Poole aasta eest olime ema surivoodil. Ta läks. Oma kodust. Oma laste juurest.
Me olime vennaga tema kõrval kui see juhtus.
Tundus nagu oleksin jäänud sellest hetkest alasti. Igiammuseks ajaks riieteta. Sest nüüd polnud enam seda õlga, mille najal nutta, polnud enam seda kätt, mis põske paitaks, polnud neid nõuaandeid, mida vajanuksime.
Kõik muutus. Kõik.
Ja nüüd on täna esimene sünniaastapäev. Urn on kapil, küünal põleb selle ees ning emast on raamitud pilt. Ta seisab naeratades laiaäärelise kübaraga. Foto on mustvalge, kuid isa mäletas selle pildi tegemist. Ütles, et olime just kolinud Kadriorgu ning olime perega esimesel jalutuskäigul. Ema kandis tumerohelist mantlit ja tumerohelist kübarat ning tal oli vanaroosa käekott ja vanaroosa pallon. Punakad juuksed läikivalt kohevile harjatud.
Ta seisab selle fotol, käed taskus ning naeratab. Mõnusalt. Koduselt. See on selline emalik naeratus. Õnnelik, rahulolev.
Sellisena tahaksin teda alati mäletada, kuid ei, ei saa. Sest silme ees on tema viimased päevad, kui ta kuhtunud ja kurnatuna vaevles.
See oli tappev. Näha teda sellisena. Ja ma ei saanud teha rohkemat, kui süstida valuvaigistit, niisutada kuivavaid huuli, katta teda tekiga ning valvata, lihtsalt valvata.
See on soolane haav, mis kuidagi ei kasva kinni. Veritsev ning aegamisi endast märkuandev.
Sest ema - ta oli midagi sellist, mida miski ei asenda. ta oli ju olemas. Mulle, vennale, minu poegadele, meie isale, tema õele ja õe perele.
Ainus, mis mind lohutab on teadmine, et ta on seal kuskil. Kaugel Eikuskimaal koos oma vanemate, vanavanemate, tädide ja onude, vendade ning kõikide teiste meie suguvõsast manalasse pudenenutega.
SEAL on ta terve ja nooruslik, pakatav energiast, toimekas nagu alati, kui ta veel haige polnud.
Ohh, ema. Sa ei pea MEIE pärast muretsema. Sa tegid endast kõik, et meile elu anda ja meid suureks kasvatada.
Ma kasutan SINU telefoni. Justkui talismani. Mul on sinu pluus seljas ning ma kannan sinu käekotti. Igakord, kui ma midagi sellist teen, mida sa mulle õpetasid, siis ma mõtlen, et kuidas ta nüüd seda täpselt juhendaski. Kuidas ma pidin sellega nüüd hakkama saama.....
EMA - sa oled meis endiselt olemas. Tedretäppide näol minu ja poegade nahal, retseptidega, mille sa kaunikirjaliselt oma musta kladesse kirjutasid. Kunstiraamatutega, mis riiulis on, maalidega, mis toaseintel ripuvad. Piltide, rõivastel, mööblil. MEIE MÄLESTUSTES.
Kus iganes sa praegu ka poleks - ema me oleme mõtteis sinuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar