Vaatasin hetk tagasi linnale. Siitsamast seitsmendalt korruselt, kust mulle avaneb luuleliselt väljendudes joovastav vaade. Lumine ja vaikne linn. Autosid sõidab vähe, mõned lapsed möllavad kelkudega. Hommikul pimedas tuisuselt tänavalt, üle vaalude turnides tundus linn tühi. Üks buss sõitis mööda, üks koer tuli vastu. Terve kilomeetripikkune tee bensiinijaamani oli tegevusvaene. Seal nägin alles inimest. Imelik, imelik on see pühademeeleolu vaikses ja lumises linnas....
Maal on nii talvel kui suvel teine meeleolu.
Aga jah...pea see jaanuar ja pea see talv.
Ja jälle on kevad, mida oodata ja jälle on tulemas suvi....
Suured plaanid ootavad täitmist, aga kas neid täita?
Ja siis on jaanipäev ja siis sünnipäev ja siis hakkab jälle üks jõul peale.
Täna on selline meeleolu nagu filmis "Mis juhtus Andres Lapeteusega?", kus tegelased jõuavad rongiga Balti jaama ning talvine vanalinn on inimesteta, autosid ei sõida ning kõikjal on puutumatu lumi. Puhas. Valge. Külm.
Ja nüüd sajab jälle lund. Talv. Vaikses linnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar