Minu blogide loend

reede, 27. november 2009

Marutõves maailm

Mis toimub, rahvas, mis toimub? Küsin seda üldsegi mitte iroonilise muigega, vaid tõsimeelselt - rahvas, mis toimub?
Hommikul tööle minnes võib sind rünnata kurikakangelane ning lõpetada mõne hoobiga selle, mille nimel on sinu vanemad, sinu kool, sinu keha, sinu olemine aastaid vaeva näinud. Kaks lööki ning aastatepikkune kujunemine jookseb kellegi väärastunud maailmatunnetuse tõttu põrmuks.

Lastevanemateliitu juhib pedofiil, väikese tüdruku surnukssõitnud roolijoodik saab karistuseks mõned napid aastad...
Meedia kajastab gripiepideemia puhkemist kui loosungite, pillide ja pasunatekooriga võiduparaadi Vabaduse väljakule...
WTF???
Ühiskonda näib hakkavat valitsema üha enam ja enam ANARHIA.
Sest see, mis toimub, on suisa hirmuäratav.
Kas mul on võimalik usaldada teisi täiskasvanuid tegelemaks minu laste moraalse harimisega?
Missugusel hetkel võib poegade tee ristuda maniakaalse, kilavisilmi pisikest poissi vaatavat ning tema pringist olekust unistav rõvedameelse täiskasvanuga?
Ma ei saa ju terve elu oma selja taha lastel varjuda lasta, nad peavad kohanema ümbritseva ürgõudusega.
Hiljuti oli seminar postmodernismist. Tegin ettekande ning (jumala eest ma astusin sellesse seminari napilt kolmveerandtundi tagasi infarktihaiget elustanud õena ning käed värisesid nagu kanavargal) siis arutasime piiri, kust pole kunst enam kunst.
Tõin näitena tõrke tekkeks ilmselt a la pederasti päevaraamatu (pedofiilia on alaealise ning täiskasvanu seksuaalvahekord ning kummagi sugu pole määrav, pederastia on konkreetsel alaealise poisi ja täiskasvanud mehe vahel toimuv seksuaalvahekord - kes ei usu, võib fakte kontrollida mistahes sõnaraamatu ja/või entsüklopeedia abil).
Mingisuguselt maalt alates lihtsalt ei suuda, sest liiga räpane, ilge, nõme, rõve, masendav, marutõbise poolnälginud koera koolaga segunenu...
Just selline tundub meie ühsikond olevat nüüd, siin. Igakordsel uudiste lugemisel, telksu vaatamisel, raadio kuulamisel, elaval või vähem elaval mõttevahetusel tahaks minna ja visata ennast Surnumere sooladest tehtud vannivahuga täietud mullivanni H käte vahele, pesta ennast, juua ja armastada...
Unustada selle läbi ümbritseva maailma kidakeelne mõistusetus.
Vanaeestlane teadis rääkida, et enne koitu pidi alati olema kõige pimedam.
Tõlgime ja mugandame seda lauset ühiselt ning selgub ilmselt väikene nüanss, et enne rahunemist ja tasakaalustamist on ümbritsev kõige paranoilisemalt ja kroonilisemalt krampagoonias.
Marutõves, muhkkaktkus, leepras, kolmanda astme süüfilises....

neljapäev, 19. november 2009

Teadmiste-ja teadustepõhisus

Mõned päevad tagasi oli mul üpris huvitav vestlus teoreetilise seminari õppejõuga P.V-ga, kes andis mulle mõningaid suuniseid magistritööga edasi tegelemiseks. Ma jätan sõjakirjanduse kus kurat ning keskendun oma ennegi uuritud ainesele, Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukule".
Ma ei mõista, miks see raamat mulle nii hingelähedane on, vahest oma meeltult kärts-mürts-põmm-trahh loomusele, kuid igatahes ütles õppejõud mulle muuseas, et ma pole teooriapõhine inimene, et minu tugevateks külgedeks on ilmselgelt biograafiliste aineste kogumised ning süüvimine osaliselt ka autori olemasollu ning tema teatud äraspidisele kujutamisele oma loomingus. Sest olgem ausad - iga kirjanik puistab teosesse killu enda minast juba ainuüksi seeläbi, et tema käes on lobe sulg ning vahe mõistus.
Sõnaga, ma sain palju selgust juurde ning tean oma eesmärkidele paremini keskenduda. Kuid teisalt - kuna maja, pojad, töö nõuavad suuresti minu tähelepanu, siis ma peaksin mõningad asjad oluliselt oma elus ümber hindama. P.V sõnutsi pole kirjandus mitte töö, vaid elustiil ning see elustiil tundub mulle sobivat, aga... mida sellega pratiliselt peale hakata.....
Ma ei teagi. Ühtepidi tahaks jala selle ukse vahele luumurdude ning fraktuurideta sättida, aga teisalt - kas minus on piisavalt seda 20 % annet ning 80% higi, millest on rääkinud Edison?
Ma ei tea. Igatahes ei suuda ma ennast täpselt määratleda ka sellise avatud mõtlemisega kirjandusloolaste hulka, kellest näikse suur enamik kursusekaaslasi koosnevat.
Nt oli teisipäevases loengus arutluse all müüdid jms ning tuli välja, et enamike arvates on koolisõpitud baasteadmised suur müüt. Mille peale minu praktiline meel küsis, et kas 1+1 pole enam kaks?
Ma ausalt öelda sain veidi pahaseks nende sünergia ning müütide jutu peale ning ütlesin, et lugege vähem Matrixit ning mõelge oma peaga.
Mis aga kahjuks on jäänud meil ülikoolis üsna tahaplaaniliseks ürituseks.
Kuid kas me ei peaks kõikide nende teooriate, teadmiste, teaduste juures just sellisteks isemõtlevateks muutuma? Luues ja analüüsides, sünteesides ja süstematiseerides saadud teadmisi ning rakendama?
Näib et mitte, kuna meilt nõutakse pigem teooriate tundmist, kui et nende põhjal mingeid järeldusi teha.
Ma nt vaidlen - oma hädiseid titesamme kirjanduses sammudes - vastu Barthesile, mitte nõustudes tema väitega, et autor on surnud. Või nt ei vaimustu ma uuskriitika, strukturalismi, postkolonialismi, postmodernismi või veel mõne muu suunaga. Lihtsalt teades ja nendes orienteerudes, aga mitte nõustudes.
Kuid kas mul on selleks õigus?

pühapäev, 15. november 2009

Siin nüüd ongi see üheksa ajaühikut

Kurguni üleõppinud, ülelugenud, üleväsinud, ülearmastanud, ülemajandanud.
No sedasi natuke.
H-ga tegime rummikoola-vannivahu-Brütal Legendi-armastuse aja.
Kõike jagus ja rohkemgi veel.
Mis pagana vägi see mind tema poole tõmbab?
Ma isegi ei tea. Avastasime, et oleme üheksa aastat suhelnud. Tuletasime meelde neid pikki tunde arvutis, kui vestlesime ning siis jõudsime otsusele, et peaks kohtuma.
Ta tuli. Silmakliinikusse. Ootas, pikk punane roos käes. Tundsime üksteist kirjelduste põhjal kohe ära. Ning kui mu mälu mind ei peta, siis oli see 2000.a sügisel, oktoobris. Puruväsinutena nagu me mõlemad öisest vahetusest tulles olime, maandusime ühes veidi saljases kohas ning terve päev möödus mõnusas äraolemises ning teineteise otsimises. Ja leidmises ja jälle otsimises.
Ja nii on see otsimine ja leidmine käinud tänaseni. Üheksa aastat on pikk aeg teineteise tundmiseks, näha kuidas oleme muutunud, kuhu arenenud.
Millisteks on meid elu viimastel aegadel vorminud.
Kuidagi....ühes aegruumis viibinud kõik need aastad.
Ja ometi on meil mõlemal lapsed, eksid, kellega jätkuvad tshillipipraselt ülevürtsitatud suhted.

kolmapäev, 11. november 2009

Kes ma täna olen?

Ööpäev peab hakkama ennast kloonima, sest siis saaksin mina totaalselt kloonituna olla kõigis nendes kohtades, kuhu ma sellesinastse ööpäeva jooksul jõudma peaks.
Ööpäev võiks kulgeda kahes erinevas rööbiti jooksvas maailmas ning ma väga loodan, et ma kulgen longidundinaalselt, mitte diagonaalselt. Et ma olen siiski pigem samasuunaline, kui põikijooksev.
Sest nii ei saa see enam kesta. Ma lihtsalt lähen pooleks. Ja mitte mingit emotsionaal-moraal-mõttelist kahestumist, vaid sõna otseses mõttes - ma võin ära murduda.
Kaks nädalat olen ma kosmosesisese kokkuleppe kohaselt hulluv üksikemast õena töötav üliõpilasest majapidajanna-armuke, kes upub seitsme seminari ettevalmistuse, hooldekohustuste, töö, koolituste, lugemiste, pesemiste, toidukeetmiste sigrimigri virrvarris ja kaob kohe ära. 
Ahi, toidukott, toapõrand, raamatud, raamatud, raamatud, pooleliolevad tööd, ettekanded, nõelutatavad sokid, parandatavad sukad, valgendamisvirnas pesu, värviootav põrand, hiire ootel lõks (jaa, jälle on need jälgid elukad minu majas!!)
Täna kell kaks meenus mulle, et viimane eine leidis aset kusagil eelmisel õhtul, kahe insuliinisüsti ning unetablettide kättetoimetamise apokalüpsises.
Poegade suhtlen ma viimastel õhtutel telefonitsi, tuttavatele heidan käigupealt kilgendavalt hullu pilgu, segaselt sooja naeratuse, litsun korraks huuled vastu isa, poja, kallima, sõbra, armukese või kellegi teise põske ja lippan edasi, sest mulle tundub justkui jääks maailm seisma kui ma postkastist kuhujuvaid teateid ei nooliks, vaipu ei puhastaks, ei loeks, loeks, loeks, loeks.....
Tõlgi teksti, loe artikleid, tee patsiendiõpetusest tööd, torma, jookse, sibli, sebi.
Milleks?
Homme sama hull päev - tõtta tulistvalu haiglast koju, kahma pojad, torma lasteaeda, jookse koju, istu maha, joo kohvi, söö üks võileib, haara loengute ja seminaride materjalid, topi kotti poegade sussid, sugulase kingitus, tõtta trammi, sõida ülikooli, istu loengus, tööta kaasa, tee väike vahe, mine seminari, tööta kaasa, torma lasteaeda, haara pojad, jookse sünnipäevale, tule koju, küta ahi ja varise surmväsinuna voodisse.
Nagu sellel öösel, kui ma hiljuti H juurest veidi ülemeelikuna naasesin ning takso tagapingile enne aadressi ütlemist norisema kukkusin ja siis äärmiselt nõutu taksojuht ettevaatlikult sõitis minu koju ja patsutades mind üles ajas.
Vankusin tookord voodini, saapad pildusin hoolimatult ühele poole, kindad, sall, eskimo, käekott, võtmed ja ehted tähistasid pudenemisrada ning vajusin meiki mahavõtmata, teksades, kampsunis voodisse lääbakile. Nagu purjus traalimees, kes just on heeringanormi sajakordselt ületanud.
Ning kes ma olen siis täna? Ületöötanud, depressiivne, väsinud, vanduv, tüdinenud, kuid ootel.

teisipäev, 10. november 2009

Teade

Mõned nädalad on olnud kiired. Ülla-ülla, tegelikult on viimased kümmekond aastat möödunud nii, et ma ei märkagi enam aja kaduvust, aastaaegade muutumist, hommikut, päeva ja õhtut.
Alles oli hommik, juba on jälle õhtu, päeva vahepeal polnudki, aga midagi ma ju ometigi tegin?
Jaa, istusin kolmes loengus, millest kaks möödusid ohtra mõtlemise ning seminarivormiga,siis süvakeelne grammatiline inglise keel.
Rääkisin, vestlesin, töötasin kaasa, võtsin osa. Arutlustest, stereotüüpidest.
Ühe teemana me käsitlesime religioone, uskumist. Oli muigamist ning sügavat enesesse vaatamist. Mõtisklemist. Surma, aja, elu, mõistuse üle. Millesse me ikkagi ja miks usume.
Seminarid kulgesid edukalt, sest mida siis muud öelda, kui oled korralikult ja põhjalikult ette valmistanud. Kuid mitte see pole hetkel blogis teemaks.
Aastaid tagasi, kui ma pärast mõneajalist haiglast eemalviibimist naasesin oma põlisameti juurde (teine katse), sai minule sealses osakonnas mentoriks, õpetajaks ning suunajaks õde E.V, meil tekkisid kuidagi mitte ainult sõbralikud, vaid hooliv-austavad suhted. Me saime väga hästi läbi. Ta on selline suure kondiga, veidi ülekaaluline naine, tohutult heade juustega, alati toimekas ja kraps. Mida ikka öelda inimese kohta, kes juhtis autot, majandas metsategu, kamandas tütrepoega, hooldas onu, ämma, ema? No selline pidevalt keerlev ning tegudes.
Mõnda aega me polnud nüüd kohtunud ning minuni jõudis ringlev kõlakas, et E.V on pikalt haige ning eile oli tema ametlikult pidulik töölt saatmise pidu.
Võtsin lilled ning liitusin selle nukra pidupäevaga. Olin aru saanud, et E.V-l on miskit südamega, aga äraminekupeol ma nägin teda.....ja pidin jahmatusest toolist mööda istuma. 
See polnud see naine!!! Kõhnunud, higistava näoga, jumetu, tuhm, käed torgitud loendamatutest verevõtmistest, brünett parukas veidi viltu.
Peol visati nalja ja räägiti lugusid "vanadest" aegadest. Sain olla veidikene, nii pool tundi, tuli naasta osakonda.
Palusin teda tulla saatma ning küsisin otse silma vaadates, kas ta põeb vähki. E.V jaatas.
Ja ma nutsin, nutsin nii väga, et mulle tundus nagu ei suudaks ma kogu maailma pisaraid oma silmadest ära nutta.
See hea inimene ka!! Oli minu reaktsiooniks. Ta vaatas mulle otsa täpselt sama pilguga, mida ma nägin oma ema silmades. Ta lausus, et ta usub nüüd. Usub kõigevägevamasse ning lootust pole kaotanud.
Kuid need silmad, silmad, silmad......
Sinna olid kogunenud kõik - surmahirm, millegi lootus, millegi akrtus, hämmeldus, tuimus, tühjus - kõike korraga ja üheaegselt.
Ma tean, et see naine on mulle olnud tööalaselt ema eest. Ja ma olen kaotamas jälle, teist ema. See pole võiamlik.
Ma kallistasin teda, kohutavalt kõvasti, nagu oma emagi ning oleksin tahtnud ... ma ei tea....
Laotada võrgu? Tõrjuda eemale haigus? Anda talle kogu olemasolev luuüdi, et teda sellest koledast haigusest päästa?
Miks? Miks? Miks?
Miks haigestuvad parimad parimatest? Kus on kõikenägeva keskme silmad, kõrvad? Kurat, kas tal oli paha tuju või kui ta inimeste elutrumlist vähiloose tõmbas?
Mille eest ta häid inimesi karistab?



pühapäev, 8. november 2009

Pühapäev

Kristlastele tähendab pühapäev hingamispäeva, aeg, millal minnakse kirikusse ning mõtiskletakse.
"Jussikese seitsmes sõbras" tehakse terve nädala kõvasti tööd ning Pühapäevaga tantsitakse ja laudakse.
Tänapäevastele on pühapäev nädalavahetuse viimane päev ning inimesed valmistuvad reeglina uueks töönädalaks, koolinädalaks, lihtsalt mõnusaks õhtuks.
Pühapäevaga seonduvad pannkoogid. Mõnus telksu ette maandumine. Kooliasjade üle vaatamine, riiete valmispanek. Kõik ikka uue nädala nime, mis rõõmsalt õitsedes esmaspäevaga algab ja siis jällegi pühapäevaselt päädib.
Mingi saade, mis märgib nädalalõppu. Mingi tgevesu, mida tehakse just siis, sellel konkreetsel ajal.
Selline nädala viimane päev.
Aga oi kuidas ma ise, pühapäeval sündinu, seda päeva ei kannata. See pole üldse põnev.
Lihtsalt on nii.
Varemalt oli nii, et ma koolilapsena pakkisin kokku oma õpitu ning kontrollisin üle riided. Mingil vahepealsel ajal ma käisin tihti pühapäeviti tööl.
Kui ellu tuli E, siis tähendas pühapäev temast lahkuminekut - kuni järgmise reedeni. Esmaspäeviti me saatsime tavaliselt teineteisele kirest joobunud sõnumeid ning ei jõudnud järgmist nädalavahetust ära oodata, kuid pühapäevi me ei talunud eriti kumbki.
Siis saabus periood, kus nädalapäevad kaotasid erilise tähenduse ning konsentratsioon oli kaldunud lihtsalt toimetamistele.
Seejärel mitmed aastad tingnimetuslikku kontoritööd - pühapäev oli tavaliselt tundideks ettevalmistamine, tööde parandamine, e-kooli kontrollimine.
Aga praeguses ajanappuses, tegevusrattas, pidevalt agoonilises ruttamises, sehkendamises on pühapäev üks paljudest päevadest nädalas.
Selline, mis märgib järjekordse nädala lõppemist, et samaliselt suubuda.
Uute tegemiste ringi.
Kõige vähem kannatan ma pühapäevade juures neid uniselt ja loiult venivaid pärastlõunaid.
Hommikul teed pannkooke, käid jalutamas, õpid, loed, paned asjad valmis, kuid aeg kuskil kahest viieni on tuim-tuim. Pole enam hommik ja veel pole õhtu.
Aeg lohiseb. Liiklus on hõre, taevas tume - pühapäeva õhtupoolik saabub.....

laupäev, 7. november 2009

Kõikide hülgajate ema ja isa....

21.01.2003
12.06.2003
15.09.2003
04.08.2004
13.02.2009
06.11.2009
Kuupäevad. Mingil põhjusel siia ülestähendatud ja kirjutatud. Teistele ei ütle need midagi.
Minule ütlevad. On ülimalt kõnekad. Ilmekad.
Minu elus tähendusrikkad ning.... kahjuks ka koomastavad.
Need on kuupäevad, millal minu poegade isa on oma pojad hüljanud.
Kui oleks mingi rekorditeraamat, siis tõenäoliselt oleks E seal esikohal. Ligi seitsme aasta jooksul. Seitsme aasta jooksul kogunenud sellised rebestavad "tähtpäevad".
Ma olen alati üritanud mõelda sellele nn isadusele mitmeplaaniliselt. Olen alla neelanud oma uhkust, talunud E käitumist, mõttetu mehe, arglikku pomisemist, kes pole muuga ennast tõestanud, kui ainult sellega, et ta ei raatsi oma ihnsuses poegadele raha maksta.
Ta ei tunne nende tegemiste ja toimetamiste vastu vähimatki huvi, ta ei suuda neile anda mitte midagi sellist, mida võiks nimetada eeskujuks - suunavaks/juhtivaks/mentorlikuks.
Ligi kuu tagasi tuletasin ma talle kirjatsi meelde, et hallo, mees, sa oled küll tähtis arst Soomes, aga saadaks nüüd üks väike kaart poegadele. Et nad küsivad oma issi kohta.
Imelikul kombel E helistas ning me lubasime üle helistada, millal ta siis täpsemalt poegadele järele tuleb, et neid oma külma maamajja nädalavahetusele viia.
Tõde tuli selline, et ta ei täpsustanud midagi üle ning hakkas mulle eelmisel reedel oma psühhodeenilisel kombel vastamata kõnesid tegema.
Ning tal jätkus häbematust ilmuda minu ukse taha poegi nõudma tulla - eelnevalt polnud midagi täpsustatud. Muidugi tuli sellest üks selline ebameeldiv vestlus, kus ma lihtsate sõnadega ning üsnagi häälekalt tegin tema, tema perekonna, tema naise ning kodu ja hariduse, mõtete ja iseloomu kohta piisavalt palju negatiivseid märkusi. Härra solvus ilmselt südamest ja...
eile siis selgus tõsiasi, et ta ei vaevu enam poegadele seda minimaalsetki elatisraha maksma.
Ma olen nii siiralt üllatunud tema käitumisest, sest ta on kuus korda, kuus korda!!! lõpetanud poegadega suhtlemise oma mingite isiklike, egoistlike ja oma ema poolt äärmiselt juhitavate arvamuste põhjal.
Ning ainus, mida ma olen temalt oodanud, on lause: "Ma tahan meie poegadega olla"
Aga tjahh.... see ootus on liiga suur. Ta ei taha neid üldse näha ning ausaltöelda ei tea ma enam kuidas meie poegadele otsa vaadata. Sest sisuliselt ei tee ma talle selleks mingeid takistusi, lihtsalt asjad tuleb väga kindlalt eelnevalt kokku leppida. Ning üks kümne vastu - järgmisel nädalavahetusel ta ei saa, ei suuda, ei või nendega kohtuda, sest mingil iks põhjusel on tal muud asjad.
Ta väärib sotsiaalset nominatsiooni - kõikide hülgajate ema ja isa.
Kuid õnneks, õnneks on poegadel olemas ema ning selle vastu ei saa ükski loodusseadus, moraalinõue ega üldkehtestatud norm.
Igatahes edu talle. Ma loodan,et see laps kelle ta saab, on natukene õnnelikum. Ning ma millegipärast arvan, et kõnekäänd - see mida sa teistele teed, tuleb sulle ringiga tagasi - saab aastatepikku tõeks ka tema elus.

reede, 6. november 2009

Klassikaaslased

Pidada olema nii, et kui panna kirja vahetu emotsioon, siis võib lugeja saada selle teksti tundeerksusest valed mõtted ning tulemus võib olla sootumaks teine, kui kirjutaja enda ootused loetu mõjudele.
Võib-olla, ma ei tea.
Käisin hiljuti oma endiste koolikaaslastega kohtumas. Selline aktiivne grupp, kes kaks korda aastas kokku saab ning siis suheldakse (loe: klatshitakse neid, keda kohal pole). Grupituumik - kolm neiut/naist on alati kohal, ülejäänud liikmed vahelduvad.
Kuna nendega keskkooli lõpuni ma oma haridusteed ei jätkanud, siis mingiks ajaks jäid meievahelised sidemed kaugeks ja külmaks. Kuigi - ega nad kooliajalgi mul kellegagi eriliselt soojad ja lähedased polnud. Miks, ma ei tea isegi, lihtsalt olin selline eraldi. Mitte heidik, aga justnimelt eraldi. Mõnega suhtlesin, aga seegi jäi napiks.
Ma küll jälestan sõna positiivne (positiivne inimene, positiivne mõtlemine...prrrrr), kuid üllatusega ma märkasin, kuivõrd vähe on koolikaaslased muutunud. Ja me pole enam poisid-plikad, vaid kõik teatud pagasiga pereinimesed.
No värskelt emakssaanutel keerles palju juttu lapse/laste ümber, räägiti autodest, ühest meie surnud koolivennast (teine, kes minu teada manalasse laskus, esimesena hukkus üks Estoniale jäänud tüdruk), endisest matemaatikaõpetajast, elufilosoofiatest etc, etc, etc.
Nagu ikka, kui kohtuvad inimesed, kes saavad oma jutte alustada: "Kas te mäletate seda, kui...", "On teil meeles..."
Aga lahku oleme kasvanud. Kõik oleme eraldi sirutuvad puud.
See on kummaline, sest kasvutingimused, kasvuühiskond, kool - need on enamikel sarnased, kuid kodud olid erinevad ja sealt on saanud alguse ka ilmselt meie vahed teiste inimestega.
Üks koolivend mainis ära, et olen sirgjooneline ja teine ütles, et olla räägitud intrigeerivatel teemadel.
Ning ma vaikselt vaatlesin oma ühte ilmselt allakäigutrepi kolmandal astmel seisvat meest, kes kunagi oli selline üleprahi kutt, vaatasin ühte teist koolivenda, kes räägib istumise jooksul neli sõna ja ülejäänud aja libistab õllekest. Vaatasin neljakuise tütrega istuvat endist tantsijannat, keda varemalt ehtisid kunstküüned, juukse- ning ripsmepikendused, kuid kes nüüd jahmatavalt heas vormis olevana nägi sadu kordi kaunim välja kui kunagi varem, sest ta säras.
Vaatasin kahte pooleteise aastaste poegade ema ning nägin nende olekus veidi ... ma ei tea kuidas seda öelda... kuhtumist?
Ja ma mõtlesin. Palju mõtlesin. Praegugi mõtlen. Mina neist ja nemad minust. Ma arvan.
Mis on muutunud. Kui on muutunud, siis mis suunas ja mis on selle muutuse tagajärjed? Kas need tagajärjed on omakorda muutnud midagigi....

teisipäev, 3. november 2009

Otsustasin selle teoks teha

Mitu-mitu aastat on olnud tahtmine teha midagi erakordset, suurt, sellist, mis mõned inimesed õhku ahmima paneb.
Olen tahtnud kirjutada midagi, mida varem pole olnud, aga tuleb tunnistada, et meie kultuurmaastiku kuukuplite vahel sõelub "kirjutajaid", "kirjanikke", "kirjatsurasid" minutagi rohkem kui külluses.
Loen ja kadestan. Küll jookseb mõnel ikka klaviatuur kädinal!!!
Endal aga tuleb vahel tõrge ette, no ei lähe mitte. Tulistad klahve, aga mõtted on tühjad. Vaatad, et süntaks ok, aga tulemus kasin.
Üks õhtu latrasin kolleegiga - ta on üldiselt mulle aseema või kasutädi vms, no põhimõtteliselt on tal endal kaks poega ning tütre puudumisel teeb ta minuga kõik naisjutud alati tasa.
Selline mõnusa auraga mõnus naine.
Rääkisime sellest minu kirjutamissünnitamisest ja kolleeg mainis möödaminnes, et mis ainest sa ikka niiväga otsid - sul terve romaanijagu armastust, hülgamist, reetmist ja tülisid võimalik paberile kritseldada.
Ja ma mõtlesin, et miks mitte? Tõesti oleks ju võimalik valmis sehkendada selline jutt, kus on see kõik sees, mida E teinud ja mitteteinud on.
Kõik - kuidas meie lugu alguse sai, kuidas kulmineerus, kuidas päädis ja tänaseni ikka kuidagi rahulikke tuure võtta ei taha.
Kusjuures, mul tuleb häbiga tunnistada, et tema peale lõugamine teeb alati mul tuju heaks, sest ma kujutan elavalt ette, kuidas ta ohib ja ähib ja pärast oma põhuilmelisele (no on tühjapilguline naine, ei räägi seda üldse halvustavalt) sellest kõigest ette kannab.
Muide - vaene loomake on oma raseduses täiesti veidrikuks muutunud - ülepäeva laadib ta oma kontole pilte, mille kohta E on kunagi öelnud, et temast jäävad fotod alati tobedad (mis muide vastab ka suuresti tõele - ta pole fotogeeniline ning näeb neil alati kuidagi kohtlane välja, kuigi elusuuruses on nii.. eee.. enam-vähem roogitav). Mul tekkis kohe täitsa küsimus, et miks ta seda teeb? No esitada ma talle neid küsimusi ei saa, sest põhupeake blokkis mind oma kontolt ära. Ja teist korda ma TALLE küll sõbrakutset saatma ei hakka.
Tegelikult pole mu seda ka sünnis ega vajalik teha. Noh, ma pole tema suhtes oma mõtteid E eest just varjanud kah...
Aa mis ikka.... On kuidas on.
Põhimõtteliselt naastes selle kirjutamise teema juurde .... ma kirjutasin. Vahepeal jõin ja armastasin, aga kirjutasin.
Põhimõtteliselt panin paika jutustuse kondikava, märkisin ära olulisemad sündmused ning mis peamine - sealt tuleb alasti tõde.
Alastiolekut - ja mitte metafoorset- oli meie suhtes muidugi palju, väga-väga-väga-väga palju ning kõik seigad kirjutan ma häbitult ja häbenematult sinna jutustusesse sisse.
Esimesest suudlusest. Esimesest olemisest. Esimesest ühisest ööst. Esimesest tülist, esimesest lapsekaotamisest. Esimesest kohtumisest Õ-ga (E ema), esimesest vana-aastaõhtust Raasikul minu, minu venna ja venannaisega. Esimesest ühisest suvest.
Meie ühistest kolleegidest, ühisest koolist, ühiste poegade saamisest, esimesest hülgamisest, teisest hülgamisest, suhtelõpust, emasõimust.......
Ma räägin kõikidest nendest asjadest. Ausalt ja avalikult. Ei salatse ega varja.

pühapäev, 1. november 2009

Värvid ja .....

Roheline, sinine, kollane, punane, must, valge, kuldne, hõbedane, hall, valge, roosa, lilla, oranzh....
Kes jõuaks värvigammasid kokku lugeda!!!
Neid on tuhandeid. Erinevates pool,-ala,- vahetoonides.
Kõiki värve ei jõuaks kunagi kasutada või tunnustada. Sestap harjuvad inimesed elu aja jooksul kasutama selliseid värve, mis neile meeldivad, sobivad ning mõnusad paistavad. Nii olmes, kui riietuses, igapäevases elus kui pidulikel juhtudel.
Erinevatele inimestele sobivad erinevad värvid. Mehed pööravad reeglina suhteliselt vähe sellisele pisiasjale tähelepanu. Küsi mõne mehe käest missugused on tema naise silmad ja ta vastab külma rahuga:" Hallid vist."
Paar päeva tagasi uudistasime armukesega teineteise silmi ning avastasin üllatuseks, et temal on pähkelpruunid silmad, rohekate täppidega, minu puhul jäi õhku arusaamatus, kuid kompromissina kõlas, et ilmselt siiski rohekas-hallid.
Aga tulgem tagasi nende värvide juurde, mis on ainult osaliselt loodusest kaasa tulnud. Inimkasutuses ja-sobivuses toonid. Mis nendega siis on? Mõnikord mõjuvad ju inimesed kuidagi vanemana, närtsinuna, suisa inetult. See muidugi on väga subjektiivne lähenemine, sest alati tuleb arvestada maitsekuse/maitsetusega.
Punapeadele tunduvad sobivat enamik rohelisi ja siniseid toone kui valatult, miks ei tea. Kuidagi väga särtsu täis lähevad need toonid siis.
Blondiinide värvid on tavaliselt mõned punased, erksad sinised, vahel ebatavlise harmooniana mõjuvad beebiroosad toonid, kuid kindlasti ei tohiks heledajuukselised naised kanda pastelseid rohelisi, beeže varjundeid. Kollane on üsnagi välistatud, sest nad tunduvad kuidagi päikese kätte jäänud kapsalehtedena. Selline luitunud olek. Prrrrr......
Vahel aga panevad blondiinid selga endale kuldsetes toonides riided - see on aga suisa õudne, sest kuldne on pretentsioonikas toon, nõuab stiilitunnetust ning olgem ausad - tumepruuni või sitikmusta ning üsna korralikku juuksepahmakat .
Nt hiljuti nägin ma naist, kellel seljas kuldse seelikuosaga ning mustjaskuldse topilaadse ülaosaga kleit, mille vööl kobrutas miskine kuldne sõlmseos. Vaatad esiti et oo, mis huvitav riideese ning siis märkad maitsevääratusi lademetes - üldmulje oli kui mitte öelda et kole, siis sobimatu igatahes. Naine nägi välja leebelt öeldes venelaslikult maitselage. Justkui kuskilt Kapa-Kohilast välja karanud külatüdruk, kes õõvastavat riietust kandes pani selle selga valel ajal, vales kohas ning kleit ei sobinud tema teo ega näo, keha ega olekuga absoluutselt.
Kuid mis teha, kõikidele pole antud kõike ja ühtlaselt. See on elu üks paratamatusi.