neljapäev, 31. detsember 2009

2009 - ilmselt halvemat pole oodata

Võtab kokku ja lõppeb. Ometigi saab see õudne 2009 ühele poole.
Rasked kaotused, rasked võidud, rasked meeleolud.
Töö, tööd, palju tööd. 
Kodus, tööl, ülikoolis. Suhtes. Lastega. Isaga. Aasta alguses emaga...
Jah, see aasta tõmbab ennast koomale õõvakaotustega.
Kirjutamine, lugemine, töö, tööd, palju tööd. Palju tülisid, palju kära, müra ja mürtsu, pisaraid, uusi raamatuid.
Muudatused, ahastavad, kurvad, lõbusad. Mõned armumised, mõned peod, mõned seiklused.
Loengud ja keeleõpe, huvitavad filmid ja sarjad. Põnevad kohtumised, ideed, meenutused.
Kuid ikkagi...võidud ja kaotused, pigem need viimased.
Aasta võtab ennast kokku.
Võtab kokku ja lõppeb. Ometigi saab see aasta ühele poole.

esmaspäev, 28. detsember 2009

Toomas Liivile

Sind pole. Enam.
Sa läksid kõige tarkusega kaduviku teele ning homme seisan ma Sinu kirstu juures. Ühes mitmete ja mitmete Sinu endiste õpilastega, endiste kolleegidega, ühes endiste, praeguste ja tulevaste kirjandusteadlaste, filoloogide, keelegurmaanidega.
Sa ilmselt ei aimanud oma mõjupiiride laiust. Sinu loengud, kus me viksidelt alati konspektid avali, suud ammuli, pastakas tarkusniiskete näppude vahel Sind kuulasime, kuulasime, kuulasime. 
Kuidas sa Jessenini "Jää hüvasti sõber" tõlget sõnasõnalt harutasid ja arutasid. Kuidas Sa oma luulenimekaimu Juhan Liivi "Rändajat" vaatasid, lugesid ning siis oma koorekaussi tühjendanud isakassi maia muige sõõrhabesse peitsid ning poetasid meile infona, et tegemist on Eesti ühe rafineerituma armastusluuletusega. Ja innustunult ning seda uuesti lugedes hakaks tunduma, et tõesti-tõesti....
Mäletad, kuidas Sa eksamikomisjonis mulle naeratasid ning ütlesid, et see naks naine peab küll õppima hakkama, sest muidu surebki keel välja ning tegusate inimeste toel võib see jääda juhtumata.
Mäletad, Sa ristisid mind esteetika teises loengus ürgnaiseks? Sinu öeldu on tänini kõrvus.
Töötlesime parasjagu Milan Kunderat, ma ei mäleta, aga mingi Jeruusalemmas peetud tänukõnega oli tegu ja seal oli viide Anna Kareninale. Ja siis pöördusid Sa minu poole: "Kas, Teie Sirly ei sooviks Anna Karenina armastust kommenteerida. Ürgnaine nagu Te olete?"
Seda naeru ja muigamist...
Või mäletad Sa kuidas mulle ükskord ühes kohvikuloengus ütlesid, et kui mina oleks 15 aastat vanem ja Sina 15 aastat noorem, siis me moodustaksime ilmselt absoluutselt sobiva paari. See sümpaatia kaarleek toimis. Alati. Ma muide vaatasin oma bakalaureuse hinnetelehe üle ning mitte ühtegi ainet ei saanud ma Sinult vähem kui A.
Sa panid alati kõik kuidagi... kihama pole õige sõna, lainetama...?
Aga homme, homme viskame Sinu kalmul kolm pihutäit mulda. Vähemalt oled Sa minu mõtteis ikka elus. Kui mentor, suunaja, julgustaja, ergutaja.
Ohh, jälle üks inimene, kelle number telefonist kustutada, kellest jääb pihutäis mõnusaid mälestusi. Ainult. Kuid meil on võimalus Sinu jäädvustust kultuurmaastikul kuulda ja näha. Ning kes oli see salapärane meest nõrguv naine Sinu teleesituses?
See oleks vist Sinule omane, kui ma siis paneksin kirja need read:
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

laupäev, 26. detsember 2009

Vaikne linn

Vaatasin hetk tagasi linnale. Siitsamast seitsmendalt korruselt, kust mulle avaneb luuleliselt väljendudes joovastav vaade. Lumine ja vaikne linn. Autosid sõidab vähe, mõned lapsed möllavad kelkudega. Hommikul pimedas tuisuselt tänavalt, üle vaalude turnides tundus linn tühi. Üks buss sõitis mööda, üks koer tuli vastu. Terve kilomeetripikkune tee bensiinijaamani oli tegevusvaene. Seal nägin alles inimest. Imelik, imelik on see pühademeeleolu vaikses ja lumises linnas....
Maal on nii talvel kui suvel teine meeleolu.
Aga jah...pea see jaanuar ja pea see talv. 
Ja jälle on kevad, mida oodata ja jälle on tulemas suvi....
Suured plaanid ootavad täitmist, aga kas neid täita?
Ja siis on jaanipäev ja siis sünnipäev ja siis hakkab jälle üks jõul peale.
Täna on selline meeleolu nagu filmis "Mis juhtus Andres Lapeteusega?", kus tegelased jõuavad rongiga Balti jaama ning talvine vanalinn on inimesteta, autosid ei sõida ning kõikjal on puutumatu lumi. Puhas. Valge. Külm.
Ja nüüd sajab jälle lund. Talv. Vaikses linnas.

reede, 25. detsember 2009

Hommikukohv

Mõrkjas pruun rüübe, erineva kangusega. Maitsesta piimaga, vahukoorega, kohvikoorega, jäätisega, lisa suhkrut, mett, fariini. Tükkides, kuubikutes, kuulides.
Joo ja naudi, mõnule ja mõtiskle.


Aga ma hakkasin sedasi kriitiliselt vaatama üle neid kohti ja hetki ja asupaiku, kus ma siis seda kohvi olen mõnuga rüübanud.
Kodus loomulikult. Haiglas. Tuhandetel hommikutel.
No siis kallimate juures. E juures Raasikul - ahjumaitselist ja kaminalõhnalist.
H juures - kanget masinakohvi. Ohjahh, H armastab väga mõrkjat rüübet. Mustalt ja suhkruta, kuid nojah, eks see ole it-meeste asi.
No ja siis reisidel hotellikohvid, spaades need tervisejoogid.
Ja mõnikord olen joonud kohvi vannis!! 
Või nt pliidi ees istudes ja ahjuukse klaasitagust praksumist jälginud. Või istunud saunalaval. Või sõitnud ruttu tööle ja haaranud tee pealt need jubedad tehisrüüped...
Aga miks see jook üldse peaks päevakorras olema? Sest ma olen sotsiaalne kohvisõltlane.

Praegu ma loetlesin neid kohti, kus on olnud võimalik HOMMIKUKOHVI juua. Aga päevased latted? Õhtused piimasegud? Mitu tassi üldse päeva peale kokku tuleb? 2? 3? 4? 8?
Keskmiselt kolm. Ja nendest üks siis on see hommikune.
Ja esimese jõulupüha hommikul, isa juures maal, juues nüüd juba neljandat tassi, kuulates maavaikust, vaadates kingitusi, puhates ning saunaootel, ma justkui unustaks ajutiselt mitmed asjad. AJUTISELT.

kolmapäev, 23. detsember 2009

Mõtle sellele...mõtle juba täna




Aastas on 365 päeva,
Kuid tihti ain’t jõuludel enamik näevad
Viletsaid, väeteid, nõrku ja hädasolijaid,
Enamik neist heategevusse siis kolivad.

Koguvad raha, laulavad, hoolivad,
Reaalselt vaid aupaistet endale noolivad,
sest tegelik empaatia tuleb sügavalt sinust,
vajadus olla inimlik, minust

Teha seda, mis humaanne ja õige
Ning see pole lihtsalt üks kõrvalepõige
Meedik igipõliselt hingelt olla-
Hoolivust suuremat kust võib veel tulla?


Mitte ain’t eile ja täna ja homme

Hoolivus teisest – see püsivam komme.

esmaspäev, 21. detsember 2009

Ja talvel oli jälle talve tegu ja nägu


Lumi. Tuhandetes helvestes keerlev tuisk, jäätunud kirmed hangumas üksteise külge. Kuhjuvad, kõrguvad, muutuvad.
Mina tahaksin ennast sooja tekiga ahju äärde kiiluda ning teha ühestainsast lumehelbest terve poeemi.
Või vaadata lumehangede vahel möllavaid poegi, põsed külmast punased. Toas aga keeb pliidil soe supp, tuppa tulles võib juua tulist teed ning haugata juurde ahjusooja pirukat....
Igast asjast saab rõõmu tunda, olgu selleks kõige tühisemgi põhjus.
Mõned päevad tagasi langes ühele päevale kaks üritust - poegade jõulupidi ning tunnike hiljem kirjandusloolaste jõuluõhtu.
Lastepidu nagu pidu ikka - sunniviisiliselt rõõmsad näod, lühike näidend halva deklamatsiooniga, umbne saal, heldinud ja tüdinenud vanemad, mõne lapse vigisev väike õde-vend....
Jõuluvana ja kingitused, luuletused ja väike kringel...
Pärastine aga oli hoopis põnevam. Tammsaare muuseumis. Veini ja toiduga põnevas seltskonnas, huvitavad arutelud.
Teemadeks olid (P.V algatas tutvustusvoorus need küsimused) - mida oled sina Eestimaa jaoks teinud ja mis saladused sul kapis puu peal on.
Üllatav oli, sest inimesed erinesid sellest keskkonnast täiesti, milles ma neid harjunud nägema olin.
Sai lauldud ja luuletusi loetud, saime kingitusi ning arutlesime nii erinevatel teemadel, et see tundub uskumatu - miks A.H.T ikkagi suri, milline oleks võimalik uurimistema - eesti kirjandus ja haigused. Siis rääkisime raamatutest, autokoolidest, lastest, adopteerimistest, erinevatest keeltest, Priimäest.....
Oehjahh, polnud vist teemat, mida me poleks puudutanud. Milline vaheldus on selline üritus.
pärast tulin läbi selle jääkülma öö koju ja meenusid loendamatud kojutulemised. talves, talveöös. Tuisus, külmas, tähtede sirades ja kuu paistes. Palja maaga või hangedes turnides...
Talv, millel on talve tegu ja talve nägu.....

reede, 18. detsember 2009

Detsembrist üleküllastus

Miks armastavad asjad joosta kokku ühele kuule, ma ei tea. Kõik asjad kuhjuvad just siia, aasta viimasesse tridekaadi. Peod, arvestused, väikesed viirused ning ootamatud väljaminekud. Kuusk ja ehted, kingid ja söögid, lisaarved ja toruõnnetused.
Samas ei saa kurta ju - toal on tänu värvitud põrandale, uutele riiulitele ning kirjutuslauale teine nägu ja ilme. Sain lõppude-lõpuks ära sorteerida oma raamatud, mida alguses tundus olevat märksa vähem kui tõsisemal vaatlusel. Kuid nüüd on tarviline kirjavara teemade kaupa riiulitesse puistatud ning igal kallil lugemisel minu käega sorteerimismärk juures.
Sain ka ära paigutada oma plaadid ja filmid, mida polegi tegelikult nii palju, kui tundus. Niiet tegelikult on kvantiteet suhteline mõiste - oleneb kuidas sellele läheneda.
Nagu Einstein oma relatiivsusteooriatki põhjendas - kui istuda kaks tundi meeldiva kaaslasega kohvikus, läheb aeg kiiresti; kui istuda kaks tundi palja tagapoolega kuumal pliidiraual, liigub aeg imevähe....
Aga sügisemester sai loengute korras sedapuhku läbi, minu magistritöö sai omale mõistliku suuna ning ilmselt hea juhendaja - P.V hakkab selleks.
Sellesse kuusse jäi veel üks omalaadne sündmus - üks venna tuttav astroloogiaga tegelev naine tegi mulle sünniajast lähtudes astroloogilise kaardi. Loen seda põnevusega ning paljud asjad saavad mulle selgemaks. Õpin iseennast sellest enam tundma, kui tänini, sest ei saa olla juhuslik kokkulangemine - minu iseloom, tegevused, sõbrad, armastus, lapsed, töö, haridus - kõike on tähendatud täpselt. Isegi see, et mul on eriline suhe olnud Kaalu tähtkujust naisega - ülla-ülla, ema oli Kaalud... 
Aga jah, nii see on, et ei saa ma üle ega ümber oma emast, kadunust, sest esimesed jõulud ja aastavahetus tulemas temata....
Ah veel. Sünnikaardil oli mul kirjas üks tähendusrikas seik - minu ainus ja tõeline sõber on keegi Veevalaja. No paganas. L-ga, kes 12. veebruaril oma sünniaega iga-aastaselt maha märgib on tõesti olnud hea sõber ning paar päeva pärast infokillu kättesaamist ma otsustasin talle kirjutada. 
Palusin vabandust selle suvise episoodi pärast, kuid nüüd on asi nii, et L helistas mulle tagasi ning tuleb välja, et ta ei oska seisukohta võtta. Mina ka ei oska. vaist ütleb, et eks elu näitab, kuidas ja misasja ja millal. Hetkel olen ma ajakriisis, sest on vaja kirjutada kolm esseed, teha üks eksam ning vastata järele kaks retelli ning üks raamatulugemine inglise keeles.
Aga ma ei tea, mis edasi saab. Ma ei tea, sest tahan lõpetada mitmeid asju, kuid magister nõuab väga-väga palju energiat.
Kuid vaatame. Igatahes hakkab see kõige jubedam aasta minu elus päädima. SELLIST 365 päeva ei taha ma enam kunagi ega kuidagi läbi elada.

laupäev, 5. detsember 2009

Väsimuse tuim võtab võimust ja painab, lüheneb nii aeglaselt sõidetud tee...

Kuid mind ootab uinumast lootus, mis aimab,
seal kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa....
Sõnavägi ja võluvägi. Miski, mis meid kõiki morjendab.
Olin hiljuti ühel põneval konverentsil. Palju kirjandustegelasi koos, kõik arutasid erinevatel teemadel. Sisukalt, humoorikalt, mahlakalt.
V.-ga olin silmsidemes. Päris omapärane. Mõtlesin, et kui..?
Kas tegin õigesti, et talle rääkisin?
Kas oleks midagi edasi juhtunud?
Ma ei tea.
Põhimõtteliselt lülitasin ma ajutiselt oma elust välja need asjad, mida nimetatakse suheteks ning keskendun muile asjadele.
Tee, mida mööda ma oma elus sõidan hetke, lüheneb kiiremini kui pealkirjas.

teisipäev, 1. detsember 2009

Tere, Jõulukuu!!!

Hakkabki peale. Igapäevane päkapikususs akna küljes, hommikul peab sees olema maiustus, nudin, puuvili...
Terve sügise sai poegi ohjata päkapikumaaniaga, õppisime/kordasime luuletusi. Ootame kõik kuusetoomist ning kinkide poetamist sinna alla, jõulud veedame sedakorda papa juures maal. Plaanidki ammu tehtud. 

Jõulude ümber keerlev vaht, kommertsjura ja sontagilik camp panid mõtisklema - miks see kõik nii....eee....vaevav on?
Millal muutus jõulude otsene mõte - pimeda pööripäeva kõhttäis ja tubasoe hingetõmbeaeg ülemaailmseks kaubandustsirkuseks?
Miks on mõeldud põlisusundite traditsioonidele peale igasuguseid kristlikke seoseid (kuig tuleb tunnistada, et Ajavaimus selgitatakse päikesepoja "ristilöömist" üsna lihtsalt ja selgelt ning kõike seda samuti, mis seostub ületõsumiste jms), jõuluvanasid, kaarte, kirju, kingitusi, kuuseehteid etc, etc, etc?
Miks ja millal muutus selliseks mäsuks?
Ahha, hüva leppigem sellega mis on, ärgem nurisegem millegi üle, avaldagem mõtteid edasi ning loodame, et leebe jõuluaeg möödub tõesti endase vaatamise ning hetkelise mõtisklusega nendest, kes on, keda pole ja kes veel olemas ei ole.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...