laupäev, 17. oktoober 2009

Südamepaik

Aastaid tagasi käisin ma ühe oma tuttava mehega sõitmas. Niisama. Lihtsalt toreda päeva täiteks.
Käisime Haapsalus, suplesime Paralepas, sõime kusagil välikohvikus, vaatasime Valge Daami Päevadeks kavandatud lavastuseproove (kadunud Kaarel Kilvet oli seal ja Valge Daami ema mängis Elle Kull), kõndisime vallimäel ja suudlesime põliste puude all.
Tagasiteel juhtusime mööda sõitma Ants Laikmaa majamuuseumist. See oli kinni, kuid me kõndisime kunstniku koduõuel ning mulle tulid meelde kusagilt hauakivilt kirjapandu: "Nii pehmena seal kodusammal jalge vajus..."
See oli hämmastav kogemus. Koht, kus ma tundsin ennast õdusalt.
Suisa vapustav hetk. Võõras kant, kuhu esmakordselt sattusin ning seal maitsesin kodutunnet....
Samad tundmused on tegelikult igal inimesel mingi kohaga. Mingi paik, kus ta tunneb, et ennast sinna murule sirakile visates kaotab aeg ja ruum oma tähtsuse.
Mingi hetk, meeleolu, tunne, mõte, aisting, mis selle asupaiga endale nii soojaks ja särgialuseks teeb.
Tavaliselt on see kodu. Esimene kodu, lapsepõlvekodu, emakodu, isamaja...
Mina elan omas kodus. Õnnelikult ja rahulikult. Mulle meeldib siin, ma tunnen ennast siin poegadega õdusalt. Minu kodu. Minu südame salapaik. Maja, mida armastan. Inimesed, kellega ma seda jagan.
Aed, maja. Köök, toad, pööning.
Puud ja marjapõõsad, rohi ja kiik, kamin ja kompost.
Mööbel ja vaibad, raamatud ja maalid - minu kodu moodustajad.
Kuid tegelikult teeb selle koha eriti õdusaks praksuv ahi, õunakoogilõhn, värske kohvi aroom ning ringimadistavad pojad.
MEIE südamepaik.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...