Mitu-mitu aastat on olnud tahtmine teha midagi erakordset, suurt, sellist, mis mõned inimesed õhku ahmima paneb.
Olen tahtnud kirjutada midagi, mida varem pole olnud, aga tuleb tunnistada, et meie kultuurmaastiku kuukuplite vahel sõelub "kirjutajaid", "kirjanikke", "kirjatsurasid" minutagi rohkem kui külluses.
Loen ja kadestan. Küll jookseb mõnel ikka klaviatuur kädinal!!!
Endal aga tuleb vahel tõrge ette, no ei lähe mitte. Tulistad klahve, aga mõtted on tühjad. Vaatad, et süntaks ok, aga tulemus kasin.
Üks õhtu latrasin kolleegiga - ta on üldiselt mulle aseema või kasutädi vms, no põhimõtteliselt on tal endal kaks poega ning tütre puudumisel teeb ta minuga kõik naisjutud alati tasa.
Selline mõnusa auraga mõnus naine.
Rääkisime sellest minu kirjutamissünnitamisest ja kolleeg mainis möödaminnes, et mis ainest sa ikka niiväga otsid - sul terve romaanijagu armastust, hülgamist, reetmist ja tülisid võimalik paberile kritseldada.
Ja ma mõtlesin, et miks mitte? Tõesti oleks ju võimalik valmis sehkendada selline jutt, kus on see kõik sees, mida E teinud ja mitteteinud on.
Kõik - kuidas meie lugu alguse sai, kuidas kulmineerus, kuidas päädis ja tänaseni ikka kuidagi rahulikke tuure võtta ei taha.
Kusjuures, mul tuleb häbiga tunnistada, et tema peale lõugamine teeb alati mul tuju heaks, sest ma kujutan elavalt ette, kuidas ta ohib ja ähib ja pärast oma põhuilmelisele (no on tühjapilguline naine, ei räägi seda üldse halvustavalt) sellest kõigest ette kannab.
Muide - vaene loomake on oma raseduses täiesti veidrikuks muutunud - ülepäeva laadib ta oma kontole pilte, mille kohta E on kunagi öelnud, et temast jäävad fotod alati tobedad (mis muide vastab ka suuresti tõele - ta pole fotogeeniline ning näeb neil alati kuidagi kohtlane välja, kuigi elusuuruses on nii.. eee.. enam-vähem roogitav). Mul tekkis kohe täitsa küsimus, et miks ta seda teeb? No esitada ma talle neid küsimusi ei saa, sest põhupeake blokkis mind oma kontolt ära. Ja teist korda ma TALLE küll sõbrakutset saatma ei hakka.
Tegelikult pole mu seda ka sünnis ega vajalik teha. Noh, ma pole tema suhtes oma mõtteid E eest just varjanud kah...
Aa mis ikka.... On kuidas on.
Põhimõtteliselt naastes selle kirjutamise teema juurde .... ma kirjutasin. Vahepeal jõin ja armastasin, aga kirjutasin.
Põhimõtteliselt panin paika jutustuse kondikava, märkisin ära olulisemad sündmused ning mis peamine - sealt tuleb alasti tõde.
Alastiolekut - ja mitte metafoorset- oli meie suhtes muidugi palju, väga-väga-väga-väga palju ning kõik seigad kirjutan ma häbitult ja häbenematult sinna jutustusesse sisse.
Esimesest suudlusest. Esimesest olemisest. Esimesest ühisest ööst. Esimesest tülist, esimesest lapsekaotamisest. Esimesest kohtumisest Õ-ga (E ema), esimesest vana-aastaõhtust Raasikul minu, minu venna ja venannaisega. Esimesest ühisest suvest.
Meie ühistest kolleegidest, ühisest koolist, ühiste poegade saamisest, esimesest hülgamisest, teisest hülgamisest, suhtelõpust, emasõimust.......
Ma räägin kõikidest nendest asjadest. Ausalt ja avalikult. Ei salatse ega varja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar