laupäev, 5. detsember 2009

Väsimuse tuim võtab võimust ja painab, lüheneb nii aeglaselt sõidetud tee...

Kuid mind ootab uinumast lootus, mis aimab,
seal kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa....
Sõnavägi ja võluvägi. Miski, mis meid kõiki morjendab.
Olin hiljuti ühel põneval konverentsil. Palju kirjandustegelasi koos, kõik arutasid erinevatel teemadel. Sisukalt, humoorikalt, mahlakalt.
V.-ga olin silmsidemes. Päris omapärane. Mõtlesin, et kui..?
Kas tegin õigesti, et talle rääkisin?
Kas oleks midagi edasi juhtunud?
Ma ei tea.
Põhimõtteliselt lülitasin ma ajutiselt oma elust välja need asjad, mida nimetatakse suheteks ning keskendun muile asjadele.
Tee, mida mööda ma oma elus sõidan hetke, lüheneb kiiremini kui pealkirjas.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...