Öösel kuulasin kuidas maru katust murdis, kuidas ta õunapuudelt saaki pillutas, kuidas vihm krobinal ja matsudes akendele pudenes, kuidas üksikud autod vesiliugudest läbi vurades veesahmakat majaseinale voogutasid.
Hommikul vaatasin kollaseid lehti ning haistsin sõõrmes kõdunemist.
Üks sügis on jälle käes. Riided on soojad. Kindad ja vihmavari päevakorras, poegadel kummikud ja niiskuskindlad püksid.
Hädine päike naeratas korra pilverämust sisse ning tuba tundus sügiseselt kaduv. Igavikuline kuidagi.
Muiste peksti oktoobris vist veel reht? Põldudevahelised teed muutusid porikarva läbimpääsmatuteks. Metsad vahetasid värvi ning rahvas piirdus ainult kriku ja koduõuega, koolilapsed muidugi kooliga ka....
Tänan jalutasin poegade lasteaiast mööda, haiglasse, tööle ning mõtlesin, et mõnus on tänapäevane olla. Kannad pükse, mukid ennast, hoiad pea kohal vihmavarju, planeerid mõtteis kokkusaamist kellegagi, mekutad mõnusalt sigareti juures (ma kujutan ette kuidas nt soomustüdrukut oleks kividega loobitud, kui ta oleks suitsetades küla vahel liikunud, püksid jalas. Viide Leida Kibuvitsale).
Lugesin mõnda aega tagasi Aimee Beekmanni "Kuradilille" - sealne tegelane Jaava, kes sooäärsena pesitses, kümme last sünnitas ning ühel uputuseaastal omi mõtteid veeretas, üleujutatud jõeserval kedreluudeni vettevajunud lehma lüpstes. Milline masendav hetk. Milline kuri saatus seda soonaist udis.....
Hommikul vaatasin kollaseid lehti ning haistsin sõõrmes kõdunemist.
Üks sügis on jälle käes. Riided on soojad. Kindad ja vihmavari päevakorras, poegadel kummikud ja niiskuskindlad püksid.
Hädine päike naeratas korra pilverämust sisse ning tuba tundus sügiseselt kaduv. Igavikuline kuidagi.
Muiste peksti oktoobris vist veel reht? Põldudevahelised teed muutusid porikarva läbimpääsmatuteks. Metsad vahetasid värvi ning rahvas piirdus ainult kriku ja koduõuega, koolilapsed muidugi kooliga ka....
Tänan jalutasin poegade lasteaiast mööda, haiglasse, tööle ning mõtlesin, et mõnus on tänapäevane olla. Kannad pükse, mukid ennast, hoiad pea kohal vihmavarju, planeerid mõtteis kokkusaamist kellegagi, mekutad mõnusalt sigareti juures (ma kujutan ette kuidas nt soomustüdrukut oleks kividega loobitud, kui ta oleks suitsetades küla vahel liikunud, püksid jalas. Viide Leida Kibuvitsale).
Lugesin mõnda aega tagasi Aimee Beekmanni "Kuradilille" - sealne tegelane Jaava, kes sooäärsena pesitses, kümme last sünnitas ning ühel uputuseaastal omi mõtteid veeretas, üleujutatud jõeserval kedreluudeni vettevajunud lehma lüpstes. Milline masendav hetk. Milline kuri saatus seda soonaist udis.....
Lugesin ja peaaegu nutsin. Keeruline oli siis, tänapäeval on küll elu lihtsam.
Ja sügistorm on siinsamas. Hetkelgi võin vaadata vesist linna ja kuulda märgadel teedel sõitvate autode vuramist.
Sügisesed hääled ja mõtted, värvid ja helid. Kõik laguneb, pudeneb, kaob, kolletab, kuhtub ja ununeb. Kuni järgmise korrani.
Aga sinule tulevad iga sügise ja talvega, iga kevade ja suvega juurde vanust ja tarkust, väsimust ja murekortsu. Märkad masendusega sügiskiirelt kilgenduvat peenikest-peenikest kortsu silmanurgas, mõtled möödanikule ning adud ootamatult, et selliseid sügiseid sinu elus on olnud 33 korda. 33.....
Märkimisväärselt sümboolne iga. Ja märkismisväärselt sügisene heietus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar