kolmapäev, 16. september 2009

Suhtlemisest üldiselt

Mitu tundi päevas kulutame suhtlemiseks teistega?
2? 3? 4? 6? 10?
Ilmselt oleneb see sellest, kus keegi töötab, milline on tema perekondlik staatus, elab ta kusagil tsentrumis või hoopiski asumaalikult värskes metsatukas. Oleneb sellest, kas inimene külastab poodi, tegeleb mingi hobiga, kohtub tuttavatega, elab koos suures leibkonnas ning on sunnitud õlg-õla kõrval teotsema.
Ja loomulikult pole vähetähtis ka suhtlusetüüp.
Telefon, skype, MSN.
Kiri, kõne, viipamine.
Kolleeg, teenindaja, ametnik, transpordikaaslane.
Ema, isa, poeg, tütar, õde, vend, kaaselanik, kojamees, parklakaaslane, garderoobi kapi naaber, postiljon, lasteaiakasvataja, uksehoidja. Lõppematult palju variante.
Mõned ametid eeldavad tuhandeid minuteid suhtlemist. Ja see on kohutavalt väsitav tegelikult. Patsiendid, kaaasõde, arstid, hooldajad, abipersonal, lähedased, omaksed, teiste osakondade töötajad. Telefon tiriseb, tihtipeale tuleb tegeleda kolme või nelja teemaga korraga ning tavaliselt kahes erinevas keeles. Vene ja eesti. Sekka ka inglisekeelselt....
Igatahes töölt naastes tahan ma rahu ja vaikust, sest suhtlemist on olnud liiga palju. Isiklikku, ametialast, elulist, positiivset, negatiivset.
Palju probleeme, palju asju, palju mõtteid, palju protseduure. Kõik nõuab lahti rääkimist, kõik nõuab SUHTLEMIST.
Mäletan kui kooliõpetajana ma esimestel kuudel koju tulin ning sirakil diivanil lesides padja kõrvadele tõmbasin, sest kooli igikestev lärm, müra, lämin, tirisev kell, müdistavad õpilased ning õpetajate valjuhäälsed kõnelused mind täiesti tümaks tõmbasid.
Olgugi, et ma suhelda suudan, rääkimisest rõõmustan, kuulamisest kosutun, vestlemine veetleb ja loba leevendab, olen ma omadega õhtuks ikkagi suss. Mittemingisugune.
Ma üritasin kokku lugeda oma tänase päeva suhtuluskaaslased - hommikul pojad ja vend, siis kasvataja ning kojamees, siis garderoobinaaber, liftikaaslane, öövahetuse kolleegid, päevavahetuse kolleegid, kolm arsti, logopeedid, füsioterapeudid, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tegevusterapeut, 25 patsienti, umbes kümme erineva perekonna liiget, sigaretiruumis mõned töötajad....
Siis isa ja kooliõe telefonikõned. Poemüüja. Kokku teeb vist kuskil 8 inimtundi.
8!!! Ja see on olnud üsna pinnapealne, arvestades nt mereakadeemias läbiviidud üritusi, kus tuli omal ajal esineda neljale tuhandele inimesele kolme tunni jookslu. Õudne!!!
Suhtlemine nõuab energiat ja aega, oskust ja tahet. Ning vähe sellest, suhelda tuleb nii, et kommunikatsioon oleks kvaliteetne. Asjalik, otstarbekohane. Informatiivne. Mõne inimesega ka isiklik ning veidi isegi intiimne.
Vahel tahaks ennast tõmmata ürgsaarele keset ürgjärve, visata enanst ürgmullale pikali, vahtida ürgset taevast ning mömiseda ürghäälitsusi.
Kõne olla üldsegi arenenud sellest, et viipekeeli ei saanud koopaisik teisest samaliigilisest aru. Seda enam pimedas ning tuleta.
Nad hakkasid kurguhäälselt kromisema ning sellest olla arenenud kõne. Suhtlemise alus ja eeldus. Mis pidi muide olema ainult omane inimliigile. Loomad, linnud, taimed, putukad, seened ja muidu muud elutsejad suhtlevad ka, aga oma normeeritult piiratul viisil, üksikute vahenditega.
Ja kas see on hea, et me suhtleme? Oleme pidevas teabevahetuskeerises? Anname oma elust märku? Kõnega? Kas see on üks osa olemasolemisest? Kohal-ja paigalolekust?
Kes seda teab. Ilmselt tuleb kunagi periood, mil inimpõlved ainuüksi otsa vaadates on suutlikud ennast teineteisele mõistetavaks tegema, kuid prageu on siiski vaja kasutada sõnesid kõnedes. Hämmastav igatahes, et enamik aega sinu elust sa lihtsalt SUHTLED.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...