Mäletan selgelt, kuidas aastat seitse tagasi ma vaatasin endast mööduvat õppejõudu, kes mind iks põhjusel oma suhteliselt mõttetus aines pommitas ja pinnis (viitamised teadustöödes vms) ning soovisin kuulmatult talle edukat maandumist trepiastmel.
Kole öelda, aga täpselt nii juhtuski. Memmeke pudenes mademele ning mina, kui kõige lähedamalseisja ja pealegi analoogametivande Hippocratesele andnu, aitasin uppija püsti.
Sõnaga tahaksin ma jõuda sinna, et mõttel võib olla jõud. Olles oma sisult äärmiselt paganlik.
Kas ilmas on siis mõned inimsilmale kuulmatud ja kõrvale nähtamatud seosed? On's võimalik, et kusagil on miski, mis tagab millegi, mida sa füüsiliselt ei teosta, kuid vaimuväega mõtled?
Kui nii, siis ilmselt tuleb hakata enda looduseosanikuks olemises tõsisemaid järeldusi tegema. Ilmselt on tore, et meie meeled on osaliselt taandunud, et me ei kuule kõiki helisid, ei näe kõiki jälgi, ei haista kõiki lõhnu (kuigi selle lõhnateooriaga on mul üks omaette teema), sest see oleks suhteliselt kohutav, kui me peaksime pidevalt ümbritsevast osavõtma, võimaluseta ennast kasvõi siseilma kaemustesse kallata.
Ime siis, et kristlased omal ajal loodusrahvaid ei põlastanud ja neid endist alamaks ei pidanud, sest ilmselt osaliselt tsiviliseeritutena oldi kaotamas juuri ja lähedust maaga, mullaga, taimede, loomade, seente, kalade ja putukatega. Kardeti, et see on saatanast. Aga tegelikult on kõik hoopiski loomulik, kuid tasatahaarenenud.
Kole öelda, aga täpselt nii juhtuski. Memmeke pudenes mademele ning mina, kui kõige lähedamalseisja ja pealegi analoogametivande Hippocratesele andnu, aitasin uppija püsti.
Sõnaga tahaksin ma jõuda sinna, et mõttel võib olla jõud. Olles oma sisult äärmiselt paganlik.
Kas ilmas on siis mõned inimsilmale kuulmatud ja kõrvale nähtamatud seosed? On's võimalik, et kusagil on miski, mis tagab millegi, mida sa füüsiliselt ei teosta, kuid vaimuväega mõtled?
Kui nii, siis ilmselt tuleb hakata enda looduseosanikuks olemises tõsisemaid järeldusi tegema. Ilmselt on tore, et meie meeled on osaliselt taandunud, et me ei kuule kõiki helisid, ei näe kõiki jälgi, ei haista kõiki lõhnu (kuigi selle lõhnateooriaga on mul üks omaette teema), sest see oleks suhteliselt kohutav, kui me peaksime pidevalt ümbritsevast osavõtma, võimaluseta ennast kasvõi siseilma kaemustesse kallata.
Ime siis, et kristlased omal ajal loodusrahvaid ei põlastanud ja neid endist alamaks ei pidanud, sest ilmselt osaliselt tsiviliseeritutena oldi kaotamas juuri ja lähedust maaga, mullaga, taimede, loomade, seente, kalade ja putukatega. Kardeti, et see on saatanast. Aga tegelikult on kõik hoopiski loomulik, kuid tasatahaarenenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar