pühapäev, 1. november 2009

Värvid ja .....

Roheline, sinine, kollane, punane, must, valge, kuldne, hõbedane, hall, valge, roosa, lilla, oranzh....
Kes jõuaks värvigammasid kokku lugeda!!!
Neid on tuhandeid. Erinevates pool,-ala,- vahetoonides.
Kõiki värve ei jõuaks kunagi kasutada või tunnustada. Sestap harjuvad inimesed elu aja jooksul kasutama selliseid värve, mis neile meeldivad, sobivad ning mõnusad paistavad. Nii olmes, kui riietuses, igapäevases elus kui pidulikel juhtudel.
Erinevatele inimestele sobivad erinevad värvid. Mehed pööravad reeglina suhteliselt vähe sellisele pisiasjale tähelepanu. Küsi mõne mehe käest missugused on tema naise silmad ja ta vastab külma rahuga:" Hallid vist."
Paar päeva tagasi uudistasime armukesega teineteise silmi ning avastasin üllatuseks, et temal on pähkelpruunid silmad, rohekate täppidega, minu puhul jäi õhku arusaamatus, kuid kompromissina kõlas, et ilmselt siiski rohekas-hallid.
Aga tulgem tagasi nende värvide juurde, mis on ainult osaliselt loodusest kaasa tulnud. Inimkasutuses ja-sobivuses toonid. Mis nendega siis on? Mõnikord mõjuvad ju inimesed kuidagi vanemana, närtsinuna, suisa inetult. See muidugi on väga subjektiivne lähenemine, sest alati tuleb arvestada maitsekuse/maitsetusega.
Punapeadele tunduvad sobivat enamik rohelisi ja siniseid toone kui valatult, miks ei tea. Kuidagi väga särtsu täis lähevad need toonid siis.
Blondiinide värvid on tavaliselt mõned punased, erksad sinised, vahel ebatavlise harmooniana mõjuvad beebiroosad toonid, kuid kindlasti ei tohiks heledajuukselised naised kanda pastelseid rohelisi, beeže varjundeid. Kollane on üsnagi välistatud, sest nad tunduvad kuidagi päikese kätte jäänud kapsalehtedena. Selline luitunud olek. Prrrrr......
Vahel aga panevad blondiinid selga endale kuldsetes toonides riided - see on aga suisa õudne, sest kuldne on pretentsioonikas toon, nõuab stiilitunnetust ning olgem ausad - tumepruuni või sitikmusta ning üsna korralikku juuksepahmakat .
Nt hiljuti nägin ma naist, kellel seljas kuldse seelikuosaga ning mustjaskuldse topilaadse ülaosaga kleit, mille vööl kobrutas miskine kuldne sõlmseos. Vaatad esiti et oo, mis huvitav riideese ning siis märkad maitsevääratusi lademetes - üldmulje oli kui mitte öelda et kole, siis sobimatu igatahes. Naine nägi välja leebelt öeldes venelaslikult maitselage. Justkui kuskilt Kapa-Kohilast välja karanud külatüdruk, kes õõvastavat riietust kandes pani selle selga valel ajal, vales kohas ning kleit ei sobinud tema teo ega näo, keha ega olekuga absoluutselt.
Kuid mis teha, kõikidele pole antud kõike ja ühtlaselt. See on elu üks paratamatusi.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...