Kurguni üleõppinud, ülelugenud, üleväsinud, ülearmastanud, ülemajandanud.
No sedasi natuke.
H-ga tegime rummikoola-vannivahu-Brütal Legendi-armastuse aja.
Kõike jagus ja rohkemgi veel.
Mis pagana vägi see mind tema poole tõmbab?
Ma isegi ei tea. Avastasime, et oleme üheksa aastat suhelnud. Tuletasime meelde neid pikki tunde arvutis, kui vestlesime ning siis jõudsime otsusele, et peaks kohtuma.
Ta tuli. Silmakliinikusse. Ootas, pikk punane roos käes. Tundsime üksteist kirjelduste põhjal kohe ära. Ning kui mu mälu mind ei peta, siis oli see 2000.a sügisel, oktoobris. Puruväsinutena nagu me mõlemad öisest vahetusest tulles olime, maandusime ühes veidi saljases kohas ning terve päev möödus mõnusas äraolemises ning teineteise otsimises. Ja leidmises ja jälle otsimises.
Ja nii on see otsimine ja leidmine käinud tänaseni. Üheksa aastat on pikk aeg teineteise tundmiseks, näha kuidas oleme muutunud, kuhu arenenud.
Millisteks on meid elu viimastel aegadel vorminud.
Kuidagi....ühes aegruumis viibinud kõik need aastad.
Ja ometi on meil mõlemal lapsed, eksid, kellega jätkuvad tshillipipraselt ülevürtsitatud suhted.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar