reede, 18. detsember 2009

Detsembrist üleküllastus

Miks armastavad asjad joosta kokku ühele kuule, ma ei tea. Kõik asjad kuhjuvad just siia, aasta viimasesse tridekaadi. Peod, arvestused, väikesed viirused ning ootamatud väljaminekud. Kuusk ja ehted, kingid ja söögid, lisaarved ja toruõnnetused.
Samas ei saa kurta ju - toal on tänu värvitud põrandale, uutele riiulitele ning kirjutuslauale teine nägu ja ilme. Sain lõppude-lõpuks ära sorteerida oma raamatud, mida alguses tundus olevat märksa vähem kui tõsisemal vaatlusel. Kuid nüüd on tarviline kirjavara teemade kaupa riiulitesse puistatud ning igal kallil lugemisel minu käega sorteerimismärk juures.
Sain ka ära paigutada oma plaadid ja filmid, mida polegi tegelikult nii palju, kui tundus. Niiet tegelikult on kvantiteet suhteline mõiste - oleneb kuidas sellele läheneda.
Nagu Einstein oma relatiivsusteooriatki põhjendas - kui istuda kaks tundi meeldiva kaaslasega kohvikus, läheb aeg kiiresti; kui istuda kaks tundi palja tagapoolega kuumal pliidiraual, liigub aeg imevähe....
Aga sügisemester sai loengute korras sedapuhku läbi, minu magistritöö sai omale mõistliku suuna ning ilmselt hea juhendaja - P.V hakkab selleks.
Sellesse kuusse jäi veel üks omalaadne sündmus - üks venna tuttav astroloogiaga tegelev naine tegi mulle sünniajast lähtudes astroloogilise kaardi. Loen seda põnevusega ning paljud asjad saavad mulle selgemaks. Õpin iseennast sellest enam tundma, kui tänini, sest ei saa olla juhuslik kokkulangemine - minu iseloom, tegevused, sõbrad, armastus, lapsed, töö, haridus - kõike on tähendatud täpselt. Isegi see, et mul on eriline suhe olnud Kaalu tähtkujust naisega - ülla-ülla, ema oli Kaalud... 
Aga jah, nii see on, et ei saa ma üle ega ümber oma emast, kadunust, sest esimesed jõulud ja aastavahetus tulemas temata....
Ah veel. Sünnikaardil oli mul kirjas üks tähendusrikas seik - minu ainus ja tõeline sõber on keegi Veevalaja. No paganas. L-ga, kes 12. veebruaril oma sünniaega iga-aastaselt maha märgib on tõesti olnud hea sõber ning paar päeva pärast infokillu kättesaamist ma otsustasin talle kirjutada. 
Palusin vabandust selle suvise episoodi pärast, kuid nüüd on asi nii, et L helistas mulle tagasi ning tuleb välja, et ta ei oska seisukohta võtta. Mina ka ei oska. vaist ütleb, et eks elu näitab, kuidas ja misasja ja millal. Hetkel olen ma ajakriisis, sest on vaja kirjutada kolm esseed, teha üks eksam ning vastata järele kaks retelli ning üks raamatulugemine inglise keeles.
Aga ma ei tea, mis edasi saab. Ma ei tea, sest tahan lõpetada mitmeid asju, kuid magister nõuab väga-väga palju energiat.
Kuid vaatame. Igatahes hakkab see kõige jubedam aasta minu elus päädima. SELLIST 365 päeva ei taha ma enam kunagi ega kuidagi läbi elada.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...