Sind pole. Enam.
Sa läksid kõige tarkusega kaduviku teele ning homme seisan ma Sinu kirstu juures. Ühes mitmete ja mitmete Sinu endiste õpilastega, endiste kolleegidega, ühes endiste, praeguste ja tulevaste kirjandusteadlaste, filoloogide, keelegurmaanidega.
Sa ilmselt ei aimanud oma mõjupiiride laiust. Sinu loengud, kus me viksidelt alati konspektid avali, suud ammuli, pastakas tarkusniiskete näppude vahel Sind kuulasime, kuulasime, kuulasime.
Kuidas sa Jessenini "Jää hüvasti sõber" tõlget sõnasõnalt harutasid ja arutasid. Kuidas Sa oma luulenimekaimu Juhan Liivi "Rändajat" vaatasid, lugesid ning siis oma koorekaussi tühjendanud isakassi maia muige sõõrhabesse peitsid ning poetasid meile infona, et tegemist on Eesti ühe rafineerituma armastusluuletusega. Ja innustunult ning seda uuesti lugedes hakaks tunduma, et tõesti-tõesti....
Mäletad, kuidas Sa eksamikomisjonis mulle naeratasid ning ütlesid, et see naks naine peab küll õppima hakkama, sest muidu surebki keel välja ning tegusate inimeste toel võib see jääda juhtumata.
Mäletad, Sa ristisid mind esteetika teises loengus ürgnaiseks? Sinu öeldu on tänini kõrvus.
Töötlesime parasjagu Milan Kunderat, ma ei mäleta, aga mingi Jeruusalemmas peetud tänukõnega oli tegu ja seal oli viide Anna Kareninale. Ja siis pöördusid Sa minu poole: "Kas, Teie Sirly ei sooviks Anna Karenina armastust kommenteerida. Ürgnaine nagu Te olete?"
Seda naeru ja muigamist...
Või mäletad Sa kuidas mulle ükskord ühes kohvikuloengus ütlesid, et kui mina oleks 15 aastat vanem ja Sina 15 aastat noorem, siis me moodustaksime ilmselt absoluutselt sobiva paari. See sümpaatia kaarleek toimis. Alati. Ma muide vaatasin oma bakalaureuse hinnetelehe üle ning mitte ühtegi ainet ei saanud ma Sinult vähem kui A.
Sa panid alati kõik kuidagi... kihama pole õige sõna, lainetama...?
Aga homme, homme viskame Sinu kalmul kolm pihutäit mulda. Vähemalt oled Sa minu mõtteis ikka elus. Kui mentor, suunaja, julgustaja, ergutaja.
Ohh, jälle üks inimene, kelle number telefonist kustutada, kellest jääb pihutäis mõnusaid mälestusi. Ainult. Kuid meil on võimalus Sinu jäädvustust kultuurmaastikul kuulda ja näha. Ning kes oli see salapärane meest nõrguv naine Sinu teleesituses?
See oleks vist Sinule omane, kui ma siis paneksin kirja need read:
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar