööle tagasi, palju kurameerimist, suhte lõpetamine E-ga
2005 - palju kurameerimist, palju töötamist, asumine uuele tööle, kolmas isiklik tragöödia
2006 - palju töötamist raamatutega
2007 - palju töötamist akadeemias suhteid juhtides, magistrantuuri astumine
2008 - palju vaba aega lastega tegeledes, ema haigestumine
2009 - kevadel ema surm, palju ümbertööd kodus, reisimine Saaremaale, palju kurameerimist, palju pidutsemist.
Nii lõppeks on suved kronoloogiasse pandud. Mida võib Sääsetapja näha sellest statistikast? Mitte midagi. Suved nagu suved ikka.
Selleks aastaks plaane erilisi ei tee, saaks lapsed puhata ja lastest puhata.

pühapäev, 2. mai 2010

Vabanenud naise tujud ja tuuled

Ilmselt viimased kaheksa aastat, olnud rase ja sünnitanud ja imetanud ja pühendanud ennast mitmekülgselt neljalele rajale - lapsed, kodu, töö ja õpingud (sekka veidi H-d ikka ka), pole ma saanud endale lubada ohjeldamatut ..eee...ee pidutsemist (?). Hea muusika, hea rüübe, hea söök. 
Hea seltskond, palju nalja, palju tantsu. Uued vanad lemmikud, mis välja kaevusid ning üritasime kõrgetel kontsadel tantsida - igatahes võeti vastu otsus, et suvistes pulmades tuleb lippu kõrgel hoida ja näidata, kuidas Lukas õlut keedab ja kuidas kaljas kahe mastiga, läks põhja soolalastiga.
Haa. Punane? Beež? Roheline? Elektrisinine?
Vanameister Smokie üürgab praegu oma surematuid hitte ning meespere talitab õues. Pojad leiavad naaberkoolihoovist järjest mingeid supikoguluid. 
Pesu kuivab, supp valmib, öine valve ootab. Homme õhtul, homme aga..

kolmapäev, 28. aprill 2010

Huvitavad kõnelused

Mõnel päeval sa lihtsalt juhtud olema kohas sellisel ajal, kus tee võib täiesti ootamatult ristuda mõne sedavõrd huvitava isikuga, kellega ühiskonanst rääkimine lihtsalt paneb sind unustama kiirustamise kuhugi. 
Väike minutivõtt keset linna, kirgas päike ning külm tuul.
Millest saavad rääkida kaks täiesti erivanuses, erinevast soost ning erinevast rahvusest inimesed? Vabaduse väljakul?
Presidendist. Sambast. Poliitilisest olukorrast. Lastest. Meestest ja naistest. Haridusest. Filosoofiast. Praktilisest elukäsitlusest.
Põnevusest. Ilmast. Uutest raamatutest ning isiklikust elust.
Lahe on lobiseda, juua väike lonks külma topsikohvi ning vaadata endasse ning endast.
Sellised vested teevad päeva õdusaks ning õhtu heaks.
Oleks rohkem kohtumisi. Oleks selliseid inimesi enam. Mitte neid piredaolemisega ning visssilmseid eheeestlasi ning umbkeelseid võõraid. Inimesi, kellega üllatuvalt sarnane maailmatunnetus.
Huvitavad kõnelused

teisipäev, 27. aprill 2010

Geenide vaiksed vested

Imelik asi see verekanne ja bioloogiline järjepidevus.
Kuivõrd paljud jooned ristuvad ja põimuvad. Annavad aimu verelisest järjepidevusest. mõned nurgad on naasugused, et neid annab lihvida maha, kuid kasvatus ei kata geene. vähemalt mitte alati ja mitte sealt, kust nad tulnud on.
Nt. vanema poja lusikahoidmine - absoluutselt sama liigutus, mis kadunud emaemal.
Nt. noorema poja murul lesimine ning pilvede vaatamine - absoluutselt mina, mis mina.
Nt. vanema poja toidus kõrvale alati kartulit saada - absoluutselt õudne küll, aga E, mis E.
Nt. mõlema poja näole pihutatud tedretäpid - emapoolne suguvõsa.
Nt. mõlema poja spordiharrastus ja suisa sportlikkus - minu isapoolne geen.
Nt. mõlema poja fantaasiarikkad mängud - minupoolne geen
Nt. mõlema poja lemmikud seiklusfilmid - Indiana Jones etc. - mina, mina, mina....
Põnev on poegadega. Midagi pole öelda. Selle koha pealt pean härrakest vist hardalt tänama, et temalt seemet sain ning kahe noore ja terve, tugeva ning jõulise inimese järeltulijad elujõuliselt arenevad.
Eeldused heaks meheks saada on neil olemas. Alusmaterjal, loodusestantu, kõik ehituslik ja elav. Minu asi on jätkata sotsiaalset kujundamist.

neljapäev, 22. aprill 2010

Nüüd on sellest aasta möödas

365 päeva möödub ikka hirmutavalt ruttu. Kiirustades ja räpakalt tõtates märkad, et paljude asjade kohta ütled - mullune.
Ning ema surmast on möödas täpselt aasta.
22.04.2009, 01.10 tegi ta oma viimase hingetõmbe ja läks kõiksuse radadele rändama.
Me oleme perega naernud, nutnud, pidutsenud, sünnipäevi ja jõule tähistanud, töötanud, reisinud, joonud ja armastanud, tegutsenud ja teostanud.
Rääkinud, kakelnud, tülitsenud, kallistanud ja suudelnud, rokkinud ja pidutsenud. Seenel käinud, ratastega sõitnud, ujunud, arveid maksnud, raha saanud, tõlkinud, õppinud. Midagi nagu poleks muutunudki.
Kuid tegelikult on muutunud kõik.
Maja ja aed, mina ja poisid, isa ja vend. Meie viie omavahelised suhted, kokkuhoidmistunne ja abistamisvajadus.
Ema pilt on laual, vahel põletan küünalt seal ees ja igatsen, igatsen, igatsen.
Ja mõtlen kõikidele neile, kes eelmisel aastal manalasse varisenud. Kas te olete seal rahul?
On sul seal kõik hästi, EMA?

teisipäev, 20. aprill 2010

Pole ma mingi rahvavaenulike meeleolude õhutaja

...aga tundub et kõrgharidusega, heteroseksuaalne, laia silmaringiga ning alati abivalmis EESTI õde ei pääse enne õdedepäeva venelastest kummis osakonnas eales löögile.
Kuulutati täna välja tulemused aasta parima õendustöötaja laureaadina ning ülla-ülla, võitis umbkeelne venelane. Kolmas aasta järjest hoiab Eesti Vabariigis, Eesti haiglas kohta enda käes vant.
Vabandan oma taktitust kelle tahes ees, aga mul viskas tõsiselt pildi silme eest mustaks.
Vant, vant, russ, tibla - need olid ainult leebemad variatsioonid, mis tõehetkel mul plahvatasid.
Mul on hakanud olema häbi selle ees, et oled viitsinud õppida keeli, lugeda, uurida materjale, otsida ja leida ravimite toimeid, koostada dokumente, abistada kolleege erinevate avalduste/esildiste/tööde vormistamisel. Hakkas häbi, et olen iga jumala öövalve lõppedes teinud kolleegidele valmis värske kannutäie kohvi, tuulutanud osakonna, järjestanud palatite kaupa õiges numeratsioonis õenduslood. Tundsin piinlikkust, et ma olen aidanud teistel õdedel täita korrektses eesti keeles õenduslugusid, aidanud suhelda patsientidega, teostanud nii diabeedi kui vererõhu mõõtmise õpetusi, suhelnud patsientide omakstega.
Hakkasin häbenema oma oskust kasutada internetti, oma tavapärast õigeaegset tööaega, alati abivalmis vahetamisi, kui kellelgi on olnud muid asjatoimetusi, kui keegi õdedest on sattunud hätta mõne õendusprotseduuriga.
Hakkasin punastama oma lahkuse ja kostitamissoovi, küpsetiste, raamatusoovituste, arstidega hästi läbisaamise ees.
Vist peaksin vabandama oma kolme kolleegi ees, keda ma nõustasin leinaga toimetulemisel? Või nende hooldajate ees, keda ma olen nende ajanappuses abistanud patsiente potile/potilt tõstes, uriinikotte tühjendades?
Ma ei teagi kohe...
Ilmselt pole enam see üldse oluline, milline õde sa tegelikult oled, peaasi, et sa oled venelane.
Silmad läksid lahti. Hilja küll, aga avanesid.

neljapäev, 8. aprill 2010

Jätan selle kuupäeva enesele meelde

08.04.2010.
Väga tähelepanuväärne minu jaoks. Sest täna said minu pojad ametlikult isa.
Ma olin seda hetke oodanud. Oodanud ligi seitse aastat ning just tänasest said pojad endale seadusliku isa.
Seda sõnapaari on ikka meeldiv huultel veeretada. Minu poegade isa. See ja see.

reede, 2. aprill 2010

Kolmekümne seekli eest

Legend ühes paksus ja mõtteterasid täis raamatus räägib ühest tegelasest, kellega on seotud kristluse praegused pühad. Kuigi see on olnud jõhkralt maa,-ja põlisusunditele kuhjatud usutraditsioonide matmine, tuleb ometigi mõnikord ka kõige tõsimeelsemal ateistil meelde lugu Juudast, kes kolmekümne hõbeseekli eest müüs maha oma mentori ja teejuhi.
Reeturlikkuse sümbol, kõrvuti kultuuriloos Saatana enesega, sest reeta ja maha salata oma tegu... see on .. see on inimsusevastane.
Nagu on inimsusevastane salata maha oma laps, häbeneda vanemaid, reeta vend või õde.
Mis on äraandja palk?
Milline karistus tuleks anda inimesele, kes ostab ennast vabaks enda tehtud tegude eest, millele vastust anda ei taheta?
ma loodan, loodan südamest, et on jõud, mis tasakaalustab teod ja mõtte, halva sõna, õela pilgu.
Aga on veel üks tee - olla ükskõikne ja kui asualtöelda, siis immuunne.
Ignoreerida reeturlikkust. Ning ausaltöelda - see toimib.
Miski pole parem palsam, kui teadmine, et sa oled vastuvõtmatu provokatsioonile ning olgu loodus tunnistajaks - agressioon kaotab jõu.

teisipäev, 30. märts 2010

Loodusevere ürgomadus

Me seisame jalgadega ajamullas, me pärime oma esivanemate patud ja vere. Meie geenid saavad alguse, ristuvad, põimuvad, löövad läbi paljude aastate, sajandite teod ja muudatused.
Me põlvneme kusagilt, me oleme alguse saanud ning kui mõelda, et üks esiemadest poleks mõnel hilisel tunnil oma esiisast kaasaga tegutsenud, jäänuks ehk olemata üks vereliin, üks oks suguvõsa suurel ja võimsal puul.
Me pärime kusagilt, me pole siia ilma astunud lihtsalt kusagilt, vaid sellele on eelnenud eostumine, sigimine, üsas kasvamine, vaevaline tung maailma, sünnitaja piin, esimesed hingetõmbed. Me oleme uudistanud piimast lõhnavat rinda, ampsanud hambutu igemega ema rinnanibu ning amhminud ahnelt oma esimesed sõõmud eluks vajalikku energiat. Side emaga, kes on saanud samasuguse alguse inimpõlve tagasi.
Me areneme ja kasvame, me õpime silma fookusesse ajama, õpime jälgima kohale ilmuva ema nägu ja aneratust, pilku ja häält, kui me ise häält teeme. Meile jääb kuskile mittetadvuse sügavatesse soppidesse peitu ema puudutus, tema juuste ja naha lõhn, tema lallutamine, patustamine, vannis hellalt lobistamine. Me õpime pilgu ja kehaga, me saame aimu kuidas küljes olevad viieharulised objektid alluvad meie tahtele, kui tahame midagi haarata, õpime pead hoidma, uudistama ilma, kõhuli keerama, istuma, põlvedel seisma, teeme läbi vaevalise hammaste tuleku nign gaasidega toimetulemise.
Me loobume mingil hetkel rinnast ning asume tutvuma putrude ja pudidega, püreede ning magusamaitseliste mahlade ning teedega, esimese eluaasta lõpuks oleme olnud võimelised ütlema tähh ja emme. Me kasvame ja srigume, õpime kõndima ning maailm avardub igas hetkes ja tunnis, me õpime selgeks mõiste ei tohi nignseda tormakalmalt toimetame me nende asjade kallal, mida ei tohi. Meist saavad maimikud, kelle iga päev ja tund toob põnevust, uusi asju. Saame selgeks kui kuum võib olla pliit ja ahjuuks, et aurav vedelik võib kõrvetada, et lumi on tegelikult märg, et porilompi hüpates pritisib kevadine lopp ema mantli huvitavalt kirjuks.
Me saame selgeks, et hobune, auto, tee, foor võivad olla ohtlikud, kui ei tea, kuidas kõndida õigesti, me õpime jagama omi asju, leppima tõsiasjadega, et ema tähelepanu peab jaguma veel mõnele samasugusele olevusele meiega ühes eluruumis.
Me muutume sotsiaalseks, lasteaed, kool, ülikool. Sõbrad, huvialad, lugemine ja sport, areng.
Igasugune. Ühel hetkel on aga meist saanud täiskasvanud ning varem või hiljem tekib meil kõigil küsimus, kust me tuleme? Kes me oleme? Kes olid need, kellelt saime präanduseks pruunid juuksed, suured rohekas-hallid silma,d tedretäpid? Väikesed ja saledad käed, tugevad sääred ja reied? Kes andis meile kõrge ja vetruva rinna, esiletungiva profiili? Keelevaistu ja ja lauluande? Oskuse kirjutada ja luuletusi teha?
Kust pärineb arusaamine, loogilise mõtlemise võime? Oskus süüa teha, hästi küpsetada, olla vähese liikumisega ning lugemishuviline? Kes andis viljaka emaka ning kes andis kaasa ürgse emasuse? Kes seestas meie vere olla kirglik, äkiline, temperamente ja impulsiivne?
Kellelt pärisime oskuse olla haigetega ootamatult õrna ning kriitilisel hetkel pead kaotamata tegutseda?
Kellelt tuli sisse tilgake tumedat verd, mis paneb eksilkult arvama, et tegemist on kuskilt lõunapoolselt alalt inimesega?
Kes? Kes? Kes?
See on veri, esiemaae ja esiisade loodusehääl, mis meis, minus, minu lastes hüüab ja karjub, elujanu ja tervet mõtlemist annab.
See pole pelgalt tundmus, see on sügav ja looduspõhine tedamine, et olles ühe liini rajanud, olen ise tulnud oksalt, kus ristuvad elud, rasked kaotused, õilsad võidud, legendid, pärimused, muistendid, müüdid ja jutud, jutustused ja mõistukõned. Saladused, paljastused.
Mina, meie, meie kõik – me oleme üks puu, üks verehääl, üks ürgne kutse mis meid seob ning saada teada, kuidas, kust, miks ja kas me tuleme – see on eesmärk. Eesmärk, mille ma endale võtnud olen ja teha selgeks enesele mõned tõed tegude kaudu ja teod tõe teel.

laupäev, 27. märts 2010

Kas Bulgakov põdes mentaalselt?

"Meister ja Margarita". Tuntud ja tunnustatud. Keelatud ja tsensuuritatud.
Lugejate poolt fenomenaalseks kuulutatud.
Jaa, seda küll, teos oli oma ajast tunduvalt ees, ridade vahele poetatud iroonia, satiir. Sümbolistid ilmselt väänlevad tänini vaimustusest teda tõlgendades, sest mida kõike seal pole - Saatan ja Peemot, ettenägemisvõime ja inimeste kaotamine, trikid ja surmad, alasti naised, paanid ja faunad, haldjad ja kaminast saabuvad külalised, kauni naise ja andeka mehe armastuse lugu, Jeesuse lugu mestri sules, viha ja põlgus, fantaasia ja korrakaitsjad, põnevad juhtumid ja segased lood.
Lugesin raamatut, tutvusin kriitikaga, sirvisin käsitlusi ning vaatasin 2005. aasta telefilmi, mis järgis raamatut lausa sõna-sõnaliselt ning kujutluspildid said veelgi elavamaks, kuid... miski jäi mind häirima selles SUURES teoses. Ilmselge skisofreeniline moment. Üldse selliste ulme-udu-fantast-sümbolistlike vestete juures ma hakkan kahtlema autori vaimsuse terveksolemises.
Kõneleb sellel puhul minu küünilise meediku hääl - füüsiliselt ja psüühiliselt terve inimene ei suudaks genereerida sedavõrd segamini ja rituaalset lugu.
Mul on jäänud kunagi õpingutest kätte psühhopatoloogiat tutvustav raamat. 
No mingil ajal aastatid tagasi ma tundsin elavat huvi selle suuna vastu ja tahtsin õppida paremini inimesi "lugema" ning sain sealt nii mõndagi põnevat teada ning sedapuhku Bulgakovil peatudes tekkisid mulle mõningad sarnased seosed. Ma ei eita selle raamatu võlu, valu, ilu, mõtteid, seoseid ja paralleele. Ma lihtsalt imestan teose kirjutamise ajal sulge hoidnud autori mõttelendude üle.
Nagu Dali või Carrol või vennad Strugatskid. Kust tulevad sellised sähvakud? Kuidas autor oma geniaalsuse tulel ennast kõrvetada lastes suudab kõiki nägemusi sedavõrd värvikalt ja põlvkondi ikka veel erutavalt sõnadeks, lauseteks, lõikudeks, peatükkideks ning terveks teoseks vormida?
Parafraseerides ühte tuntuimat filmilaulu: "Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid lugusid loob? Mis küll on tema õige hind? Ja kas ta jääb või kaob?" Bulgakov jääb......

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...