neljapäev, 8. oktoober 2009

Asjad, mis lihtsalt on.

Mõndagi siin elus võtab inimene enesestmõistetavana. Probleemid, mis kuhjuvad ja kusagile ei kao. Probleemid, mis ei kuhju ja iseenesest lahenevad.
Mõned inimesed, kelle olemasolus sa kunagi ei kahtle ja keda ühel hetkel enam siin pole. Läinud nagu kõlisev kasehalg korstnasse tuhaks ja miljoniks sädemeks....
Hammas, mis ise korda ei saa, lapsed, kes lasteaiast ise koju ei tule, söök, mis iseenesest ei valmi, ahju otsa kuivama puud ise ei lähe, ahi ennast ei küta ning pesumasinast pesu restile ise ei riputu.
Raamat, mis iseenesest läbi ei loetu, arve, mis ise ennast ära ei tasu..
Neid asju on pidevalt, alatiselt ning alaliselt.
Soolatüügas poja käel, mida tuleb ravida, väljaütlemata häälik, millega tuleb õhtuti kümnekaupa harjutusi tehes tegeleda ja seda häda kaotada.
Blogi, mis iseenesest ei kirjutu, telefonikõne, mis ennast ise ei tee....
Inimesed, kes meid ümbritsevad. On olemas. Siinsamas, just ja praegu. Oma elude ja toimetustega, oma mälestuste ja hädadega.
Kaunis ja kurb ühteaegu.
tegelikult on see õõvastav, et ma kirjutan asjadest, mis lihtsalt on ja mainin neid samades lausefraasides inimestega. Inimesed =asjad?
See pole ju tegelikult nii, aga noh, laiendama olusid filosoofiliselt optimaalsemaks ning mööngem, et teatud tingimustel võivad asjad olla inimlikud ja inimesed asjalikud.
Aga mida ma võtan nii, et nad lihtsalt on? Kodu ja kodumaad, poegi, isa ja venda.
Tööd ja haridust. Tervist ja välimust. Mõistust ja sarmikust.
Planeeritavat magistritööd. Planeeritavaid lube.
Need on sihipärased inimesed/asjad/olemused/nähtused. Neid ma võtan nii, et nad lihtsalt on.
Minuga ja minus. Minule ja minust.
Ning mis edasi tuleb, ma ei tea. Asjad, asjad, asjad.....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...