Mõned päevad tagasi oli mul üpris huvitav vestlus teoreetilise seminari õppejõuga P.V-ga, kes andis mulle mõningaid suuniseid magistritööga edasi tegelemiseks. Ma jätan sõjakirjanduse kus kurat ning keskendun oma ennegi uuritud ainesele, Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukule".
Ma ei mõista, miks see raamat mulle nii hingelähedane on, vahest oma meeltult kärts-mürts-põmm-trahh loomusele, kuid igatahes ütles õppejõud mulle muuseas, et ma pole teooriapõhine inimene, et minu tugevateks külgedeks on ilmselgelt biograafiliste aineste kogumised ning süüvimine osaliselt ka autori olemasollu ning tema teatud äraspidisele kujutamisele oma loomingus. Sest olgem ausad - iga kirjanik puistab teosesse killu enda minast juba ainuüksi seeläbi, et tema käes on lobe sulg ning vahe mõistus.
Sõnaga, ma sain palju selgust juurde ning tean oma eesmärkidele paremini keskenduda. Kuid teisalt - kuna maja, pojad, töö nõuavad suuresti minu tähelepanu, siis ma peaksin mõningad asjad oluliselt oma elus ümber hindama. P.V sõnutsi pole kirjandus mitte töö, vaid elustiil ning see elustiil tundub mulle sobivat, aga... mida sellega pratiliselt peale hakata.....
Ma ei teagi. Ühtepidi tahaks jala selle ukse vahele luumurdude ning fraktuurideta sättida, aga teisalt - kas minus on piisavalt seda 20 % annet ning 80% higi, millest on rääkinud Edison?
Ma ei tea. Igatahes ei suuda ma ennast täpselt määratleda ka sellise avatud mõtlemisega kirjandusloolaste hulka, kellest näikse suur enamik kursusekaaslasi koosnevat.
Nt oli teisipäevases loengus arutluse all müüdid jms ning tuli välja, et enamike arvates on koolisõpitud baasteadmised suur müüt. Mille peale minu praktiline meel küsis, et kas 1+1 pole enam kaks?
Ma ausalt öelda sain veidi pahaseks nende sünergia ning müütide jutu peale ning ütlesin, et lugege vähem Matrixit ning mõelge oma peaga.
Mis aga kahjuks on jäänud meil ülikoolis üsna tahaplaaniliseks ürituseks.
Kuid kas me ei peaks kõikide nende teooriate, teadmiste, teaduste juures just sellisteks isemõtlevateks muutuma? Luues ja analüüsides, sünteesides ja süstematiseerides saadud teadmisi ning rakendama?
Näib et mitte, kuna meilt nõutakse pigem teooriate tundmist, kui et nende põhjal mingeid järeldusi teha.
Ma nt vaidlen - oma hädiseid titesamme kirjanduses sammudes - vastu Barthesile, mitte nõustudes tema väitega, et autor on surnud. Või nt ei vaimustu ma uuskriitika, strukturalismi, postkolonialismi, postmodernismi või veel mõne muu suunaga. Lihtsalt teades ja nendes orienteerudes, aga mitte nõustudes.
Kuid kas mul on selleks õigus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar