Iga asja tegemiseks peab olema aega. Muuhulgas peab selleks olema ka tahet ning oskust. Kogenud inimesena ning üsna mitmekülgse pagasiga perenaisesuses (see sõna kõlab kõrvale paremini, kui kodundus või perenaisendus vms) on need teemad, mis argiselt kodused ning koduselt argised võivad näida/tunduda/suhestuda.
Ma olen nüüd paar nädalat jälginud neid tegusid, mida üks lastega ema teeb ning imestasin, et kuidas ma nii palju sagin, aga tulemust vähevõitu.
No loomulikult on vaja teha süüa, pesta nõusid, koristada tööpindu, kraamida tualettruumi ning vannituba, harida vaipu, pühkida tolmu, pesta riideid, nõeluda auke ja õmmelda ette teabkuhukadunud nööpe.
Ka on perioodiliselt vaja vahetada voodipesusid, pesta kardinaid ja aknaid, korrastada külmkappi.
Tihti on tarve kütmise, puude sissetoomise ja tuha väljaviimise järele.
Kena oleks ka oma köögikappe ning pesuriiuleid korraldada. Aeg-ajalt valgeid asju valgendada.
Vaja on käia ostunimekirjadega poes. Vaadata üle majapidamises puuduolev ja seda võimalikult soodsate hindadega.
Aiaomanikuna tunduks mõistlik sealgi veidi ennast viibutada, kuigi paljud asjad teeb ära keegi teine.
Vastu talve tuleb paigutada talvituma suveasjad ning valmistada elamine ette külmaperioodiks. Talvel rookida lund, sügisel lehti, suvel muru ning kevadel olla lihtsalt tore aianaine.
Arved maksta. Hoida kulud kontrolli all.
Kuid well - need on kõik majapidamisega seotud lihtsad hulgitegemised.
Sest - perenaisesus tingib ka teatud tegelemist perega - seega toimetamist poegadega.
Lasteaed, sealsed üritused, mis vahel eeldavad teatavat ettevalmistust (mihklilaat, sügisnäitus, kolletamispäev, kadrisanditamine, jõulupidu etc). Lisaks eelkool. Lisaks mõned arstivisiidid. Enamik asju organiseerib, ajastab, sehkendab ema. Ehk et mina.
Loomulikult on vaja sorteerida lastele väikseks jäänud riideid, korjata üles mänguasju, parandada katkiseid raamatuid, leida kõikvõimalikest kohtadest klotse ning eraldada puruks ning terveks jäänud kannid.
Lastega on vaja käia väljas, nt raamatukogus, kinos, linnas jalutamas, näitustel või teatris.
Neid on vaja juhendada, õpetada, selgitada ja suunata. Numbrid ja tähed, keeleharjutused, võimlemine ja vitamiinid. Hügieen ja küünelõikus.
Jälgida seda, millal keegi lapsed lasteaiast toob ja viib, kes käib eelkoolis järel ning poleks paha aeg-ajalt ujulasse põigata. Ratastest, kiikedest, kiivritest, pallidest ja kelkudest ei maksa kõneldagi.
Aga see on kõik kergelt köki-möki, sest...ka ülikoolile on vaja näpistada. Refereerida, loengutes istuda, seminarideks ettevalmistada, artikleid lugeda, romaane töödelda. Mõista ja mõistadada. Esseesid kirjutada. Olla arukas ning mõtlik. Ning mis kõige olulisem - et aeg, raha, õpitu kanaliseeruksid kindlaks paberiks - magistrikraadi lubavaks diplomiks.
Kuid sellegagi ei näi piirduvat inimeseksolemine ehk iseolemine (see sõna näib enam kandvat endas jõudu iseloomustamaks seda, mida inimene pidevalt endaga teeb). Arstilkäik, riideteost, saabaste parandus, sukkpüksid ja ilutooted, ravimid ja juuksur. Kindad ja käekotid, mantlid ja püksirihmad - et kõiki oleks ikka kasitud ja korras. Et naine oleks esteetiliselt vaadeldav kui mõnus silmapala.
Ning mõnikord tuleb ikka raamat käes pugeda eelsoojendatud voodisse ning paitada oma lugemishuvi järjekordse meelemõnuga.
Ning samas on blogija ju ka täiskoormusel töötav õekene kõrghoones. Ja sealgi tuleb teotseda tarmukalt. Protseduurid ja sidumised, kirjatöö ja patsiendid. Kolleegid ja tööruumid, semutsemine ja napid puhkeminutid suitsutoas. Ja seda sagedusel 15-16 korda kuus.
Tundub, et inimesel on vaja olla pidevalt mesilasena teel uuele korjele, konnana uude kudemispaika, kurena lõunamaale, teona aeglaselt ja kindlalt oma äraspidisesse maailma.
Milleks? Kas selle kaudu identifitseerin ma ennast tõesti inimesena? Või tegelikult mida ma oma üüratu ajaga peale hakkaksin, kui oleksin sündinud kuninga tagatoas ja kasvanud üles siidtekil, teenijad siin ja seal, varmalt täitmas igat minu soovi.
Tõenäoliselt ma teekisn aastase ümbermaailmareisi ja ülejäänud aja kannaksin neid kogutud ja kogunenud elamusi üheks deltajutustuseks.
Ning hariksin ennast. Kogeksin meelelisi elamusi ning hakkaksin koolitajaks. ELUKOOLITAJAKS.
Iseolemine ja perenaisesus on tänapäeva üsaomanike paratamatu argitegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar