On inimesi, kes teavad; on inimesi, kes teavad ja oskavad teadmisi praktiliselt rakendada; on inimesi, kes ei tea ega näi ka huvituvat faktist, et kena oleks teada ja teadmisi rakendada.
On hämmastav, et mõningad kodanikud ei vaevu kõige elementaarsematki endale selgeks tegema.
Lihtsalt arvavad, et oma päevi vaikselt täis tiksudes on võimalik ära elada. Sisuliselt ongi. Veered tööle ja koju, poodi ja puukuuri, bussi peale ning jälle tööle. Loed lehti ning teed maailmast oma imelikke järeldusi. Selliseid primitiivseid ja mõttetuid.
Kuid olles nüüdseks kokku õppinud 26 aastat oma elust, tuleb tõele au andes tunnistada, et teada, teadmisi omada ning teadmisi omandada, tekitab mõistusele huvitavaid voogusid. Arendab võimet asju aduda, annab kindlust ka mitte väga tuttavatest teemadest noppekilde korjata ja edasi anda ning üldse on üks tore nähtus omaette.
Mulle meenub ühe õppejõu küsimus: "Mis on haridus?" Toona, esmakursuslaste pardipoja vaimustsust põdedes, ei osanud me sellele küsimusele vastata. Professor võttis prillid ninalt ja ütles nii: "Õpitust kasutab inimene umbes kümmet protsenti. Kui sellest kümnest protsendist kümne aasta möödudes inimene midagi mäletab - vot see ongi haridus."
Teadmiste kinnitamiseks on vaja praktilist kogemust. Ainult sedasi kinnistuvad teadmised kõige varmamalt.
Kuid ikkagi jääb küsimus - miks? Milleks?
Kas see annab eeliseid teiste inimeste ees? Kahtlemata. Kui SINA tead, aga teine mitte, võid sa teda veidikene harida.
Kas see annab eeliseid ühiskondlikuks dialoogiks? Kindlasti. Teadmistega inimene suudab oma sotsiaalseid soove selgemini, arukamalt, organiseeritult ning klassifitseeritult edasi anda sellele institutsioonile, millega ta parasjagu ühiskondlike lõimede kaudu seotud on.
Toon selle mõttekäigu selgitamiseks ühe näite. Mõni aeg tagasi seisis hulk inimesi Hobujaama trammipeatuses. Oodati trammi nr 1 ja 2. Neljasid oli möödunud juba mitu ning äripäeval kolm ei sõida. Pahasena helistasin ma linna abitelefonile 1345 ning kavatsesin kaevelda. Sealne töötaja suunas mind hoopiski teisele telefonile ning trammikoondise dispetšer selgitas, et juhtunud on õnnetus, üks auto seisab trammirööbastel ning paanikaks pole põhjust, kuna kannatanuid pole ja trammid hakkavad 10 minuti jooksul taas normaalselt liikuma.
Korras, info olemas ning jagasin rõõmsalt saadud teavet teistele peatusesolijatele. Üks naistest küsis, et kuidas ma selle peale üldsegi tulin ning ma edastasin neile hädanumbri, kuhu saab alati linna puudutavate probleemide korral pöörduda.
Sõnaga - teadmised edendavad elu kvaliteeti, muudavad maailma paiguti läbipaistvamaks ning annavad mõtlemisele uut õhku. Panevad mõtisklema. Annavad edasi teoreetilisi kogemusi.
Teadmised valgustavad päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar