kolmapäev, 2. september 2009

Sambast ja kogu sellest väljakust

Täna puhus väljas võimas tuul. Nii võimas, et noorem poeg ütles end lendu tõusvat ja vanem poeg leidis, et ta ei pea üldse ennast jooksul pingutama, kuna loodus lükkab teda tagant.
Tulime Tõnismäelt ning miks mitte suveilma veel viimset korda selles aastas nautida ning minna kergele rämpstoidupiknikule. Pojad valisid endile sobivad joogid ja krõpsupaki ning siirdutud sai siis selle kuulsa samba kuulsale väljakule, mida võideldes ehitati. Samasse kohta, kust koorus alles hiljuti Kapoti-Kalev. Kust leiti põnevaid sillutisi ning iidseid linnamüüre.
No ühesõnaga - plats nagu plats ikka. Kaunis ja korras, kuid sisseelamatult jõhker ning kaootiline.
Tunnelisuust kostvad plaksatused kuulusid rulameestele, kes silmad põlevi peas ja üsna andunult oma ratastel laudu rullitasid, nendega kukkusid ja sama õnnelikult uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti proovisid. Mõni seisis ilusasti oma sõiduki peal, mõni mitte nii ilusasti.
Vaatsime poegadega ka seda sammast. No on kole, on. Midagi pole teha, kuna ma ei viitsi udutada, siis ma ei hakka siin ka mingeid varjusõnu ja ümbernurga väljendeid viljelema. Lihtsalt kole sirutis meie linnas.
Aga kuna inimestel on kombeks kõikide asjadega harjuda (see harjumine tuleb üsna hästi välja Camuse "Katkus" - INIMESED harjuvad ka kõige koledamate situatsioonide keskmes uute kitsendustega), siis ilmselt paari-kolme aasta pärast ei märkagi me seda kodust klaasikogu ning läheme üsna ükskõikselt vabadusjõletisest mööda.
Aga inimeste kultuuritus, kasvatamatus, primitiivsus ja välismaalaslikult tobe lõtvus vohasid.
Sambaatagune Harjumäe nõlv on selline järsuvõitu ning kaetud hoolikalt mururullidega/rullmuruga. AGA meil on palju toredaid inimesi ning nendest paljudest toredatest inimestest on mõned mitte nii toredad ning nad leiavad, et on õige koht alpinismi harrastada.
Ma kutsusin oma õpetajalikult valjul häälel korrale vene, inglise ja eesti keeles inimesi, kes sellelt nõlvalt ristirüüteliku õhinaga üles turnisid ja sama suure õhinaga alla kelgutasid. Kelkudeta. Pepud murupurused.....
Õudsed isikud, ausaltöelda. Ühed olid muukeelsed teismelised tüdrukud. Nende pihta ma suunasin kogu tänavatelt kogutud muukeelse sõnavara ning kaks neiukest ulgusid lõppkokkuvõttes nutta küll. Igatahes palusid nad mind, et ma sellest kooli ega vanematele ei teataks.
No ja uudishimu kannustas ka parklasse minema, mis mulle kui auto veelmitteomanikule suhteliselt võõras kant ja koht on. Ja vot see parkla oli vägev. Muistsed müüritised, kaasaegsed autod, veidi õõvastav valgustus...igatahes vägev elamus.
Ja ülikoolis käisin, lõpetasin akadeemilise puhkuse. Ja kahte kunagist kooliõde nägin. Ja J nägin. Ja üldse .....selles majas tekib mul soe tunne rindu. MINU ülikool, räägitagu selle kooli kohta mida tahes.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...